Minu meelest kõlab hästi – olen tervislik, mõtlen tervislikult, käitun tervislikult. Tervis ei ole elu eesmärk, vaid igapäevase elu vahend. See on positiivne mõiste, mis toonitab sotsiaalseid ja individuaalseid ressursse ning füüsilisi võimeid.
Ühel päeval leidsin ma end mõttelt inimeste mõtteviisidest, mis puutub tervisesse, suhetesse, aega ja ka emotsionaalset tühjust. Mõtle, kuidas tahad, ikka leiad lõpuks, et kõik on kõigega seotud.
Olnud kuulanud ettekannet rinnavähi varaseks avastamiseks välja töötatud sõeluuringu võimalusest, jäin mõttesse – 2010. aastal tasuta uuringule kutsututest kasutas seda võimalust vaid 53%. Ega mehed siin teistmoodi käitu – nad võiksid ju mõelda perearsti juures PSA- (prostata spetsiifiline antigeen) testi tegemisele, aga kui paljud on sellele mõelnud või seda võimalust kasutanud?
Siit hakkas minu mõte jooksma, jõudes võrdluseni “inimene ja transpordivahend”. Autol on plaaniline tehniline ülevaatus kohustuslik (!), inimestele on loodud kõik eeldused oma tervisest ülevaade saada. Auto me viime ülevaatusele ka siis, kui probleeme pole näha, aga enda nn ülevaatusele mõtleme me tihti alles siis, kui kuskilt hakkab miski märku andma.
Leidkem aega iseendale!
Transpordivahendi “eluea” väärtustamiseks anname me õiget kütet ja õli, kuid see, mida me endile pakume (sööme, joome, hingame) edasiliikumiseks, ei pruugi alati meie tervisele head teha. Transpordivahendite puhul mõtleme me kõrvalmõjudele, mis võiksid olla takistuseks heale funktsioneerimisele (värske killustikuga teel sõidame aeglasemalt, et kivid ei lõhuks akent, maanteeaukudest ei sõida teadlikult hooga läbi jne). Inimesed saavad ise endile kahju tekitada, nagu ka me kaaskondlased ja keskkond, mis on samuti meist olenev, kuid me pöörame sellele siiski vähem tähelepanu kui vaja.
Aastaid on inimesi suunatud mõtlema iseendale ja nad on hakanud panustama oma elu-olusse tervislikke nüansse, et olla tervemad ja et vananemine sujuks väärikalt. Me mitte ainult ei söö, vaid ka mõtleme, mida me sööme. Me liigume rohkem, mõtleme ja panustame oma psüühilise tasakaalu jaoks, keskkonda jne. Siiski julgen eelpool toodud mõtisklusest lähtudes arvata, et tihti hoolime transpordivahenditest rohkem kui iseendist.
Siit ka üleskutse: leidkem aega lasta spetsialistidel teostada meie plaaniline “tehnoülevaatus”! Sügis on parim aeg vaadata iseendasse ja teha panuseid enda paremaks “funktsioneerimiseks”. Oma valikuid tehes tundke uhkust õigete valikute üle!
Imbi Jäe
terviseedenduse peaspetsialist
Loading ...
Lisa kommentaar