Kõne Iffile (1)

Täna räägime Iffiga sellest, kuidas pidasid jõulupidu Londoni eestlased ja kuidas Iff neil külas käis.

Selgus, et sellist jõulupidu, kus meie käisime Antti Kammistega mängimas, on need kohalikud eestlased pidanud juba aastaid. Ma olen küll igal pool eestlastele esinenud, aga mitte Inglismaal. Sellist ootuse- ja ärevusevõdinat oli sees küll. Aga lõppkokkuvõttes olen ikka väga tänulik, et sealsed eestlased meid külla kutsusid. Olime Londonis kolm päeva, nii et meil oli ka vaba aega.

Kui kõigepealt peost rääkida, siis see oli suurepärane. Seal olid publikuks minu silma järgi enamjaolt need, kes on Inglismaale läinud uuel Eesti ajal, kuid meie juurde tulid ka 50–70-aastased inimesed, kes ütlesid, et nemad on ikka need päris Inglise eestlased. Nemad on seal sündinud, kasvanud, õppinud.
Üldse pidi Eesti kogukond olema umbes 10 000 eestlast. Ja tundus ka, et kõik inimesed – nagu see on ka mujal – ei suhtle omavahel. Aga sellel peol oli kindel seltskond, kes on sel peol ikka käinud. Seal oli umbes 300 inimest.

Pidu peeti ühes Šoti kirikus, mis oli moodne hoone, ja see oli selline tavaline saal, kus ei olnud isegi mingit usutemaatikat seintel. Saalis olid lauad, inimesed sõid ja jõid. Seal oli päris palju lapsi vanuses ühest-kahest aastast kuni kümneni. Need muidugi ootasid jõuluvana, kes tuligi. Ja siis tekkis selline olukord – tänapäeval ju selline labane autogrammi andmine ei ole enam moes, see on väga vanamoodne komme, vaid tahetakse sinuga kindlasti pilti teha, ja pildistatakse igasuguste riistapuudega, mida käed jaksavad hoida –, et täpselt sel hetkel, kui jõuluvana tuli, hakkasid nad kõik minuga koos pildistama. Vaene jõuluvana jäi seal lastega kuidagi eraldi, aga seegi oli kõik tore ja sellega seoses sai väga palju nalja.

Jõululaual me Inglise toite ei näinud. Juhtus koguni nii, et söögid jõudsid pisukese hilinemisega pärale otse Eestist ning laual olid verivorstid ja kapsad. Seal lava kõrval oli köök, kus neid soojendati, ja kõik, kes seal olid, said ikka eestimaist toitu.
Väga paljud on seal segaabielus, näiteks oli kümmekond paari, kus mees oli mustanahaline ja lapsed olid erineva nahatooniga, aga London on selles mõttes väga tolerantne linn ja multikultuursus ei häiri kedagi. Küllap seal nurgatagustes mingeid vastuolusid ka on, aga välja see paista.
Mulle tundus, et see pidu läks seal hästi korda, sest rahvas tantsis nagu pöörased. Inimesi vooris sisse-välja – kellel olid väikesed tited, need läksid varem ära.

Kogu suhtlus oli peol eesti keeles. Seda ma küll ei tea, kui palju need neegrid oma eestlastest kaasadega eesti keeles suhtlevad, ilmselt rohkem ikka inglise keeles, aga mina panin tähele, et segapaaride lapsed räägivad eesti keelt. Selge on muidugi see, et kui on plaan sinna jääda, siis muidugi paljud murduvad ja lähevad lihtsamat teed.

Praegu ju poliitilist tääki selja taga ei ole, saad alati Eestisse tagasi tulla. Ma usun, et pärast sõda siit põgenenud inimesed hoidsid seda eestlust seal ikka rohkem üleval, sest nad lootsid, et Eesti saab vabaks. Praegu on kõik läinud nii globaalseks, et vajutad ühele nupule ja sa võid rääkida ükskõik mis punktiga kusagil. See protsess on kohutavalt kiiresti käivitunud ja saab näha, kui kaua eestlus välismaal vastu peab, aga ma millegipärast arvan, et väga pessimistlik ei peaks ka olema.

Aga Londoni tänavatel on liikumine ikka võimatu, miljon inimest tormab mööda tänavaid ja ostab kokku asju, mida neil vaja ei ole. See ostuhullus jõuluajal vähemalt on viidud ikka viimse piirini. Meil pole siin selle kõrval hullu midagi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 31 korda, sh täna 1)