“Parim pensionär on surnud pensionär,” tervitas oma sõpru ja tuttavaid, kes teda vaatamas käisid, üks väga haige naine. “Kogu aeg räägitakse, et pensionäre on liiga palju ja nad on riigile koormaks,” märkis ta. Ta oli naine, kelle elu muutis täielikult tema lastega juhtunu, ning tema jutust kumas läbi see, et iial ei tohi raha asendada inimsuhteid. Ehk on see lugu õpetuseks teistelegi.
Olen viimasel ajal korduvalt kuulnud ettepanekut, et saare naistele tuleks ausammas püstitada, kuna jälle on see aeg, kui mehed ja isad on tööl kaugel – mandril või välismaal – ja naised peavad kodus kõigega üksi toime tulema. Et kõik kipub korduma, sest ühelt poolt saar ei toida oma inimesi ära ning teisalt on inimesed muutunud tarbijaks, kel meeles vaid uued asjad ja raha.
Ehkki see minu tuttav naine on tänaseks meie hulgast lahkunud, vääriks ta kindlasti monumenti, sest vaatamata sellele, et töötas nõukaajal juhtival kohal, majandi juhtivspetsialistina, tuli tal pärast abikaasa õnnetut surma üles kasvatada neli last ja ehitada üles pooleliolev maja.
Rääkisin selle naisega palju ning tema mõtted, mis allpool lugejanigi toon, on mind viimasel ajal saatnud. Ehk paneb selle naise lugu mõtlema ka teisi, kes peavad oluliseks hommikust õhtuni rabamist.
“Mul on valus, et paljud külad on tühjaks jäänud, seal elab ainult mõni vana inimene, majad on suvilateks müüdud. Maaelu väljasuretamine, millega ei saanud hakkama võõrvõimud, on õnnestunud meie vabariigil,” rääkis ta.
Naine ütles, et tal on raske kuulata, kuidas temasuguseid punaparuniteks sõimatakse ja räägitakse, et nõukaajal ainult mängiti töötegemist. “Kuidas on võimalik põllul või farmis töötegemist mängida?” oli ta imestunud, sest kevadkülvist kuni koristustööde lõpuni läks ta hommikuti kell kuus kodust välja ja tuli õhtul hilja. Hea, et tal oli ema, kes lapsi sel ajal hoidis.
“Me hoolitsesime oma inimeste eest, et nad saaksid korralikku palka, lapsi koolitada, käia sanatooriumides ja turismireisidel, maju ehitada,” kõneles ta ja oli kurb, et pidi tervislikel põhjusel oma töö jätma.
Teda šokeeris see alasti ahnus ja saamahimu, millega erastamis-ärastamisprotsessis kahmati teiste kätega loodud vara. “Meie majandi kõrgetoodanguline piimakari viidi lihakombinaati,” oli tema hingel Eesti riigi tulekuga toimunu. Ka lasti suurtel objektidel, saagirikastel rohumaadel võsastuda, dreenidel umbe minna, kraavidel kinni kasvada. Lapsministrid ei saanud sellest aru ega tahtnudki aru saada.
“Ei, ma ei taha vene aega tagasi, ei taha juba sellepärast, et minu kolm poega oleks pidanud minema Vene kroonusse, kus lokkavad dedovštšina ja muud õudused, aga ma ei taha, et me kogu aeg valetame iseendale, kui halvasti siis oli ja kui hästi nüüd on,” oli ta nukker.
Kui lapse elu hävib
Pensionipõlves käis see naine mitmes asutuses tööl ja koges nii mõnigi kord väga ülbet ja arrogantset suhtumist töötajatesse. “Minu tervise hävitas lõplikult lugu, mis juhtus minu tütrega. Ta oli õnnelikus abielus ja tema pere elas Eestimaa teises servas. Tütar sai hea hariduse ja töötas edukas ettevõttes juhtivatel kohtadel. Algul töötasid nad mehega koos, aga siis asutas mees oma firma,” võis see naine uhke olla, kuni ettevõte laienes ja sinna tuli tööle mehe lapsepõlvesõber, juristidiplomiga advokaat.
Firma paberimajandus ja rahaasjad jäid tolle sõbra hoolde. Kõik läks ülesmäge, kuni aasta pärast tegi äripartner väimehele “külma arve”. Väimees oli usaldav ja rõõmsameelne inimene, aga see löök ületas ta taluvuspiiri. Asi lõppes sellega, et ta hukkus liiklusõnnetuses. Kuigi politsei menetles seda tavalise avariina, usub tütar siiani, et see oli nii korraldatud.
“Minu tütar kaotas kõik: auto, maja, mis oli laenuga ehitatud, tervise – ta sattus närvihaiglasse,” ohkas naine, kes oli palganud ka suure raha eest advokaadi, aga et polnud dokumente, oli igal pool, kuhu nad info saamiseks pöördusid, sein ees.
Õnnestus küll välja selgitada, et äripartner oli maffiaga seotud.
“See ütles kõik, me loobusime,” rääkis naine. “Tõin tütre kahe väikese lapsega enda juurde. Ta ei talu enam pingeid ja ei saa töötada vastutavatel kohtadel. Pojad tahtsid hirmsasti õe eest kätte maksta, minust oli saanud usklik inimene, mina jätsin kättemaksu jumala hooleks,” oli naine saatusega leppinud. Et tema vend töötas välismaal, õnnestus poisid saata tema juurde tööle, muidu mine tea, millega nad oleksid hakkama saanud, noored uljaspead, nagu nad olid. “Nüüd on kaks võõramaalasega abielus ja minu lapselapsed on võõrkeelsed,” tegi seegi naisele meelehärmi.
Tütar ütles, et tema elu hävitas raha. Teda edutati, palganumbrid kasvasid, ta pühendas end täielikult tööle. Oleks tal rohkem aega olnud, oleks ise mehe firma paberimajanduse korras hoidnud. Mehe ettevõttel oli raha, raisakullid hävitasid saagi.
Iidne tarkus ütleb, et raha on tulnud maa seest ja läheb maa sisse tagasi. See tähendab, et kunagi oli raha kullast ja hõbedast, mida tehti maa seest kaevandatud maagist, ja mahajäetud külad või linnad, mille ülesehitamisele on hiigelsummad kulutatud, muutuvad jälle põrmuks, lähevad maa sisse tagasi.
Elmi Epro
Loading ...
Kas on välja kuulutatud konkurss teemal “Kellel kõige raskem elu olnud ja kes selles kõik süüdi on…”? Ei tunne mina ka, et seepärast keegi halvustaks, et pensionär olen. Igaüks elab oma ajas ja kui ta oma elus miskit head näha ei suuda, on ikka ise süüdi.
Väga eluline lugu. Kirjutage sagedamini.
Vale,vale,vale… homme kirjutan kui tahan
Nõuka ajal olid poed kaubast tühjad,ei olnud midagi osta. Nüüd on õitseng, poed kaupa täis aga mida ei ole on raha mille eest kaupa osta.
Erand kinnitab reeglit. Aga kes selle kolhoosivara siis laiali tassisid, ikka paunaparunid ja kui midagi üle jäi, siis moonakad (kolhoosnikud) takka-otsa.
Süüdistada Laari moonakate ja punaparunite varastama kihutamises – no teate see on küll nüüd naljanumber. Neil ju varastamine veres, päris ravimatu haigus see neil oli (on). Täna võib täie kindlusega öelda – Isamaaliidu ja Laari luud oleks pidanud palju järjekindlamalt töötama kuid samas, mis vara see nii väga ikka oli ka. Need vanad vene põkad ja paar atra – see rohkem vanaraud. Tänapäevast tootmist selle rämpsuga üles ei ehita.
Aadukene Teie sõber keeras vana persse(vabandust) ja uued loodud talukõkatsid neelasid maamehe viimse rahanatukese ja on tänaseks seal kus vana.
on alati ja kõikjal teisi süüdistada. Siin siis Eesti vabariigi lapsministrid ja kolleegidest “punaparunid” kohalikust sovhoosist, kes kõik “meie oma” lagastasid ja laiali tassisid. Miks mitte lisada süüdistus veel Laarilegi õitsva kolhoosikorra ja maaelu p..sekeeramises ning kõigile eestlastele, kes oma esivanemate maalapikest tagasi nõutasid ning selle ka said.
Imelik, kus kohast kolhoosnik endale arvuti küll sai!!! Pani kuskilt tuuri vää?
Kirjeldatakse inimeste head majandusseisu ja selle kokkuvarisemist. See, kui kogu õnn ja edu on suunatud raha teenimisele ja omandi tagaajamisele, on alati seotud riskiga. Elu ei ole nii must-valge. Tean inimesi, keda samuti on tabanud varanduse kaotus, aga kes elavad siiski rõõmsalt edasi, võttes seda kui õppetundi. Leitakse lihtsalt uued väärtused.
Aga artiklis toodu jumala õige! Ning ega ei teeks küll liiga, kui veel kord mister Laari osalust maa-elu hävitamisel meelde tuletada. Mida need igasugused “lehma lellepojad”, kes oma hõimlaste (mitte igakord esivanemate) maalapikesed enda valdusse said, nendega peale hakata on osanud? Eelmisele kommenteerijale ilmselt pakuvad nn “õitsva kolhoosikorra” asemel lokkavad ohakaväljad, võsastunud põllumaad ja tühjenenud külad meeltülendavat naudingut.
Olen ka pensionär ja ei ole kusagilt kuulnud,ega lugenud halvustavat ütlust,et pensionärid kedagi segavad.Kirja autor on enda arvates usklik inimene,aga sellest artiklist õhkub palju rahulolematust ja vaenu,mis ei ole kuidagi omane jumalakartlikule inimesele.Minu paljude tuttavate abikaasad on välismaal tööl ja võrdlen enda noorusaega praeguste Saare naistega,kellel on autod all,raha tuleb pangaarvele,lapsed viiakse autoga lasteaeda,kauplustes on üleküllus,osta mida süda igatseb jne. Mina nõuka ajal pidin lapsi aastaselt tihti süles lasteaeda tassima ja siis veel õhtuti,kui mees võttis lapse peale tööd paar tundi toidupoe järjekorras seisma,et elementaarsed toiduained nagu piim,liha munad,kohupiim koju osta.Kolhoosi juhtivatel töötajatel,kombaineritel ja karjatalitajatel oli muidugi hea kolhoosi vara otsas priisata.Kallis autor ma küll teiega nõus ei ole,ava silmad,ära aja kärbseid pähe neile,kes nõuka aega ei mäleta
Te lollike oskate üldse kombiniga midagi teha ka.Ülbelt tööinimesi oskate solvata,see on ka kõik või ma eksin.
Selleks et pudeli viina eest kombaineri käest kott vilja saada,ei olnud vaja ise kombainer olla.Kombaineri töö ei ole kerge,aga kes sellel alal töötas,võis muretult loomi pidada.
Ka kureteole õhutamine on kuritegu ja Teie tegite seda veel rikastumise eesmärgil.Häbi,häbi.