Urmas Kiil kirjutab oma ülevaates sõjaajaloo konverentsist Sõrves, et konverents lõppes üsnagi emotsionaalse vaidlusega teemal, kas ka sakslased (mitte üksnes venelased) sõjavangide suhtes julmust üles näitasid.
See tõi mälusoppidest välja meie perega seotu. Elasime Tartus, isa töötas tapamajas. Sõjaaja tingimustes oli tööjõust, eriti meestest, suur puudus. Seetõttu tõid sakslased juba üsna varsti tapamajja tööle ka vene sõjavangid, paarkümmend meest.
Tartus peeti sõjavange endise juudi sünagoogi müüride vahel Turu tänavas. Ümberringi oli olnud puumajadest elamurajoon, mis lahingutegevuse käigus maha põles. Tules hävis ka sünagoog. Selle katuseta tellismüüride vahel vange peetigi. Igal hommikul toodi grupp mehi relvastatud sakslaste valve all läbi poole linna tapamajja, õhtul samuti tagasi.
Vange otsiti läbi
Isa kõneles niihästi vene kui ka saksa keelt. Sakslased vene keelt ei osanud ja venelased saksa keelt samuti mitte. Seetõttu tuli tal tihtilugu nende kahe poole vahel tõlgiks olla. Ma käisin mõnikord isal töö juures külas. Minu enda mälupilt neist vangidest toob silme ette mehe, kes pooleldi maa sees selleks tehtud süvendis lõikas suure noaga lõhki lehma magu, ise nende puhastatud magude sisu sõnnikus tammudes. Eks vange mustemate ja raskemate tööde juures rakendatigi.
Isa juttude järgi olid päeval vangid tapamaja laial territooriumil laiali. Õhtul enne “koju” minekut rivistati nad õuele üles. Aeg-ajalt tehti sellel rivistusel ka läbiotsimine. Niisugusel korral jäid järgmiseks hommikuks õuele maha kondid ja toored liharäbalad, sest valmistoodangu juurde vangid ei pääsenud.
Konte ja liharäbalaid olid vangid tahtnud kaasa võtta oma haigetele, haavatud seltsimeestele, kes tööl käia ei suutnud. Peeti ju vange sünagoogi müüride vahel poolnäljas. Ega Saksa soldat venelast inimeseks pidanud ja kohtles teda vastavalt.
Marmelaad sööbis mällu
Küllap töötasid vene vangid tapamajas kogu Saksa okupatsiooni aja. Isa viis neile vahetevahel oma kaartidega saadud Saksa ersatssigarette – ise ta suitsumees polnud. Aga ega suitsukraami välja ostmata jäetud, see oli sellal kindel valuuta.
Vangid teadsid, et isal on kodus väikesed lapsed, ja saatsid isaga meile marmelaadi. Oli see kord või enam, ei mäleta. See Saksa marmelaad oli oma konsistentsilt midagi tänase sulatatud juustu taolist, seda lõigati noaga ja pakiti paberisse.
See marmelaaditükike sööbis mällu. Küllap seepärast, et igasugune maius oli tollal haruldane. Kas suhkrut üldse anti, pole meeles. Elu käis sahhariini peal. Igatahes keetis-valmistas ema suhkrupeetidest midagi pruuni suhkru ja kompveki vahepealset. See miski aurutati pannil kõvaks ja lõigati tükkideks.
Ei mäleta, et oleksime poest kaartidega midagi niisugust saanud nagu see marmelaad. Aga vene sõjavangid said! Millal ja kuidas suhtumine nendesse muutunud oli, ei tea. Võib-olla pärast Stalingradi, kui feldmarssal Pauluse soldatid tuhandete kaupa Vene vangilaagritesse sattusid?
Ka elamine oli vangidel siis juba inimlik. Tapamajal oli olnud oma aed. Koguni nii suur, et peeti ka aednikku, kel oli territooriumi serval oma majake, kus ta oli elanud. Nüüd oli selle maja ümber tõmmatud okastraataed ja vangid elasid aedniku majas. Minu mäletamist mööda ei olnud neid enam valvamas Saksa soldat – rindel oli juba iga mees arvel. Öist valvet korraldas Omakaitse.
Veel üks vangide režiimi iseloomustav episood isa jutu järgi. Tuli taluperenaine hobusega tapamajja, vankril “puuris” siga. Tapamaja sigalal oli eraldi uks, mille kaudu loomi vastu võeti. Kohe seespool ust oli puuri moodi kaal, kuhu siga otse vankrilt aeti, kaaluti ja teisest otsast lauta lasti.
Oli nüüd siis lohakas taluperenaine või olid vastuvõtjad, aga siga pääses vankri ja ukse vahelt minema. Jooksis õue ja läbi tagumise värava, mis päeval seisis pärani lahti, välja. Tollal oli tapamaja taga tühi Emajõe luht, jõgi mõnesaja meetri kaugusel.
Kuidas siga plehku pani
Isa koos ühe venelasega jooksid siga taga ajama. Siga jooksis jõeni, kargas vette ja ujus üle jõe. Vang oli valmis üle jõe ujuma ja seale järele jooksma. Isa hoidis teda tagasi – väike kartus oli, et äkki kaob koos seaga. Tapamaja õuele tagasi jõudnud, kuulis isa, kuidas talunaine omaette pomises: “Ilma saadud, ilma läinud!”
Asi oli selles, et Saksa ajal andsid võimud talunikele kevadeti põrsaid nuumale. Sügisel tuli vahepeal kosunud siga tagasi anda. Kas selle eest maksti, anti mingit defitsiiti või vähendati talu norme, ma ei tea. See putku pannud siga oli üks neist nuumale antuist.
Viimane mälestus vene vangidest on 1944. aasta suvest, kui rinne lähenes Tartule kiires tempos. Ühel ööl olid vangid põgenenud. Järgmisel päeval oli hirmus skandaal. Millega asi lõppes, ei tea. Nagu sedagi, kas uusi vange jalgalasknute asemele enam toodi või mitte.
Heino Kään
arvaja
Samal teemal: Urmas Kiil “Sõjaajaloopäev tekitas vaidlusi”, 13.09
Loading ...
paraku ei kirjuta autor midagi vangide toitlustamisest tööpäeva kestel.