Mustjalas käib igavene võitlus ehituskeeldude pärast (19)

Mustjalas käib igavene võitlus ehituskeeldude pärast

JAMA: Nüüdne volinik Enno Kolter oli vallavanem siis, kui Küdema lahe äärsete detailplaneeringutega jamad algasid. Maatalituse juhataja Ilmar Pungar (paremal) peab ametkondadega aastaid visa vaidlust.
Foto: Arhiiv

Kui Saarte Hääl kirjutas paar nädalat tagasi Mustjala valla ja keskkonnaameti kirjavahetusest, oli märkida vaid seda, et amet venitab kirjadele vastamisega. Kirjade taustast koorub aga välja aastatepikkune ja tõsine saaga ebaseaduslikest ehitistest, tagantjärele seadustamisest, võrdse kohtlemise ja ametkondliku võimekuse puudumisest.

Küdema lahte teatakse peamiselt kui Saaremaa Sadama asukohta. Paljude hinnangul on sealne kant Saaremaa üks looduskaunimaid. Väikesed käänulised lahesopid, ilus männimets, kiviklibune rand. Ranna ääres mõned võrgukuurid ja kalapaadid. Idüll missugune. Kes siis ei tahaks suvilat sellisesse kohta?

Kuid siin on üks “aga”. Iga mees mereäärsele maatükile ehitada ei saa. Merest 200 m kaugusele ulatub saartel ranna ehituskeeluvöönd, mille vähendamiseks tuleb keskkonnaametilt saada eriluba. Selle loa saamise ja mittesaamise ümber kogu tegevus käibki.

Riita laotud palgid

Kuressaares tuntud ettevõtja Guido Grassi ettevõttele kuulus selle sajandi alguses Tiidu-Kiuna kinnistu Ninase külas, ilusas metsatukas. Maatükk asub Mustjalast Tagaranda suunduva riigimaantee ja mere vahelisel alal. Ninase poolsaare üldplaneeringu kohaselt on kogu ala rannaäärne kaitsemets ja ehituskeeluvöönd. Teisisõnu – ehitada sinna ei tohi!

Juba kümme aastat tagasi tehti maatükile detailplaneering, kus sooviti muu hulgas ehituskeeluvööndi vähendamist, et sinna endale suvila ehitada. “Onni, kust kalal käia,” ütleb Grass ise.

Kõik sujus, linnulennul kahe ja poole kilomeetri kaugusele plaaniti ehitada Saaremaa Sadamat. Nüüdseks on sadam ammu valmis ja ootab juba muutmist ristlussadamast kaubasadamaks.
Ümberkaudsetes randades on mere äärde majade ehitamiseks lube saadud küll.

2004. aasta maikuus jõudis Grassi postkasti keskkonnaminister Villu Reiljani allkirjaga kiri, äraütlemisega: ” /…/ ei pea võimalikuks nõustuda ehituskeeluvööndi vähendamisega. /…/” Põhjuseid oli toodud mitmeid. Suurimaks etteheiteks taotlusele oli, et kinnistul on ehitustegevust juba alustatud.

Grass ei salgagi, et vedas krundile palkmaja. “Mul oli maja tellitud, Venemaalt tuli. Kuhu ma oleks ta siis pannud?” küsib Grass. “Panin palgid üksteise peale ja katuse ka, et vihm neid ei rikuks,” räägib ettevõtlik mees.
Minister Reiljan heitis vallale ette sedagi, et Mustjalal polnud selleks hetkeks üldplaneeringutki (menetlus alles käis – toim). Olid vaid eesmärgid, millele Grassi tellitud detailplaneering ministri hinnangul risti vastu rääkis.

Üldplaneeringu puudumine oli tegelikult Grassile ka kasulik, sest seetõttu ei olnud vallal mingit võimalust detailplaneeringu algatamisest keelduda.
Probleem oli Reiljani silmis ka see, et Grass soovis tulevikus oma maatüki kaheks jagada ja seega oleks tekkinud kaks ehitusala. Teavad ju kõik, et ehitusvõimalus tõstab maahinda kõvasti, eriti ehituskeeluvööndi alal.

Vald lõpetas detailplaneeringu menetlemise ja asi jäi soiku. Grassi sõnul anti talle soovitusi, et kui ta näiteks maatüki maha müüks, võiks uus omanik uuesti proovida. N-ö puhtalt lehelt.

Üsna tavaline asi

Kuna krundil olid juba hooned, oleks need saanud detailplaneeringuga tagantjärele seadustada. Ebaseaduslike ehitiste tagantjärele seadustamine detailplaneeringute kaudu ei olnud Eesti riigis siis ega ka ole praegu mingi pretsedent. Leidub lausa firmasid, kes “seadustamise” teenust avalikult pakuvad.

Sellele, et detailplaneeringuga seadustatakse ebaseaduslikke ehitisi, on tähelepanu juhtinud ka riigikontroll, kes taunib hoonete tagantjärele seadustamist. “Ehituskeeluvööndis asuva ebaseadusliku ehitise seadustamine peaks olema võimalik vaid siis, kui selleks oleks luba saadud ka seadusi järgides,” kirjutab riigikontroll ühes aruandes.

Seda, kas Grass oleks saanud ehituskeeluvööndi vähendamise ka siis, kui ta poleks sinna maja viinud, ei oska praegu keegi öelda. Fakt on see, et Grassi “onni” loeti kogu menetlemise suurimaks patuks.

Guido Grass müüski nõuandeid kuulates Tiidu-Kiuna maha Lenne Uusnale, jäädes ise volitatud esindajaks. Nüüd oli aeg minna detailplaneeringutega uuele ringile.

Kolm aastat pärast ministri keeldumist esitas Mustjala vald taotluse Tiidu-Kiuna maaüksusel uue detailplaneeringu algatamiseks. Viidates kõigele eelnevale, ei kiitnud toonane keskkonnaamet uue detailplaneeringu algatamist heaks.

Tõsine suvilarajoon

Käiku läks uus plaan, kuidas oleks võimalik Tiidu- Kiuna ebaseaduslikud ehitised seadustada ja vaidlused ära lõpetada.

Märtsis 2009 algatati uus detailplaneering, kus lisaks Tiidu-Kiuna omanikule Lenne Uusnale oli veel seitse sama lahe äärset maaomanikku. Üks nendest ka Guido Grassi firma Raintal Invest, kes ostis endale Tiidu-Kiunaga piirneva maatüki.

Muide, üks maaomanikest on ka Mustjala valla maatalituse juhataja Ilmar Pungar, kes tegeleb kõikide planeeringutega. Ninase ja Kugalepa küla Laheääre detailplaneeringu omanike esindajaks on määratud Allan Niils, samuti üks sealne maaomanik.

Vald algatas detailplaneeringu koostamise 2009. a märtsis. 22,6 hektari suurusel planeeringualal soovitakse maa kasutusotstarbe muutmist, ehitusalade ja muu taristu määramist. Asja tipp peaks aga olema ehituskeeluvööndi vähendamine.
Plaanitavate suvilate maht on üsna kopsakas. Kaheksa kinnistu asemel tahetakse välja mõõta 14 maaüksust ja neist 13-le ehitataks majad peale. Kokku kerkiks Küdema lahe äärde 11 elamut, 25 kõrvalhoonet, 9 paadikuuri ja rajataks 11 puurkaevu.

Keeluvööndi vähendamist soovitakse peamiselt 70 meetrini elumajadel ja 50 meetrini võrgukuuridel. Ühel maatükil ka 130 meetrini.

Tuuakse välja kõikvõimalikud põhjendused, kuidas ja miks on valla arvates võimalik, vajalik ja kasulik selles piirkonnas säärane planeering teha. Ehitustingimused on pealtnäha loodussõbralikud, inimasustus tooks alale vaid kasu, kõik ranna- ja kaldakaitse eesmärgid oleksid täidetud.

Detailplaneeringus on ka huvitavaid põhjendusi ja otsitud tagauksi. Näiteks ehituskeeluvööndi vähendamist paadikuuri tarbeks 50 meetri peale põhjendatakse, et üldplaneeringu kohaselt võib lautrite alale ehitamist lubada, kui on tegemist kalamajandusega seotud hoonetega. Kuna lautri võib oma maatükile teha igaüks (see pole ehitus, vaid kivide käsitsi ümberpaigutamine), tekib ka õigustatud ootus ehitada paadi- ja võrgukuur. Kui mere ääres on aga võrgukuur, siis miks ei võiks seal olla ka maja?!
Tuuakse sisse ka see, et detailplaneeringu lõunanaaber, vaid poolteist kilomeetrit planeeringu põhjatipust allapool asuv Ilmari kinnistu sai 2005. aastal Villu Reiljanilt loa vähendada ehituskeeluvööndit 70 meetri peale. Muidugi elamute ehitamiseks. Tõe huvides võib lisada, et tänaseks pole seal ehitamiseks siiski veel läinud.

Asjaajamine venib kasulikult

Edasine on iga planeerimisprotsessis osaleja õudusunenägu, kuid naljakal kombel tuleb neile osaliselt ka kasuks.

Juba kuu aega enne planeeringu koostamise algatamise otsust Mustjala vallavolikogus (märtsis 2009) saadeti keskkonnaametile seadusest tulenev päring, kas peaks tegema ka keskkonnamõju strateegilise hindamise (KMH).

See dokument peab näitama, mis mõju on võimalikel tegevustel piirkonnale ning kas seal leidub näiteks looduskooslusi, mis võiksid ehitamist takistada. Sisuliselt võiksid sellised leiud ehitusetegevusele kriipsu peale tõmmata.

Siinkohal astus mängu keskkonnaameti ametnik, kes lihtsalt ei vastanud kirjadele. Tegi ta seda siis tahtmatult või tahtlikult, ei oska keegi öelda.
Aprilli alguses saadeti vallamajast keskkonnaametisse järelepärimine, kas KMH on siis vajalik või mitte. Keskkonnaamet vaikis. Mai lõpus 2009 võttis vallavolikogu vastu otsuse, et lähtuvalt teadaolevatest andmetest ei ole KMH-d teha vaja. Vallal ei jäänudki tegelikult midagi muud üle, sest omavalitsus peab planeeringuga edasi minema.

Keskkonnaameti arvamus laekus alles kolm ja pool kuud (!) pärast vallavolikogu otsust. Usutavasti ei olnud tegu postisüsteemi nõrkusega.
Nagu arvata oligi, tõi amet välja põhjused, miks on KMH-d siiski vaja: oht looduskooslustele, seadusest tulenevate ranna- ja kaldakaitse eesmärkidega vastuolus olemine ja et paadikuur ei ole tegelikult kalakasvatusehitis. Kõige tipuks märgiti, et osa planeeringualast asub Natura 2000 võrgustikku arvamiseks esitatud Küdema linnulahe alal. Juba ainuüksi viimane tõik pidi tingima KMH algatamise. Sama ametniku koostatud kirjas märgiti, et vald on planeerimisel teinud “jämeda vea”.
Ilmar Pungar tunnistab, et viga oligi seotud paadikuuri ehituse tõlgendamisega tollaegse seadusandluse järgi. Hiljem viga parandati.
Arvatavasti oleks keskkonnaameti õigeaegne vastus kogu planeeringule vee peale tõmmanud. Ent nüüd ei olnud vald enam millekski kohustatud.

Mustjala vallavalitsus saatis ametile vastuse, et hoopis keskkonnaamet on asjadest valesti aru saanud.

Vallale saatis kirja Eesti looduse fond, mille jurist tõdes, et KMH mittealgatamine oli küll häbiväärne, ning soovitas, et vald laseks nüüd mõnel eksperdil lihtsa eelhinnangu teha.

MTÜ Balti Keskkonnafoorum esindaja Merle Kuris kinnitas vallale omakorda, et kavandataval hoiualal ei plaanita mingeid erilisi piiranguid. Vald uuris ka ise kaitsealuste liikide esinemist ja tõdes, et vaid ühele väikesele alale on planeeritud käpaliste püsielupaik. See märgiti ka detailplaneeringus Kasspeksa maatükil ära.

Kas viivitamine päästab jälle?

KMH kaelast ära, asuti koostama detailplaneeringut. 2010. aasta aprillis toimus vallas eskiislahenduse esmane arutelu. Otsustati jätkata menetlust ja koguda kokku kooskõlastused. Sealhulgas keskkonnaametilt. Ametilt vastust ei tulnud ja vald luges seegi kord vastavalt seadusele mittevastamise vaikivaks nõusolekuks. Selle õiguse annab vallale seadus. Üks tõke oli jälle ületatud.

Detsembris 2010 võttis vallavolikogu detailplaneeringu vastu ja saatis avalikule arutelule ja väljapanekule. See toimus jaanuaris-veebruaris 2011, keegi midagi vastu ei väitnud. Järgmise käiguna küsis vald tänavu jaanuaris keskkonnaametist luba ehituskeeluvööndit vähendada.

Kuu aega hiljem pikendas keskkonnaamet menetlustähtaega kuni maini 2011. Põhjuseks vaatluste läbiviimine. Sellele järgnes taas vaikus. Mais 2011 saatis vald taas järelepärimise, et kaugel asjad on. Vastuseks vaikus. Uuesti kirjutas vald juunis 2011. Vaikus.

Septembris pöördus Mustjala vald juba keskkonnaminister Keit Pentuse poole, kurtes, et keskkonnaamet ei pea tähtaegadest kinni, kuigi vallavalitsus on korduvalt, nii kirja kui ka telefoni teel vastust palunud.
“Muutusi pole märgata,” kurdetakse Ilmar Pungari koostatud ja vallavanem Kalle Kolteri allkirja kandvas kirjas.

Ühtlasi läks vald välja täispangale ja küsis ministrilt, kas neil on kogu selle viivitamise peale õigus taotlus ise lahendada. Nagu seda on sama juhtumi puhul varemgi tehtud. See oleks tähendanud, et ehituskeeluvööndi vähendamisega on asjad korras ja ühel pool.

Lõpuks sai vald ühel oktoobripäeval lausa kaks vastust. Keskkonnaamet teatas eelmisest kirjast kaheksa (!) kuud hiljem, et pikendab tähtaega veelgi. Kirjas seisis vabanduseks, et ametnikud olid puhkusel ja üks ametnik ei saanud oma tööga hakkama.

Saarte Häälele teadaolevalt sunniti too ametnik septembris 2011 töölt lahkuma. Tegu on sama mehega, kelle tööülesanne oligi Mustjala planeeringut menetleda.

Keskkonnaministeeriumi vastuses öeldi vallale, et neil ole mingit õigust asja ise lahendada. Ministeeriumi asekantsler Andres Talijärv väitis, et keskkonnaametil ei olegi seadusejärgset tähtaega, kui kaua võib asja menetleda. Lubatud tähtaegadest mittekinnipidamist võib käsitleda vaid viivitusena, ei millegi muuna.

28. oktoobril saatis keskkonnaamet otsuse ehituskeeluvööndi vähendamise kohta: “EI tohi!”

Jama jutt

Mustjala valla maatalituse juhataja ja ühe maatüki omanik Ilmar Pungar on Saarte Häälega kohtudes üsna nõutu. Tema sõnul ületab keskkonnaameti asjaajamine igasuguse taluvuspiiri. Ta ütleb, et ehituskeeluvööndi vähendamisest keeldumine ei ole tema arvates piisavalt põhjendatud ning arvestamata on jäetud kõik valla esitatud aspektid.

Tema sõnul kavatseb vallavalitsus veel kord pöörduda keskkonnaameti poole palvega esitatud seisukohad üle vaadata ja täpsustada.

Pungar ei mõista, miks ei ole kaalutletud iga planeeritud maatükki eraldi, nõusoleku keeluvööndi vähendamiseks saab ju anda ka osaliselt ja see annaks vallale võimaluse detailplaneeringu osaliseks kehtestamiseks.

Oma rollist kogu protsessis arvab Pungar, et eks sel ole kehva maik juures, et ka tema on maaomanik ja samal ajal valla kirjade kokkusättija, kuid samas on ta kodanik ja omab samasuguseid õigusi.

Tiidu-Kiuna endine omanik Guido Grass laiutab otsuse peale samuti käsi. Grass räägib, et ainuke keskkonnaameti ametnik, kes viitsis kohal käia ja asju uurida, oli seesama nüüdseks töölt lahkunud ametnik. Ning Grassile teadaolevalt oli ta andnud ka positiivse hinnangu. Miks see kuskil kõrgemates koridorides negatiivseks muutus, Grass ei tea.

Samas ütleb ta nagu Pungargi, et tema jaoks on kõige suurem küsimärk see, miks ei anta vastuseid ega põhjendata asjaolusid. Maaomanikud tellivad tema sõnul kümnete tuhandete kroonide eest detailplaneeringuid ja uuringuid, kuid vastu saavad vaid ebamääraseid otsuseid.

Grass tunnistab, et tegi valesti, et viis kunagi ammu sinna platsile maja. “Ma olen karistada saanud. Trahvi saanud, avalikkuse ja meedia hukkamõistu pälvinud. Miks ei lasta mul asja seaduslikult korda ajada?” küsib ta. “Ega ma ei taha sinna mingit mõisa või kummitehast ehitada!”

Ta ütleb muigamisi, et kui ikka luba ei saa, tuleb oma väikestele 24-ruutmeetristele majadele rattad alla panna ja siis nad ei ole enam ehitised. Oma maatükil koormaga järelhaagise hoidmist ei keela keegi.
Nii Ilmar Pungar kui ka Guido Grass märgivad, et mis saaks vallal selle vastu olla, kui elanikke juurde tuleb. See hoiaks ka tolle metsatuka ja ümbruskonna parema valve all.

Grass ei kavatse asja niisama jätta. Ta plaanib tellida korraliku eksperthinnangu, mis lükkaks keskkonnaameti põhjendused ehk ümber. Samuti kavatseb ta kirjutada keskkonnaministrile ja vajadusel ka kohtusse minna.

Kohtusse mineku kasuks räägib äsjane riigikohtu lahend, kus Pärnumaal sai üks firma keskkonnaministeeriumi vastu õiguse. Seda samuti ehituskeeluvööndi vähendamisest keeldumise ja ministeeriumi poolse asjaajamise venimise tõttu. Kohus nõudis ministeeriumilt välja kõik arendaja tehtud kulud ja ehituskeeluvööndi osas tehtud otsuse uuesti läbivaatamist.
Mustjala saaga jätkub. Lõppu pole veel näha.


Üldplaneering – ruumiline planeering, mille eesmärk on valla või linna territooriumi arengu põhisuundade ja tingimuste määramine. Üldplaneering tugineb valla või linna arengustrateegiale ja peab olema kooskõlas valla või linna (kohaliku omavalitsuse) arengukavaga. Üldplaneering valmistab ette alused detailplaneeringute koostamiseks detailplaneerimise kohustusega aladel ja juhtudel.

Detailplaneering – ruumiline planeering, mis koostatakse lähiaastate ehitustegevuse ja maakasutuse alusena valla või linna territooriumi osa kohta. Reeglina koostatakse detailplaneering omavalitsuse üldplaneeringu elluviimiseks.

Tegemata töö

Ehituskeeluvööndi vähendamise saanuks vald tegelikult ära teha juba Ninase poolsaare üldplaneeringu kehtestamisega. Mitu valda seda ka tegi ja praegu pole sealseil maaomanikel mere lähedale ehitamisega probleeme.

Ninase poolsaare üldplaneeringu koostamisel lähtuti Saare maakonna planeeringust, mis määras ehituskeeluvööndi riigimaantee ja mere vahel isegi siis, kui sinna jäi veidi rohkem kui 200 meetrit. Ilmar Pungar ütleb, et oleks võinud sisse anda maakonna planeeringu muudatusettepaneku, mille menetlemine oleks aga palju aega võtnud. Seepärast loodeti, et kui vaja, saab keeluvööndi vähendamist taotleda ka hiljem. Kindlalt ta oma sõnul väita ei saa, et üldplaneeringuga oleks saanud ehituskeeluvööndit vähendada, kuid tõenäoline see vahest olnuks. Ka keskkonnaameti nüüdses keeldumises rõhutakse sellele, et vald on üldplaneeringus ala sellisena (kaitsealune rannamets, mitte ehitusmaa – toim) määranud. Ja nii on.

Tõsi, nüüd on maakonna planeeringu see osa, mis määras ehituskeeluvööndi tee ja mere vahele, kehtetu, kuid üldplaneeringus märgitu kehtib ikkagi.

Üks Saarte Häälega rääkinud spetsialistidest ütles praeguse seisu kohta konkreetselt: “See on vallaametnike toonane tegemata töö.”

Segadus lammutamisega

Kõige suurem segadus kogu selles loos on, et kuidas Guido Grass sai oma majad ilma kellegi teadmata püstitada ja miks nad siiamaani veel püsti on.
Grass ütleb, et alustas hoonestamist heas usus, kuna vallast anti lootust, et ehituskeeluvööndi vähendamise otsus tuleb.

Ilmar Pungar väidab Saarte Häälele seevastu, et tema ei teadnud majade jõudmisest Tiidu-Kiunale midagi. Võta nüüd kinni…

Grass omakorda osutab, et vald on andnud loa tuua sellele maatükile elektrivool ja rajada puurkaev. Ilmar Pungar ütleb Saarte Häälele, et nende lubade andmine ei ole seotud detailplaneeringutega.

Järgmine küsimus on, et kuidas ebaseaduslikud ehitised veel 8 aastat pärast püstitamist ikka veel seal maatükil püsti on. Nimelt tegi keskkonnainspektsioon Guido Grassile 2004. aastal väärteomenetluse korras trahvi esimese hoone eest. 2005. a kevadel tegi vald ettekirjutuse hoonete lammutamiseks (tõsi küll, kehtima pole see tänaseni hakanud, kuna ei vald ei suutnud seda hoonete omanikule allkirja vastu kätte toimetada – toim).

2005. a suvel tuli inspektsioon taas asja uurima ja avastas, et maju on juurde tekkinud. Uute majade suhtes algatati väärteomenetlus ja määrati taas trahv ning alustati haldusmenetlust.

Vahepealsel ajal oli kinnistu müüdud Lenne Uusnale ja seega läks menetlus üle uuele omanikule. Aastal 2007 tegigi keskkonnainspektsioon Tiidu-Kiuna maaüksuse omanikule Lenne Uusnale ettekirjutuse maaüksusel asuvad omavolilised ehitised likvideerida.

Lenne Uusna tegi taotluse menetlus peatada, kuna plaaniti algatada uus detailplaneering. Nii jäigi keskkonnainspektsioon ootele (kui saadakse luba ehituskeeluvööndit vähendada, kaovad juriidiliselt ka ebaseaduslikud ehitised – toim) ja 2009. aastast alates ei olegi midagi toimunud. Nüüd, kui selgus, et ehituskeeluvööndit siiski ei vähendata, menetlus jätkub ning arvatavasti liidetakse nii valla kui ka inspektsiooni menetlused üheks.
Kui Saarte Hääl keskkonnainspektsioonist asja kohta küsis, jõudis meieni signaal, et kohalikud inspektorid on eesotsas pealik Tõnu Ausiga taas Tiidu-Kiunal käinud. “Saaremaa inspektorid käisid tõepoolest kohapeal, aga edasise menetluse käigus tuleb seal kindlasti veelgi käia. Kuna vahepeal on aega mööda läinud, siis tuleb uuesti mõõdistamised teha ja muud asjaolud üle kontrollida,” ütles Saarte Häälele keskkonnainspektsiooni pressiesindaja Leili Tuul.

Kuidas Ilmarile anti?

Üks asi, mida nii vald kui ka teised maaomanikud rõhutavad, on võrdse kohtlemise põhimõte. Nimelt on samamoodi kehtestatud üldplaneeringut muutev detailplaneering Kugalepa külas asuvale Ilmari kinnistule, kus ehituskeeluvööndit vähendati 70 meetrile.

Ilmari kinnistu ehituskeeluvööndi vähendamine tuli vaid poolteist aastat pärast seda, kui Guido Grassi samasugune soov Tiidu-Kiuna maatüki osas, oli tagasi lükatud. Mõlemad dokumendid kannavad ühe ja sama ministri – Villu Reiljani – allkirja. Ühtegi põhjendust Ilmari kinnistule antud loas pole. Öeldakse vaid, et saab küll.

Saarte Hääle arupärimisele, et miks üks saab, aga teised mitte, vastas keskkonnaamet, et 2005. a vähendas ehituskeeluvööndit keskkonnaminister.

“Tolleaegses kirjas on toodud vaid, et nõustumisel on lähtutud looduslikest tingimustest ning olemasolevast teedevõrgust. Miks llmari kinnistul tookord vööndit vähendati, meie selgitada ei oska,” vastas keskkonnaameti pressiesindaja Aet Truu.

Ilmari kinnistu omanik ei ole kohalik, kuid on samas tuntud inimene. Ilmar Haak on Eesti taluliidu endine juhatuse esimees ja kuulunud ka Otepää vallavolikokku. Kui Haagi nime guugeldada, tuleb välja ajaleheartikleid, kus mehe nime mainitakse seoses segaste renditehingutega Otepää linnas.
Huvitav on ka see, et Ilmari kinnistule antud ehituskeeluvööndi vähendamist on korra juba kasutatud võrdse kohtlemise põhimõtete rakendamiseks Mustjalas. Nimelt palus Saare maavalitsuselt järelevalvet kodanik, kellele Mustjala vald ei andnud luba detailplaneeringut algatada. Maavanem osutas aga juba kehtestatud, Ilmari kinnistu kohta käivale Läkuranna detailplaneeringule ja tegi vallale ettepaneku asi üle vaadata.

Keskkonnaamet põhjendab

Lisaks pikale ehituskeeluvööndi vähendamist keelavale kirjale palus Saarte Hääl keskkonnaametist ka lisakommentaare, et miks taoline otsus ikkagi tehti.

Allar Liiv, looduskasutuse spetsialist:

Kasspeksa maaüksusel soovitakse vähendada ehituskeeluvööndit 130 meetrini, mujal 50 m. 50 m seetõttu, et tekkivatele maaüksustele soovitakse rajada paadi- ja võrgukuure. Aga igale tekkivale kinnistule nähakse ette õigus ka elamuhoone ja kõrvalhoonete rajamiseks.

Paljudel maaüksustel on tegelikult ehituskeeluvööndist väljajääv osa olemas, aga ei soovitagi ehitada maantee lähedale, sest sealt tuleb müra ja tolm. Selline vallapoolne argument ei ole põhjendatud. Metsa ehitamine eeldab looduslike koosluste raadamist ning suurendab rannaäärses metsas tormimurru ohtu. Lisaks on nimetatud detailplaneering vastuolus üldplaneeringuga.

Keeldume ka seetõttu, et seal asub Küdema lahe hoiuala. Lisaks asub detailplaneeringualal mitmeid käpalisi (lisaks Kasspeksa käpaliste püsielupaigas asuvatele) ning III kategooria hoburästa pesapaik.

Lähtuda tuleb ettevaatusprintsiibist, kus rannaalale ehitamine suurendab sealsetele looduskooslustele langevat tallamiskoormust lisaks suurenevale meresõidukite aktiivsusele (kaubasadam ning igale planeeringualale lautri rajamine), mis kindlasti mõjutab Küdema lahe linnualal pesitsevaid ja rändel peatuvaid linnuliike.

Maris Noor, looduskasutuse peaspetsialist:

Ehituskeeluvöönd teenib eelkõige avalikku eesmärki – et rand ja kallas oleksid avalikkusele avatud, oma loomulikus olekus koos endale omaste looduskoosluste ja eripäraga. Ehituskeeluvööndi vähendamine on erand üldkehtivale normile ning sellise erandi tegemise vajalikkus peab olema hästi põhjendatud.

Kokku tekiks Küdema lahe äärde 11 elamut, 25 kõrvalhoonet, 9 paadikuuri ja 11 puurkaevu.
 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 582 korda, sh täna 1)