Ajakaja: Kuhu edasi, inimene? (5)

Jälle üks aasta on möödumas. Kirju, temperamentne, äkiliste pöörete, ootamatute kriisidega. Konfliktide, skandaalide, pettumuste, loobumistega…

Aasta hakkab küll mööduma, aga tundub, et pinged sessinatses maailmas ei taha vaibuda. Kuulsad ja targad inimesed surevad ja asemele ei paista kedagi paigutuvat. Vaclav Haveli surm oli viimaseid rahvusvahelisel areenil.

Aga ka meie oma targad mehed lahkuvad – Andres Ehin ja veel mitmed, kelle lahkumisest on eesti vaimuilmale kahju suur, ei ole meil ju liiga palju inimesi, kes mõtelda ja mõista oskavad. Siis veel katastroofid Belgias, Norras – kui haiged ja pettunud inimesed enda üle kontrolli kaotavad… Või hoopiski kontrollimise enda kätte haaravad?
Mis juhtub, kui elu hakkabki selliseks minema, et hullunud – olgu siis võimu järele, kontrolli järele, isiklike ambitsioonide järele – haaravad ohjad ja hakkavad määrama? Kuidas me end kaitseme? See kõik tundub nii ebareaalne, kuid ometi nii lihtsalt teostatav, nagu maailma kogemus juba näitabki.

Kuidas säilitada tasakaal, kui tasakaal on kadunud, kuidas säilitada terve mõistus, nii maailma kontekstis kui ka meie argistes igapäevastes tegutsemistes oma väiksel maal ja väikse rahva keskel? Me arvame, et suure maailma hädad meid ei puuduta, kuid ometi on meie käitumises paljutki, mis suure maailma hullust ja kaost peegeldab. Meie endi konstrueeritud konfliktid ja instseneeritud vastuseisud, interpretatsioonid maailmast ja selles juhtuvast, milles liiga sageli puudub mõistmine ja tahe asjadest aru saada ilma komplikatsioonideta.

Kuid kuhu me niimoodi jõuame? Mõtleme me tõesti ja tõsiselt, et need intriigid ja konfliktid, mida me oma väiksel maal genereerime, jätavad meid muutmata osaks maailma hulludest paranoiadest? Ma arvan, et see on selge ja labane enesepettus – kui me juba maailma kopeerime oma konfliktide ja skandaalidega, siis oleme tegelikult andnud sõrme asemel juba käe ja määranud ennast maailma hullusega kaasa voogama. Ning kaotame oma terve mõtte ja tahte, allume selle maailma ebastabiilsusele ja negatiivsusele.

Kuhu siis edasi ja kuidas? Ja mis meist niimoodi saab? Ja mis saab maailmast? Kas meil on veel lootust?

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 34 korda, sh täna 1)