Parim pensionär on surnud pensionär (14)

“Parim pensionär on surnud pensionär,” tervitas oma sõpru ja tuttavaid, kes teda vaatamas käisid, üks väga haige naine. “Kogu aeg räägitakse, et pensionäre on liiga palju ja nad on riigile koormaks,” märkis ta. Ta oli naine, kelle elu muutis täielikult tema lastega juhtunu, ning tema jutust kumas läbi see, et iial ei tohi raha asendada inimsuhteid. Ehk on see lugu õpetuseks teistelegi.

Olen viimasel ajal korduvalt kuulnud ettepanekut, et saare naistele tuleks ausammas püstitada, kuna jälle on see aeg, kui mehed ja isad on tööl kaugel – mandril või välismaal – ja naised peavad kodus kõigega üksi toime tulema. Et kõik kipub korduma, sest ühelt poolt saar ei toida oma inimesi ära ning teisalt on inimesed muutunud tarbijaks, kel meeles vaid uued asjad ja raha.

Ehkki see minu tuttav naine on tänaseks meie hulgast lahkunud, vääriks ta kindlasti monumenti, sest vaatamata sellele, et töötas nõukaajal juhtival kohal, majandi juhtivspetsialistina, tuli tal pärast abikaasa õnnetut surma üles kasvatada neli last ja ehitada üles pooleliolev maja.
Rääkisin selle naisega palju ning tema mõtted, mis allpool lugejanigi toon, on mind viimasel ajal saatnud. Ehk paneb selle naise lugu mõtlema ka teisi, kes peavad oluliseks hommikust õhtuni rabamist.

“Mul on valus, et paljud külad on tühjaks jäänud, seal elab ainult mõni vana inimene, majad on suvilateks müüdud. Maaelu väljasuretamine, millega ei saanud hakkama võõrvõimud, on õnnestunud meie vabariigil,” rääkis ta.
Naine ütles, et tal on raske kuulata, kuidas temasuguseid punaparuniteks sõimatakse ja räägitakse, et nõukaajal ainult mängiti töötegemist. “Kuidas on võimalik põllul või farmis töötegemist mängida?” oli ta imestunud, sest kevadkülvist kuni koristustööde lõpuni läks ta hommikuti kell kuus kodust välja ja tuli õhtul hilja. Hea, et tal oli ema, kes lapsi sel ajal hoidis.

“Me hoolitsesime oma inimeste eest, et nad saaksid korralikku palka, lapsi koolitada, käia sanatooriumides ja turismireisidel, maju ehitada,” kõneles ta ja oli kurb, et pidi tervislikel põhjusel oma töö jätma.
Teda šokeeris see alasti ahnus ja saamahimu, millega erastamis-ärastamisprotsessis kahmati teiste kätega loodud vara. “Meie majandi kõrgetoodanguline piimakari viidi lihakombinaati,” oli tema hingel Eesti riigi tulekuga toimunu. Ka lasti suurtel objektidel, saagirikastel rohumaadel võsastuda, dreenidel umbe minna, kraavidel kinni kasvada. Lapsministrid ei saanud sellest aru ega tahtnudki aru saada.

“Ei, ma ei taha vene aega tagasi, ei taha juba sellepärast, et minu kolm poega oleks pidanud minema Vene kroonusse, kus lokkavad dedovštšina ja muud õudused, aga ma ei taha, et me kogu aeg valetame iseendale, kui halvasti siis oli ja kui hästi nüüd on,” oli ta nukker.

Kui lapse elu hävib

Pensionipõlves käis see naine mitmes asutuses tööl ja koges nii mõnigi kord väga ülbet ja arrogantset suhtumist töötajatesse. “Minu tervise hävitas lõplikult lugu, mis juhtus minu tütrega. Ta oli õnnelikus abielus ja tema pere elas Eestimaa teises servas. Tütar sai hea hariduse ja töötas edukas ettevõttes juhtivatel kohtadel. Algul töötasid nad mehega koos, aga siis asutas mees oma firma,” võis see naine uhke olla, kuni ettevõte laienes ja sinna tuli tööle mehe lapsepõlvesõber, juristidiplomiga advokaat.

Firma paberimajandus ja rahaasjad jäid tolle sõbra hoolde. Kõik läks ülesmäge, kuni aasta pärast tegi äripartner väimehele “külma arve”. Väimees oli usaldav ja rõõmsameelne inimene, aga see löök ületas ta taluvuspiiri. Asi lõppes sellega, et ta hukkus liiklusõnnetuses. Kuigi politsei menetles seda tavalise avariina, usub tütar siiani, et see oli nii korraldatud.
“Minu tütar kaotas kõik: auto, maja, mis oli laenuga ehitatud, tervise – ta sattus närvihaiglasse,” ohkas naine, kes oli palganud ka suure raha eest advokaadi, aga et polnud dokumente, oli igal pool, kuhu nad info saamiseks pöördusid, sein ees.

Õnnestus küll välja selgitada, et äripartner oli maffiaga seotud.
“See ütles kõik, me loobusime,” rääkis naine. “Tõin tütre kahe väikese lapsega enda juurde. Ta ei talu enam pingeid ja ei saa töötada vastutavatel kohtadel. Pojad tahtsid hirmsasti õe eest kätte maksta, minust oli saanud usklik inimene, mina jätsin kättemaksu jumala hooleks,” oli naine saatusega leppinud. Et tema vend töötas välismaal, õnnestus poisid saata tema juurde tööle, muidu mine tea, millega nad oleksid hakkama saanud, noored uljaspead, nagu nad olid. “Nüüd on kaks võõramaalasega abielus ja minu lapselapsed on võõrkeelsed,” tegi seegi naisele meelehärmi.

Tütar ütles, et tema elu hävitas raha. Teda edutati, palganumbrid kasvasid, ta pühendas end täielikult tööle. Oleks tal rohkem aega olnud, oleks ise mehe firma paberimajanduse korras hoidnud. Mehe ettevõttel oli raha, raisakullid hävitasid saagi.
Iidne tarkus ütleb, et raha on tulnud maa seest ja läheb maa sisse tagasi. See tähendab, et kunagi oli raha kullast ja hõbedast, mida tehti maa seest kaevandatud maagist, ja mahajäetud külad või linnad, mille ülesehitamisele on hiigelsummad kulutatud, muutuvad jälle põrmuks, lähevad maa sisse tagasi.

Elmi Epro

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 33 korda, sh täna 1)