Rita Loel: Kas maaelul on perspektiivi? (16)

Rita Loel: Kas maaelul on perspektiivi?

 

Päris mitu päeva on mind jälitanud majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi vastus eelmise nädala riigikogu infotunnis Urve Palo küsimusele maaelu kohta. Nimelt vastas minister Parts, et kui silmad lahti teha, on maaelul küllalt perspektiivi.

Et kuidas siis on selle maaeluga? Kas on nii, et tulebki ainult silmad lahti teha ja ongi olemas arenguvõimalused?

Või on nii, et mis see minister seal kõrgel ja kaugel (suures linnas) ikka teab, palju tal üldse on mahti oma maasugulasi külastada. Ning kui ta seda teebki, kas ei kohelda teda siis kui kõrget külalist, kelle ees vaipu lahti rullitakse ning kellele head-paremat lauale kantakse või satub ta päris naturalistliku külaelu keskele?

Külast ja vallast tööd ei leia

Ma ei tea, mille põhjal austatud minister oma arvamuse on kujundanud. Tean aga seda, mismoodi üks täiesti tavaline lastega pere tänases Eestis elab. Ja nii otsustasin minagi ühel õhtul enne magamajäämist, et hommikul, kui silmad lahti teen, vaatan järele. Selle perspektiivi. Tõtt öelda olen ju viimased kümme aastat maal elanud, aga pole sellele õieti isegi mõelnud.

Tuleb tunnistada, et hommikul, kui äratuskell helises, polnud mul enam meeles, et olin endale järgmiseks päevaks säärase suure ülesande võtnud. Hommikud on ju lastega peres ikka ühtmoodi kiired: kes kooli, kes tööle. Võileivad lauale, kohv käima… Vurr keerleb seni, kuni majauks lukku saab.

Siinkohal pean märkima, et meie tööl käivad pereliikmed suunduvad kõik hommikul Kuressaarde ning koolijütsid koduvalla koolidesse. Tõsi, vanem tütar on parajasti pealinnas üliõpilase staatuses, nii et teda koduhommikud praegu ei puuduta.

Aga… Meie kodust on Kuressaarde täpselt äramõõdetuna 16 kilomeetrit. Iseenesest pole see ju teab mis pikk maa – olen ise käinud Paldiskist Tallinna tööle ning siis tuli ühe otsa pikkuseks poolsada kilomeetrit.

Ent see “aga”. Kas me ikka vuraksime hea meelega kas siis auto või bussiga linna tööle? Ilmselt kõik meist mitte, kuid meie külas, isegi vallas ei ole ju tööd, mis leiva lauale tooks.

Ettevõtted, mis meie ligiduses asuvad, kuhu võiks hommikuti kas või jalgrattal jõuda, võib sõrmedel üles lugeda: veski, vallamaja, perearstipunkt, raamatukogu, lasteaed-algkool ja pood. Esimese hooga rohkem ei meenugi. No palju inimesi sinna siis tööle mahub? Kindlasti mitte rohkem, kui neid seal juba on.

Niisiis jääb see mõte sinnapaika ja tuleb leppida igapäevaste linnasõitudega. Kui jutt aga linnasõidu peale kisub, siis olen vähemalt mina inimene, kes heameelega kasutab tööle jõudmiseks liinibussi. See on aga omaette teema, sest siinkohal (olen sellest ka varem kirjutanud) ei mõista ma riigi regionaalpoliitikat kohe üldse. Eriti pärast viimast bussiliinide kärpimist, sest nagu sain teada maavalitsusest, tehti uued liinigraafikud ennekõike tööl käivate inimeste (nõus!) ja linnas koolis käivate laste huvisid silmas pidades.

See viimane väide ajab mul aga siiani kopsu üle maksa, sest kui mõtlen sellele, palju peab meie pere näiteks “võimlema”, et kaks väiksemat last, kes käivad koduvalla koolis, saaksid käia linnas viiulitundides, läheb meel ikka mõruks küll.

Pandi ju päevane buss nii hilisele ajale, et kui oled sellega linna sõitnud, siis pärast muusikakooli õhtusele bussile enam ei jõua. Varem jõudis ilusti. Ja muret ei olnud, laps sõitis ise pärast koolitunde linna ja jõudis õhtul kenasti koju ka.

Nüüd oleme aga ohates pannud kogu pere meespoole – isa, vanaisa või suur vend – viiulitundide järgi sõitma, ikka nii, et kellel klapib, see sõidab.

Kooliteed ei tohi võtta

Muidugi võib mõni nüüd imestada, et miks me siis nii lollilt käitume. Pannud lapsed linna kooli ja oleks kõigil lihtsam. Muidugi oleks. Vähemalt lapsevanematel. See on ikka väga kindel ning ma valetaksin, kui ütleksin, et mul pole säärast mõtet peast läbi käinud. Loomulikult on. Siis aga meenub mulle ikka ja jälle ühel kohtumisel kuuldud lause, mida ütles Lauri Vahtre, ning ma viskan linnakooli-mõtte kohe peast välja. Nimelt toonitas Vahtre, et lastelt ei tohi ära võtta kooliteed ning sellega kaasnevat – sõpru ja kodukohta.

See viimane ongi see, mille nimel oleme nõus pingutama. Sest milline kodukohatunne on tulevikus noorel inimesel, kes ei tea oma naabrilastest (no kui neid ikka on) mitte midagi? Kui lapse hommik algaks samamoodi autosse pugemisega ja linna kooli sõiduga nagu meie, täiskasvanud tööle sõidame.

Sellisel juhul oleksid ju ka laste sõbrad seal, kus on kool – linnas. Ning miks me küll arvame, et nad kangesti tahaksid kunagi oma kodukohta tagasi tulla?

Niisiis on oma valla koolis käimine minu jaoks ennekõike identiteedi küsimus, ning kes see ikka tahaks kasvatada oma lastest juurteta olevusi?

Kui nüüd mõni tahab mulle öelda, et linnakoolis on suuremad võimalused ja sealt saab parema hariduse, siis selle väite esimese poolega olen isegi mõneti nõus, teise üle võib aga ilmselt lõputult diskuteerida. Milline on see “parem”? Ja kas see “parem” on parim ka lapsele?

Igal juhul olen nüüd leidnud ühe plussi maaelu juures – väikesed maakoolid. Kui aga loo alguse juurde tagasi tulla, siis katsusin neid perspektiivseid punkte veel leida. Kuid suhteliselt raskeks osutus see otsimine.

Sest… Selleks ajaks, kui mina töölt koju jõuan, on meie armas maapoeke suletud, mis tähendab, et enamik toidukraami tuleb tahes või tahtmata linnast tuua. Meie perearst võtab nüüd vastu ka Kuressaares – nii et sinnagi on hõlpsam linnas pääseda. Ja palju ühel vallakodanikul siis vallamajja üldse asja on? Valimised saab ära toimetada kodust arvuti tagant lahkumata või valimispäeval (pühapäev!) valimiskasti juures käies.

Vaikust ja rahu linnas ei ole

Siiski, üks pluss, ehk kõige suurem, on veel. Nimelt privaatsus, oma juurikad ja marjapõõsad, oma õunapuud ning vaba voli hommikuti öösärgis kasvuhoonesse tomati järele tatsata.

Muide, see viimane on just see, mille pärast ma linnas enam elada ei tahaks (ehkki olen lausa juuripidi linnalaps). Sest see vaikus ja rahu, omaette olemise võlu ning lastele antud vabadus õues ringi joosta – seda linnas ei ole.

Kas seda kõike saab aga maaelu perspektiiviks nimetada, on omaette küsimus, sest muid väärtusi peale oma pere rahulolu selline olemine ju ei loo. On hoopiski selline luksuse asi, mida igal pool ja kõigil ei ole.

Ja kui kõige lõpuks mõelda, milline saab olla maaelu tulevik, siis just selliseks ta ilmselt kujunebki. Juba praegu on olemas tipptunnid, mil autode voor hommikul linna poole vurab ja õhtul sama teed pidi tagasi.

Ning üldse – kuidas nimetada küla, kus enam ühtegi lehma ei ole?

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 54 korda, sh täna 1)