Maire Metsäär: Praegune aeg jätab vanurid üksi (2)

Praegune aeg Eestis on enneolematu. Linnades elab palju vanu inimesi üksinda. Maal võimaldab kodu koos elamist. Üheskoos elavad lapsed, emad-isad ja ka vanavanem saab omaette toakese, kus laste kära eest varjuda.

Linnas on vanur päevast päeva üksinda toas. Töötavad naabrid ei koputa, et huvi tunda, kas oled elus. Tööinimestel on igavene kiirus peal.

Vana inimene kulutab telefonitsi eakaaslasega suheldes palju raha. Ta võtab omaks telepildist paistvad näod. Ta tunneb neid Lõuna-Ameerika seriaalide tegelasi nimepidi. Kui siis tulebki laps või lapselaps ajal, mil algab järjekordne “Kirgede torm”, on vanakese soov – läheks laps ära, telekainimesed tulevad ju!

Mehed pildil ja rääkivad kassid

Tänapäeval on vana mees Eestis väga haruldane nähtus. Kui lehes vilksatab Martin Kivisoo pilt, vaatan huviga – milline näeb välja üks eakas meesterahvas. Tema on jändrik, muhe ja reibas. Tulevad meelde jutud metsavendadest, kes lapsi laanest koju aitasid. Kivisoo taati vaadates tuleb meelde ka Tammsaare loodud saunaonu, hea ja tark ätt, kes poisikesele elust jutustas.

Olen kohanud aga ka linnas elavat vana naist, kes jäi magama ainult siis, kui raadiost ühetasast juttu kuulas – olevat turvaline, justkui omad oleksid ligidal.

Töntsiks jääb vanur üksinda elades. Kõige kurvem, kui jalad ei luba toast õuegi minna. Nii ta istub seal puurilinnuna ja heietab kunagisest noorusest.
Kord elas Garnisoni tänaval paneelmajas üks kena kass. Lapsed kutsusid teda Triibuks. Kass sai aru, keeras alati näo hüüdja poole. Minul olid selle õue naabruses lillepeenrad. Ühel suvel tuli Triibu mu juurde, istus ja näugus. Sain aru, et tahab süüa. Ma ei andnud, sest nii jääbki loom minule lootma.

Küll Triibu “jutustas” oma õnnetusest – perenaine kadunud. Sellist “kõnelevat” kassi nägin esimest korda. Ju nad perenaisega kodukorteris vestlesid. Naine rääkis oma elust inimkeeles, kass oma kassi asju kassi keeles.

Vanaema vestlus lapselapsega

Õnnelikud on need vanavanemad, kes teavad, et pärast kooli tuleb üks teismeline marakratt. Poiss tuleb koos sügisõhu puhanguga uksest sisse, viskab siuh mütsi kapile: “Mamma, mis sul süüa on?” Mamma vastab teovalmilt: “Täna oli Säästukas uusi pisisi verikäkke müüa. Keetsin sulle neid.” Vanaema kontrollib end, äkki sõna “veri” ehmatab last, ei hakkagi sööma, nii ütleb ta siiski verikäkkide asemel “käkke”.

Aga poiss kergitab juba potikaant. Vanaema manitseb: “Sa pese käed ära! Ise suur mees, ei tea korda! Pese käed! Siis saad süüa!” Poiss vastu: “Oo, my gad! Miks need pallid nii musta värvi on? Kuidas neid võtta?”

Vanaema: “Võta lusikaga või torka kahvliga. Peaasi, et kõht täis saaks.”
Poisil käed pestud, isegi korra kammiga läbi juuste tõmmatud. Söömine on ju püha tegevus. Nüüd vaatab laps heatujuliselt mammat. Hammustab ja neelab käkki. “Tead sa, täna tehti õues õppimist. Mõnsa oli! Külma polnud.

Plikad alguses vingusid, et külm. Me ajasime neid natuke taga. Aga siis viis õps meid ühe kraavi äärde. Seal kasvas üks põõsas. See oli kukerpuu, okkad on selle küljes. See olevat paha puu. Selle peale tuleb mingi rooste talvituma. Kevadel rooste jälle läheb viljakõrte peale ja vili kasvab pahasti siis. Kõik kukerpuud tuleks vilja äärest ära niita.”

Vanaema: “Laps, põõsast raiutakse! Sellel põõsal on ka saare keeles nimi paberits. Pole ta paha midagi. Saab temalt kenasid hapusid marju ja lehti pannakse kurkide soolamisel vahele. Kui jälle talusid pidama hakatakse, eks siis peremehed teda kraavikaldalt hävitavad. Ikka head ja kurja, mõlemat annab loodus.”

Ja nii nad vestlevad – noor ning vana. Nad on õnnelikud.

Maire Metsäär

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 46 korda, sh täna 1)