Kodu, kas võtad mind vastu ehk Miks läksin võõrsile? (25)

Kodu, kas võtad mind vastu ehk Miks läksin võõrsile?

 

On 29. august 2006. Istume kolme eestlasega Tallinna lennujaamas, oodates oma esimest lendu liinil Tallinn–Oslo. Mis seostub meie mõtetes esmalt Norra riigiga? Et seal on kuningriik oma kuningaga! Imekaunid fjordid! Trollid! Ja et üha suurema osa selle lennuliini reisijatest moodustavad eestlased.

Olles lennanud seda vahet pea viis aastat, võin nüüd öelda, et minagi olen andnud oma panuse vist küll pea kõigi Tallinna ja Norra vahet lendavate lennuliinide kassadesse. Ja uskuge mind, peale minu on seda teinud ja teevad siiani veel väga paljud eestlased.
Miks küll ometi? Miks võõrsile? Mis on see magnet, mis kisub meid kodust eemale?

Ise küsin, ise vastan: suurem tõenäosus leida erialast tööd, kohustus maksta igakuist pangalaenu (kellel see kohustus on), poolteist kuni kaks korda suurem palk.
Me lähme, vaatamata sellele, et seda otsust vastu võtta on äärmiselt raske. Kui su lapsed ja väikesed lapselapsed sulle enne lendu veel viimast korda lehvitavad ja sul on hinges teadmine, et näed neid alles kaheksa kuu pärast, kisub süda krampi ja sa hoiad jõuga tagasi pisaraid, et lapselaps mäletaks sind ikka särava ja naeratava vanaemana.

Tuhande võimaluse maa

Enne lahkumist Saaremaalt töötasin koos tütrega rõõmsal meelel Kuressaare südalinnas asuvas ilusas väikeses hubases Krooni restoranis. Kõik oli hästi! Meil oli palju kliente ja palju tööd, tellimusi nädalateks ette. Siis juhtus aga nii, et restoran suleti.

Peaaegu samal ajal helistas mulle mu ema ja teatas, et võin hakata asju pakkima, kuna lendan USA-sse. Loomulikult pidasin seda naljaks. Samal õhtul helistas aga mulle Ameerikast keegi miss Keder ja teatas, et minu ema tuttavad olid kõik ühel meelel valinud minu seltsiliseks ühele Virginia vanaprouale, kes oli äsja kaotanud abikaasa.
Paari nädala pärast istusin juba lennukis teel Washingtoni. Nii ma siis sattusingi Tuhande Võimaluse Maale.

Koju tagasi jõudes ostsin endale lõõgastava video looduse harmooniast. See oli tõeliselt lõõgastav ja rahustav video imekaunite Norra fjordide ja fjordis sõitvate laevukestega. Mingil hetkel sai video otsa ning ma asusin jälle toksima arvutit lootuses leida tööd kodus. Nii ma siis muudkui istusin ja toksisin – paraku tulutult.
Olen alati olnud seda meelt, et kui inimesel on käed, jalad terved ning positiivne ellusuhtumine, pole probleemi leida mingi töö. Iseasi, kas see töö pakub rahuldust nii eneseteostuse kui ka palga poolest .

Siis saabus aeg, mil oli vaja alustada korteriremonti, sest polnud võimalik seda enam edasi lükata. Seinad juba hallitasid. Remondi käigus tuli aga välja, et korteri seisukord oli hullem, kui arvasin. Jutuks tuli ka pangalaenu võtmine, mille kohta olen alati öelnud: ei iial!
Pärast pikki heitlusi otsustasin siiski panga kasuks. Ja sealt edasi tuli juba küsimus, kust võtta raha igakuiseks tagasimakseks. Järsku käis klõks peast läbi – Norra! Mul polnud sel hetkel vähimatki aimu, kas ja kuidas selleni küündin.

Toksisin aga jälle arvutit, kuni äkki – hopsti! – leidsin Eesti vahendusfirma, kes otsis tööjõudu Norrasse. Saatsin oma CV, käisin Tallinnas vestlusel, sooritasin inglise keele testi ja juba paari nädala pärast istusin lennukis.
Esialgu töötasin toateenijana, siis õpetasin juba ise teisi eestlasi välja, seejärel olin perenaine sügavalt uskliku taanlastest abielupaari juures.
Järgnesid Valdrese suusakeskuse kokk-perenaise ja Norefjelli hotelli koka amet, pulmalauad, pulmainterjöörid, lilleseaded pruutpaaridele. Vabal ajal käisin koristamas eramaju, kus elasid üksikud inimesed.

Iga kord koju tulles andsin endale sõna, et kõik – nüüd jään koju, enam ei lähe tagasi! Ja tegin seda viimasel hetkel ikka ja jälle, kuna ei leidnud sobivat tööd, ent pangalaen tahtis maksmist.
Nüüd on mul ilus kodu ja väike autoköks. Olen alati tahtnud elada oma kodus, töötada omade keskel ja rääkida oma keelt omadega, aga miks peab see vahel olema nii raske?

Usun, et kõik eestlased, kes on töötanud välismaal, teavad, mis tähendab sõna “koduigatsus”.
Tundsin end võõrsil kui Saalomon Vesipruul, kes luuletab kasepuude latvades ja unistab kuulsusest, rahuldust pakkuvast tööst kodus ja eluks vajalikust palgast.
Tulles seekord tagasi aprillis, võtsin vastu lõpliku otsuse – jään koju! Ja seda ma ka teen.
Ostsin kunagi sahtelmapi, mille hetkesisu koosneb minu paljudest väga headest soovituskirjadest, kokkupandud piltidest ja paljudest töödest, mida olen teinud. Lugematul hulgal ideid: mida, kus, kuidas paremini võiks ja saaks teha siin kodus!

Ja siinkohal tahan teha sügava kummarduse naiste ümarlaua esileedile Laine Tarvisele, kelle juurde ka kunagi sisse marssisin, “pakendatud ideedega” sahtelmapp kaenlas. Tunnen siiani südames ja hinges suurt tänutunnet, et ta leidis aega pühendada oma ääretult tihedast ajagraafikust tunnikese mulle ja vaadata, lugeda minu ideekavandeid. Ja mis peamine – tal oli minusse usku!

Tagantjärele mõeldes olen tänulik iga unustamatu kogemuse eest, selle eest, mida võõrsil õppisin ja nägin. Imekaunis Norra loodus – lummav Eidfjord, kus sind ümbritsevad kõikjal 5 meetri kõrgused lumehanged ja kilomeeter hiljem laiub su silme all täielik suvi õiteehtes lilleaasadega.
Norra kuulus trollitee oma meeletute kurvidega, mida mööda üles sõites on närvid iga hetk katkemas ka kõige tugevama närvikavaga inimestel.

Hindamatu pagas

Hindamatu tarkuse, oskuste, kogemuste pagas! Unustamatu Munkekroeni peremees Peter, kes õpetas mulle igat sorti ehitustöid ja elutarkusi. Fagernesi pastor, kes õpetas mulle sadulsepa tööd – kogu Munkekroeni kohvikule pandud uus mööbliriie on minu kätetöö (mis sellest, et esimesed kaks päeva olid mu käed ja näpuotsad nii katki ja verised, et suutsin vaevu pisaraid tagasi hoida).

Mulle usaldati suurte pulmade läbiviimine: sain ise sisustada pulmamaja, ise valmistada lilleseaded ja lauakaunistused pruutpaarile ja laudadele, sain mängida klaverit ja katta pulmalaudu.
Usaldus, usk ja austus inimese vastu on need kolm märksõna, mis on mulle eredalt mällu sööbinud. Või on mul ehk lihtsalt vedanud? Nii hotellide kui ka ülemustega?

Koju jõudes hakkasin aga jälle käima ühest uksest sisse, teisest välja – ikka seesama sahtelmapp kõigi oma suurepäraste soovituskirjadega kaenlas. Ja siin ma siis nüüd jälle seisan teie ees, kallid saar-lastest tööandjad! Kas keegi soovib ja tahab mind märgata?

Made Murumäe
koju naasnu

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 200 korda, sh täna 1)