RAM tuli Saarde: keeled suus ja trummimeister ühes (3)

RAM tuli Saarde: keeled suus ja trummimeister ühes

ÜHISEL JÕUL: Kogu hingest Jaapani trumme mänginud Ichitaro (esiplaanil) ja Eesti rahvusmeeskoor andsid saarlastele kustumatult võimsa elamuse.
Foto: Egon Ligi

Eesti rahvusmeeskoori ja jaapani trummivirtuoosi Ichitaro reedeõhtune kontsert Kuressaare kultuurikeskuse saalis läks täismajale. Nõnda, et inimestega täidetud tooliridu jagus sõna otseses mõttes seinast seina. Ning imestada pole seal midagi.

Ei kuule just iga päev Eestimaa mehepoegi jaapani dirigendi Chifuru Matsubara juhendamisel nõnda jaapani, indoneesia ja türgi keeles ühekorraga lõokese kombel lõõritamas ja pikse häälel kärgatamas. Iga päev ei ole võimalik ka sellist oskuslikku trummivaldamist näha nagu Ichitaro higipisaraid valades saarlastele demonstreeris.

See kontsert oli sõna otseses mõttes lummav. Isegi niivõrd, et siinkõneleja ümises veel järgmiselgi õhtul koduste toimetuste kõrvale ridu rahvuskoori esitatud indoneesia rahvalaulukesest: O, sing, sing, so…

Õhtu tipphetkeks oli pea 30-minutiline vaheldumisi eesti ja jaapani keeles kõlanud helilooja Hideyuki Nishimura loodud teose “Jumal ja meremees / Wadatsumi to Umi-bito” esmaettekanne. See mitmeosaline lugu jättis mulje otsekui mitmest täiesti erinevast palast, kuni muusikalummas kuulajate kõrvu kostis jälle mõni “meremees”, “meri” või “jumal” ning kohale jõudis teadmine, et suurepärane teos kestab endiselt. Spetsiaalselt RAM-ile ja trummimeister Ichitarole esitamiseks loodud teos on selle autori sõnutsi reekviem kõigile neile, kes kaotasid elu kevadel Jaapanit laastanud tsunamis.

Täiesti omaette nähtus on Ichitaro. Taolist trummimängu ei oskaks uneski näha, kui seda kunagi varem kuulnud ja näinud ei ole. Üks suur – õigem oleks öelda üüratult suur – trumm keset lava. Üks mees – jämedad trummipulgad pihkudesse surutud – trummi ees. Esmalt vaikus. Ja siis! Selline galopp, nagu oleks tuhandeid metsikuid hobuseid ühtäkki saalist läbi tuhisemas.

Rütmiline tagumine, koputamine ja trummi silitamine jätsid mulje, et laval on terve orkester. Ligi veerand tundi ennast-unustavat trummimängu, mille järel iga teine inimene oleks ilmselt tükk aega pidanud hinge tõmbama, ning Ichitaro astub lihtsalt lavalt maha, järgmise trummikomplekti juurde. Tegemaks laval taas ruumi RAM-i meestele ja laskmaks flötist Neeme Punderil valla päästa trummimängu ja meeste lauluga harmoneeruvad bambusflöödi helid.

Pärast sellist kontserti ei ole lihtne leida õigeid sõnu nähtu ja kuuldu kirjeldamiseks. Kipub siinkõnelejagi end kordama, kuid see õhtu oli tõesti lummav. Ning sama meelt oli ilmselgelt ka terve ülejäänud saalitäis publikut, kes kontserdi lõpus kui üks mees püsti seisis ja vähemalt sama tugevalt aplodeerida vehkis kui Ichitaro vaid mõned hetked tagasi oma suurt trummi oli mänginud.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 33 korda, sh täna 1)