Toivo Vaik: Lõppematu hämamine vabatahtliku liitumise üle tuleb lõpetada (19)

Haldusreformi vajalikkusest on hakatud viimasel ajal taas küll rääkima, aga ei midagi enamat. Kas selleks on põhjust andnud omavalitsuste võimekuse tabel, mis järjekordselt ilmutati, või IRL-i ja tema regionaalministri ambitsioonid, seda võib vaid oletada.

Üks on aga selge, et meie maakonnas on omavalitsusi sama palju kui 1999. aasta kohalike omavalitsuste volikogude valimiste järel ja mingit lähiajal muud tulemust andvat protseduuri käimas ei ole.

Mis on siis vahepealsel ajal muutunud? Kaardilt on kadunud mõned maakoolid või on need ühendatud lasteaedadega. Valminud on mitmed spordirajatised, uue näo on saanud enamik allesjäänud koolimajadest.
Korda on tehtud lasteaiahooneid, rahvamaju. Seltsiliikumise hoogustumine on küladesse toonud hulga ilusaid külamaju ja -väljakuid. Enamik neist on aga valminud abiraha toel, meie väikesed vallad-linnad oleksid siin oma tuludega hätta jäänud.

Alguse on saanud mitmed uued kultuuriüritused, paljudest on kujunenud juba traditsioonidki. Kohalik võim on rohkem politiseerunud kui varem. Kindlasti ei ole see aga kahjuks tulnud, nagu varem arvati. Valikuvabadus peab kandideerimisel kindlasti jääma, sest kõik aktiivsed inimesed ei soovi tingimata erakonnastuda.

Maakond ju areneb

Maakonna arengusse tervikuna on oma positiivse jälje jätnud uute parvlaevade tulek ja mitmete sadamate rekonstrueerimine. Visalt, aga siiski tekib kilomeeterhaaval juurde tolmuvaba kattega kohalikke teid.

Lennuliiklusega on nii nagu ikka, probleeme jätkub. Kõige negatiivsemalt on kaugematele küladele kindlasti mõjunud bussiliikluse vähendamine. Kõrged mootorikütuse hinnad panevad omakorda põhjalikult kaaluma iga sõitu, mis ette võetakse. Üldine hinnatõus teeb kõigile liiga.

Samas ei ole märgata, et elu Saare maakonnas oleks väga suurt vähikäiku teinud, ehkki aeg, milles praegu elame, on raskemast raskem. Küllap on inimesed olukorraga kohanenud ja raha loetakse rohkem kui mõni aeg tagasi.

Kas see niinimetatud omavalitsuste võimekuse tabel ja selle koostamise metoodika on ikka igas Eestimaa nurgas üks-ühele võrreldav, selles osas on minus väikene kahtluseuss. Seda ussi toidab asjaolu, et suuremate tõusjate-langejate tase on aasta lõikes muutunud üle 50 koha.

Õige aeg on maha magatud

Samas ei ole märgata, et muutused kohalikus elus oleksid olnud nii kardinaalsed. Kas on uuritud asjaolu, kuidas on maapiirkondadele mõjunud riikliku “kaelakiige” ehk omavalitsuste tulubaasi vähendamine paar aastat tagasi? Seda oleks vaja teha päris omavalitsuste kaupa. Millal antakse tagasi vähemalt kriisieelne tulubaas? Tulubaasi juurdeküsimisest ei julge omavalitsused veel unistadagi.

Kõige õigem aeg omavalitsuste reformimiseks oli sajandivahetus. Sel perioodil ei olnud veel eurotoetuste abil maale ehitatud suuri kultuuri- ja spordiobjekte, mille ülevalpidamine hakkab väheneva elanikearvuga omavalitsustes nüüd üle jõu käima.

Kogu maakond oleks pidanud aktiivselt osalema neis aruteludes, paraku oli kahtlejaid ja kõrvaltvaatajaid rohkem kui asjaga tegelejaid. Liiga passiivne oli tol ajal ka maavalitsuse roll, see institutsioon asetas end rohkem pealtvaatajate pingile.

Võib-olla oleks tulnud mõnele äärealale paleena kerkinud kultuurimaja või spordisaali asemele ehitada midagi väiksemat ja universaalsemat? Oleks ehk ühe suure asemel saanud sama rahasumma eest teha näiteks kahte piirkonnakeskusse normaalsuurusega rahvamaja, mis oleksid jäänud kohalike seltside käsutusse? Kas ühinenud omavalitsus suudab äärealadel üleval pidada superhooneid, kui elanikkonda napib?

Sajandivahetus oli aeg, kus oleks tulnud läbi arutada mitte ainult see, kes kellega liitub, vaid alustada oleks tulnud maakondliku haridusasutuste võrgu kujundamisest ja sellega kaasnevast ühistranspordi korraldamisest. Edasi teedevõrgu arendamine ja korrashoid, sotsiaalhoolekande korraldamine ja muude igapäevaelu probleemide lahendamine. Kõik jäi aga poliitilise kempluse tasemele ning tahet haldusreformi lähitulevikus läbi viia ei paista ka praegu kusagilt.

Ehe näide pidevast uurimisest on ju aegade jooksul meie püsiühenduse ümber toimunu. Selleks, et teada saada, et enamik vee-elanikke ja linde ei saagi silla alt läbi ujudes või sellest üle lennates hukka, kulus aastaid ja kümneid miljoneid kroone.

See teema on nüüdseks läbi vaieldud, nagu ka Saaremaa Sadama laiendamine kaubaveoks. Omavalitsuste teemal hakatakse nüüd ilmselt korraldama uuringut, miks mõned omavalitsused on võimekuse tabelis aasta jooksul 50 koha võrra tõusnud või langenud. Ka seda tuleks uurida, miks need, kes on samale tasemele jäänud, just seal asetsevad.

Küllap need uuringud millalgi ka lahti lähevad, aga täpset informatsiooni, millised riigi poolt omavalitsusele pandud ülesanded on rahastatud, millised mitte, ei leia kusagilt. On vaid õiguskantsleri ja riigikontrolöri öeldu kaudu teada, et tasakaalus need asjad pole.

Kuidas edasi?

Järgmiste kohalike omavalitsuste volikogude valimisteni on vähem kui kaks aastat. Ükskõik milliseid haldusreformi variante kusagil sahtlites kaustade vahel ka on, ei ole neist ükski enam üks-üheselt kasutuskõlblik.

Vahepealne ülemaailmne majanduskriis, millest toibumine võtab veel aega, on oma jäljed jätnud igasse külasse. Eelmiste reformikavade koostamisel neid mõjusid arvestada ei osatud. Ilmselgelt tulevad järgmised kohalikud valimised enamikus Eestimaa paikades samades piirides, sest uisapäisa tegutsedes teeme äkki taas uue ja väga kalli “Saaremaa Sadama”, kus sildub vaid mõni üksik laev aastas.

Seda enam peaksid poliitikud jõudma lähiajal kokkuleppele, et järgmised kohalikud valimised on senistes piirides viimased. Lõpetada tuleks lõppematuna näiv hämamine vabatahtliku liitumise üle. Mõne naaberomavalitsuse ühendamine ei ole praegu enam haldusreform. Arutada tuleb maakonna kui terviku haldamist.

Me vajame ka uut maakonnaplaneeringut, mille abil reform läbi viia. Juba homme tuleb alustada täiesti uue tööga, mis paneks lähiaastatel paika jooned, mille järgi korraldatakse 2017. aastal kohaliku omavalitsuse volikogude valimised. See töö ei ole kergete killast ja seda ei tehta mõne kuu või isegi terve aastaga ära. Aga algatus peab tulema Stenbocki majast, vastasel juhul jookseb kõik taas liiva.

Toivo Vaik
Kärla vallavolikogu liige

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 60 korda, sh täna 1)