VÕRDSETE DUELL: Tuumajaama Eestisse rajamist pooldab SÜG-i vilistlane Oliver Mõru (keskel), selle vastu on Erkki Etverk (KG). Laua taga istub SÜG-i väitleja Janeli Harjus.
Foto: Triino Lest
Saaremaa ühisgümnaasiumis toimus eile SÜG-i ja Kuressaare gümnaasiumi õpilaste näidisväitlus meie ühiskonnaelus praegu ühel aktuaalsemal teemal: kas Eesti vajab tuumajaama või mitte?
SÜG-i ja KG väitlusklubide vaheline debatt peeti briti filosoofi Karl Popperi välja töötatud väitlusformaadi alusel, mis on mõeldud eelkõige kesk- ja põhikooliõpilastele. Selle järgi osalevad väitluses varem ettevalmistatud teemal kolmeliikmelised võistkonnad, kusjuures üks võistkond esindab teemas püstitatud probleemi jaatust, teine aga eitust. Kes millist rolli debatis etendab, selle selgitab loos. Alljärgnevalt toome ära kummagi väitluspoole mõned olulisemad argumendid.
Jaatajad SÜG-st
Pikemas perspektiivis on tuumajaama rajamine majanduslikult kasulik, sest põlevkivivarusid jätkub meil maksimaalselt vaid 60 aastaks (säärase väite tõestuseks viidati, tõsi küll, hilinemisega, autoriteedile, lugupeetud geoloogile Anto Raukasele). Suurenevad investeeringud meie majandusse, sest Eesti tuumajaama ehitamine on võimalik vaid välisinvestorite abiga.
Uraani hind, arvasid jaatajad, tõuseb nafta- ja gaasihindadega võrreldes aeglasemalt. Tuumajaamas toodetud elektrienergiaga katame siseriikliku vajaduse ja elektrit on võimalik ka eksportida, lisaks võimaldab tuumajaam toota ka soojusenergiat, mis teeb võimalikuks küttekulude languse.
Mis on aga väga oluline, jätkasid SÜG-i väitlejad, tuumajaama rajamine parandab meie looduskeskkonda, kuna kaob soojuselektrijaamade ja põlevkivikaevanduste tekitatud saast, ja lisaks paraneb Eesti riiklik julgeolek, sest väheneb meie energeetiline julgeolek välisriikidest, eelkõige Venemaast.
Eitajad KG-st
Peamine vastuargument oli tuumajaamade turvalisuse küsimus. Kui juba pilvelõhkujaid ehitavad arenenud riigid ei suuda turvalist tuumajaama rajada, siis mida saame loota rahvalt, kes ei oska isegi klaasist risti turvaliselt paigaldada, oli KG väitleja mõnevõrra sarkastiline. Ei ole tõene, et põlevkivivarud 60 aasta pärast lõpevad – säästliku kasutamise korral jaguvat neid paarisajaks aastaks.
Eitajate peamine vastuargument puudutas aga tuumajäätmete ladestamist: Eestis ei olevat nende ladestamine siinse pinnase (lõhestatud lubjakivi) tõttu võimalik, kui viia aga tuumajäätmed Venemaale, siis satuksime ju ikkagi idanaabrist sõltuvusse ning kohe haihtuks ka meie energeetiline sõltumatus ja riigi julgeolek satuks ohtu. Ja veel: kuna meil endil raha tuumajaama ehitamiseks ei jagu, satuksime selle rajamise korral sõltuvusse ka välisinvestoritest.
Tuumajaama rajamise vastaste arvates peaks Eesti rõhuma pigem selliste keskkonnasõbralike energiaallikate kasutusele võtmisele nagu hüdro- ja tuuleenergia.
TRUMBID JA NÕRKUSED
Leheruumi nappuse tõttu ei ole võimalik edasi anda toimunud väitluse kogu sisu ja ega ühest võitjat seekord välja selgitatudki. Siinkohal ütleksin vaid omapoolse seisukoha.
SÜG-i väitlejate trump oli näitlemisoskus ja publiku haaramine, mida nii mõnigi kuulaja hiljem demagoogiaks nimetas. Ei maksaks aga unustada, et igasugune debatt, mis tugineb põhimõttele, et tõestada võib kõike ja et kõik oleneb vaid kõneosavusest (nii väitsid juba vanakreeka sofistid), on oma olemuselt ju demagoogia.
KG väitlejate juures meeldis enim nende argumentide põhjendatus. Tõsi, kogu väitluse aja ei olnud see tugevus üheselt täheldatav, oli ka n-ö äravajumise hetki. Eriti hea mulje jättis aga KG esindaja kokkuvõttev sõnavõtt.
Loading ...
Üritus on siis demagoogide kasvulava. Keegi ütleb ette, mis seisukohta on vaja kaitsta ja parteisõdurid kasutagu oma sõnaosavus ära. Enda seisukohta ei ole põhjustki kujundada.
Näitena võiks tuua peademagoog Ain Seppiku. Kui ta lõpuks ise mõtlema ja neid mõtteid ka välja ütlema hakkas, oli juba hilja. Uskujaid jäi väheks.