On 29. august 2006. Istume kolme eestlasega Tallinna lennujaamas, oodates oma esimest lendu liinil Tallinn–Oslo. Mis seostub meie mõtetes esmalt Norra riigiga? Et seal on kuningriik oma kuningaga! Imekaunid fjordid! Trollid! Ja et üha suurema osa selle lennuliini reisijatest moodustavad eestlased.
Olles lennanud seda vahet pea viis aastat, võin nüüd öelda, et minagi olen andnud oma panuse vist küll pea kõigi Tallinna ja Norra vahet lendavate lennuliinide kassadesse. Ja uskuge mind, peale minu on seda teinud ja teevad siiani veel väga paljud eestlased.
Miks küll ometi? Miks võõrsile? Mis on see magnet, mis kisub meid kodust eemale?
Ise küsin, ise vastan: suurem tõenäosus leida erialast tööd, kohustus maksta igakuist pangalaenu (kellel see kohustus on), poolteist kuni kaks korda suurem palk.
Me lähme, vaatamata sellele, et seda otsust vastu võtta on äärmiselt raske. Kui su lapsed ja väikesed lapselapsed sulle enne lendu veel viimast korda lehvitavad ja sul on hinges teadmine, et näed neid alles kaheksa kuu pärast, kisub süda krampi ja sa hoiad jõuga tagasi pisaraid, et lapselaps mäletaks sind ikka särava ja naeratava vanaemana.
Tuhande võimaluse maa
Enne lahkumist Saaremaalt töötasin koos tütrega rõõmsal meelel Kuressaare südalinnas asuvas ilusas väikeses hubases Krooni restoranis. Kõik oli hästi! Meil oli palju kliente ja palju tööd, tellimusi nädalateks ette. Siis juhtus aga nii, et restoran suleti.
Peaaegu samal ajal helistas mulle mu ema ja teatas, et võin hakata asju pakkima, kuna lendan USA-sse. Loomulikult pidasin seda naljaks. Samal õhtul helistas aga mulle Ameerikast keegi miss Keder ja teatas, et minu ema tuttavad olid kõik ühel meelel valinud minu seltsiliseks ühele Virginia vanaprouale, kes oli äsja kaotanud abikaasa.
Paari nädala pärast istusin juba lennukis teel Washingtoni. Nii ma siis sattusingi Tuhande Võimaluse Maale.
Koju tagasi jõudes ostsin endale lõõgastava video looduse harmooniast. See oli tõeliselt lõõgastav ja rahustav video imekaunite Norra fjordide ja fjordis sõitvate laevukestega. Mingil hetkel sai video otsa ning ma asusin jälle toksima arvutit lootuses leida tööd kodus. Nii ma siis muudkui istusin ja toksisin – paraku tulutult.
Olen alati olnud seda meelt, et kui inimesel on käed, jalad terved ning positiivne ellusuhtumine, pole probleemi leida mingi töö. Iseasi, kas see töö pakub rahuldust nii eneseteostuse kui ka palga poolest .
Siis saabus aeg, mil oli vaja alustada korteriremonti, sest polnud võimalik seda enam edasi lükata. Seinad juba hallitasid. Remondi käigus tuli aga välja, et korteri seisukord oli hullem, kui arvasin. Jutuks tuli ka pangalaenu võtmine, mille kohta olen alati öelnud: ei iial!
Pärast pikki heitlusi otsustasin siiski panga kasuks. Ja sealt edasi tuli juba küsimus, kust võtta raha igakuiseks tagasimakseks. Järsku käis klõks peast läbi – Norra! Mul polnud sel hetkel vähimatki aimu, kas ja kuidas selleni küündin.
Toksisin aga jälle arvutit, kuni äkki – hopsti! – leidsin Eesti vahendusfirma, kes otsis tööjõudu Norrasse. Saatsin oma CV, käisin Tallinnas vestlusel, sooritasin inglise keele testi ja juba paari nädala pärast istusin lennukis.
Esialgu töötasin toateenijana, siis õpetasin juba ise teisi eestlasi välja, seejärel olin perenaine sügavalt uskliku taanlastest abielupaari juures.
Järgnesid Valdrese suusakeskuse kokk-perenaise ja Norefjelli hotelli koka amet, pulmalauad, pulmainterjöörid, lilleseaded pruutpaaridele. Vabal ajal käisin koristamas eramaju, kus elasid üksikud inimesed.
Iga kord koju tulles andsin endale sõna, et kõik – nüüd jään koju, enam ei lähe tagasi! Ja tegin seda viimasel hetkel ikka ja jälle, kuna ei leidnud sobivat tööd, ent pangalaen tahtis maksmist.
Nüüd on mul ilus kodu ja väike autoköks. Olen alati tahtnud elada oma kodus, töötada omade keskel ja rääkida oma keelt omadega, aga miks peab see vahel olema nii raske?
Usun, et kõik eestlased, kes on töötanud välismaal, teavad, mis tähendab sõna “koduigatsus”.
Tundsin end võõrsil kui Saalomon Vesipruul, kes luuletab kasepuude latvades ja unistab kuulsusest, rahuldust pakkuvast tööst kodus ja eluks vajalikust palgast.
Tulles seekord tagasi aprillis, võtsin vastu lõpliku otsuse – jään koju! Ja seda ma ka teen.
Ostsin kunagi sahtelmapi, mille hetkesisu koosneb minu paljudest väga headest soovituskirjadest, kokkupandud piltidest ja paljudest töödest, mida olen teinud. Lugematul hulgal ideid: mida, kus, kuidas paremini võiks ja saaks teha siin kodus!
Ja siinkohal tahan teha sügava kummarduse naiste ümarlaua esileedile Laine Tarvisele, kelle juurde ka kunagi sisse marssisin, “pakendatud ideedega” sahtelmapp kaenlas. Tunnen siiani südames ja hinges suurt tänutunnet, et ta leidis aega pühendada oma ääretult tihedast ajagraafikust tunnikese mulle ja vaadata, lugeda minu ideekavandeid. Ja mis peamine – tal oli minusse usku!
Tagantjärele mõeldes olen tänulik iga unustamatu kogemuse eest, selle eest, mida võõrsil õppisin ja nägin. Imekaunis Norra loodus – lummav Eidfjord, kus sind ümbritsevad kõikjal 5 meetri kõrgused lumehanged ja kilomeeter hiljem laiub su silme all täielik suvi õiteehtes lilleaasadega.
Norra kuulus trollitee oma meeletute kurvidega, mida mööda üles sõites on närvid iga hetk katkemas ka kõige tugevama närvikavaga inimestel.
Hindamatu pagas
Hindamatu tarkuse, oskuste, kogemuste pagas! Unustamatu Munkekroeni peremees Peter, kes õpetas mulle igat sorti ehitustöid ja elutarkusi. Fagernesi pastor, kes õpetas mulle sadulsepa tööd – kogu Munkekroeni kohvikule pandud uus mööbliriie on minu kätetöö (mis sellest, et esimesed kaks päeva olid mu käed ja näpuotsad nii katki ja verised, et suutsin vaevu pisaraid tagasi hoida).
Mulle usaldati suurte pulmade läbiviimine: sain ise sisustada pulmamaja, ise valmistada lilleseaded ja lauakaunistused pruutpaarile ja laudadele, sain mängida klaverit ja katta pulmalaudu.
Usaldus, usk ja austus inimese vastu on need kolm märksõna, mis on mulle eredalt mällu sööbinud. Või on mul ehk lihtsalt vedanud? Nii hotellide kui ka ülemustega?
Koju jõudes hakkasin aga jälle käima ühest uksest sisse, teisest välja – ikka seesama sahtelmapp kõigi oma suurepäraste soovituskirjadega kaenlas. Ja siin ma siis nüüd jälle seisan teie ees, kallid saar-lastest tööandjad! Kas keegi soovib ja tahab mind märgata?
Made Murumäe
koju naasnu
Loading ...
Esimesele kommentaarile – oh sa vaene pisike sapihunnik – elu on ikka raske küll, kui kõik inimesed on ‘ahned ja rumalad’. Ma vean kihla, et sul ei ole tõelisi sõpru ka – on ainult ‘rumalad ja lollid’ tuttavad :)
ja julget pealehakkamist juba naha, et on
suur tänu enda kogemusi avamast!
igaüks nii ei söenda
loodan, et teil läheb hästi:)
alla 2000€ kuus on noortel väga raske ära elada, sest tuleb alustada elu, pere, kodu jne-selle rajamine algab alles.
Kas kohe peab noortel olema auto, korter, maja, suvila jne. Või peaks hoopis enne pisut vaeva nägema ja pingutama selle nimel ja jõuaks selleni nii umbes 10-20 aasta pärast! Siis ehk osatakse ka saavutatud veits hoida ja hinnata. Muidu on nii, et ema, isa pingutagu lapsekese heaks või surnuks aga pärija maitseb sõpradega igal esimesel võimalusel hundijalavett!!!!!!!!!!!!!! Mis kergelt tulnud see kergelt läinud!
Kui ikka alustaks esmalt nii 600E pealt ja edasi Eesti kekmine (ca800) ning siis alles rohkem. Hariduseta ja oskusteta nolgile ei hakka keegi 2000 maksma ja palju neid üldse on kes praegu 2000 saavad. Tundub, et tööd ei viitsi enam keegi teha aga palganumbrid on kõigil selged, mida nad saama peavad.
vean kihla, et oled ise kas riigiametnik vms kontrolliv-valvav töötaja, kelle peamine ülesanne maksumakja raha eest on teisi järelvalvata :)) Kuigi ka nende hulgas ona väga palju toredaid inimesi.
Kui lõpetan kõrgkooli olen 22aastane vähemalt,lähen tööle 600Eurose palga eest,korteri üür250+kommud,bussipiletid tööle ja tagasi,süüa tahaks ka,riiet tahaks ka ja peret tahaks ka soetada millal siis veel kui mitte alla 30nt ja kuidas tundub kas saab hakkama 600euroga
Järelikult kõtgkool ja eriala, mida kavatsed lõpetada ei ole tõsiseltvõetav. Ära roni siis nii kallisse korteri, on olemas kordades odavamaid lahendusi. Räägid siin perekonnast, ju teisel poolel ka väike seib ikka jookseb! Aga noh, kes harjund hädaldama see ka seda tegema jääb.
Hakka iseendale tööandjaks.Õnne edaspidiseks.
Tõesti ei saa aru miks nii mitmekülgne ja andekas inimene,kellel nii palju häid mõtteid ise oma ettevõttega ei alusta, rendipindu ju pakutakse, kui hea äriidee, saad alustuseks toetust, ettevõtlikusest ei paista ju puudu olevat. Edu.
Väga tubli inimene. Julge ja tark on see, kes tunneb, et kui pole oma eluga rahul ja vaja muutust, julgeb seda teha ja ette võtta! Ahnuse ja rumalusega, kulla esimene kommenteerija, pole siin mingit seost. Igaüks selliste muutustega/õppimistega toime ei tuleks. Välismaal töötanuna saan selgelt aru sellest, et me tuleme kontrolliühiskonnast. Ametnik ja kontrollija on meil boss, kahtlustamist ja süüdistamist on liiga palju. Kui välismaal tööle asudes eeldatatkse, et oled tubli ja tark, siis Eestis pead end sageli tõestama, et saad üldse hakkama. Ja see ei motiveeri nii palju kui usaldus. Hirm olla mittepiisavalt pädev halvab töörõõmu ja kriitika motiveerib palju vähem kui kiitus. Soovitan Madel asutada peo- ja ürituste korraldusfirma, kui saad hakkama remondist lilleseade ja klaverimänguni. Ja keelteoskus lubaks pakkuda üritusi Saaremaal norra jt maade firmadele ja inimestele. See tooks tööd ja leiba ka teistele saareelanikele.
Milleks selline idioodi jutt! Kohe näha, et inimene, kes nii kirjutab, pole töötu olnud!
Kui nii tark oled, siis soovita mõnda vaba töökohta!
Äkki oskad tervele klassitäiele kõrgkooli lõpetanutele töökohti soovitada, kes kohe tuleksid Saaremaale elama ja töötama.
Oo, milline tarkus! Kahju, et Sa oma tarkust ellu ei rakenda, miks muidu see Saaremaa hängub!
Ega seal kaugemal eriti muud vahet ei ole kui ainult numbrid on suuremad. palk on kaks korda suurem ja elamiskulud ka. Lõpuks on ikkagi nii, et elad palgapäevast palgapäevani. Asi on muidugi teistmoodi kui võõrsil elad pead-jalad koos ühse korteris teiste võõrtöölistega ja elu koosneb magamisest ja töötamisest. Nii kui elad nagu siingi elaks on tulemus ikka sama. Aga see vahe on küll, et igasugu sotsiaalseid ametikohti leidub hullupööra rohkem kui meil. Vanatädikeste seltsilised jms. Meil ei jaksa veel keegi seda endale lubada, aga küllap tuleb millalgi seegi. Üldiselt saab siiski öelda, et tööinimene on sealses keskkonnas umbes samal elujärjel mis meilgi ja rikas on seal rikkam kui meil.
Jah,sitaviskajaid on meil palju aga praegu nende teeneid eriti ei vajata.
jutumärke näed vää!
Meie ettevõtjad kardavad tööle võtta inimest, kes on “rikutud” välismaailma kõrgemast palgast ja lisaks on nendel inimestel julgust seista oma õiguste eest. Nendest ei saa teerulliga üle sõita :))
to nnnn: see mis kirjutad, on väga inetu kaasmaalasi solvav jutt
Suur hulk “töölkäiajaid” tegelevadki ainult enda õiguste eest seismisega, samas on aga kohustused ja vastutus neile täiesti võõras maailm. Iga ettevõtja unistuseks on hea, kohusetundlik, kvalifitseeritud töötaja. Tavaliselt selliste töötajate puhul teab ettevõtja väga täpselt, kuidas töötajat tasustada ja talle soodsaid töötingimusi luua, et teda tööl hoida. Kui aga suvaline hariduseta jorss (lumpenproletariaadi esindaja, kes on mõni kuu Soomes vegeteerinud), kes seisab vaevu seguämbri kõrval, hakkab tegelema väljapressimisega, siis selge, tema koht on uulitsal.
Siin eestis pole Sinu tööd kellegile müüa sest suurem osa väljateenitust läheb maksudeks riigikassase kust see aga aihtub.
Kle hariduseta jorss (lumpenproletariaadi esindaja) kui sa ei oska kirjutada, mida näitab sinu teksti kolmas sõna, siis ära esine siin
Ma saan aru küll et emakeele (?) õpetajate palgad nii nirud on. Seega lähevad-tulevad düsgid. Aga keegi peab ka täna keemia ja füüsika õpsidele palka maksma.
et järjrkordsed talendid jälle tagasi. Eelmine kommija pole küll mingi tööandja, pigem pisike pops või muidu moonakas.
Küsisin oma kommentaaris, et miks autor kiidab kontekstiväliselt Laine Tarvist. Kommentaar kustutati. Kellegi arvates eri olnud tarvis…
Väga hea lugemine oli. Austus ka selle eest, et inimene julgeb avalikult oma nime alt kirjutada. Ühinen teiste kaasamötlejatega, et köige lihtsam on Eestisse tagasipöördujale oma firma loomine. Välismaal töötates tuleb ka möelda sellele, et kuidas ennast edasi koolitada (nö paberiga spetsialist) ja kuidas mujal maailmas öpitut/kogemusi saaks ka Eestis kasutada. Ehk siis kas on möttekas spetsialiseeruda millegile, mida saab Eestis hiljem vähe kasutada/teha.
Edu Teile! Hindan teie julgust oma mõtteid välja öelda.