Saartele sõidu absurdseid seiku (9)

Saartele sõidu absurdseid seiku

 

Umbes aasta tagasi jäin ühel väikesel Väinamere laiul esimese tõelise sügistormi kätte. Seisin laiu idarannikul, vihma sadas lakkamatult. “Sa oled könn!” rebis tuul raevukalt mu kapuutsi. Vihm peksis vastu nägu ja kapuutsi vahelt välja tulnud juuksed tilkusid. Marus lained tuhisesid randa ja vesi lendas üle kivide, vahel ka kummikusäärtest kõrgemale.

Ma ei kartnud ega kiirustanud. Teadsin, et ei pääse enne kuhugi, kui see kõik ükskord läbi on. See teadmine on minusse talletatud muhulastest esivanematelt.

Kui lumetuisk talvel jäätee kinni pani ja me lastega pühapäeva õhtul mandrile ei pääsenud, vaid pidime ootama esmaspäeva hommikut, ei hakanud ma karjuma, kedagi sõimama ega autovõtmeid loopima, nagu olin näinud mõnd mandriinimest tegemas. Loodus ütleb, millal saab ja millal ei saa. Ja on olukordi, kus loodus on meist üle. Seda saareinimesed teavad.
Aga kõik see, mis sõltub inimesest, ajab vahel ikka päris marru. Kõige rohkem nörritab muidugi tahtlik lollitamine ja tugevama positsioonilt võimu näitamine. Aga inimlik rumalus, tähelepanematus ja süstemaatiline inimeste ignoreerimine teeb kurjaks. Päriselt.

Lennukiga tulijatele pole bussi vastu vaja

Tänavu kevadel pidin töö asjus Kuressaarde tulema. Otsustasin lennuki kasuks. Olin kõik kohtumised kokku leppinud ja kontrollisin hommikused kellaajad veel kord üle. Avastasin, et sellel ajal, kui Tallinna lennuk pidi Kuressaarde jõudma, bussi lennujaamast kesklinna niipea ei lähe.

Roomassaare–kesklinna bussiliinil on oma graafik ja see, kas lennuk tuleb või ei tule, pole linnaliinibusside graafikute koostajatele mingi argument. Lennukiga tulijatel pole bussi vaja! Vaadaku ise, kuidas hakkama saavad! Saaks küll jalgsi ka, kui suurt kohvrit või kotti pole. Ega’s see jalgsi käimine kedagi tapa! Ikka tuleb tervisele kasuks.

Aga kui on kohver? Või väiksed lapsed? No siis võta takso! Jõudsid lennukipileti osta, jõuad ka taksosõidu kinni maksta!

Ma ei teadnud, kas lennujaamas sel ajal üldse taksosid on. Ja kas kusagil on mingeid numbreid, kust saab taksot tellida. Olin oma töögraafiku nii pingelise koostanud, et ei saanud hilinemistega riskida.

Võtsin südame rindu ja palusin kolleegil mulle lennujaama autoga vastu tulla. Ta tuligi. Nägin, et kõikidel lennukilt tulijatel oli keegi autoga vastas. Taksosid oli ka. Küllap Kuressaare taksojuhid teadsid, et mõnel reisijal võib nende abi tarvis minna.

Autota ei saa õieti kuhugi

Mul on sõpru, kel pole autot ja pole ka juhilube. Nad on korduvalt juhtinud mu tähelepanu sellele, et ilma autota pole võimalik kusagil käia. Ühistranspordiga sõitjatega lihtsalt ei arvestata! Vähemasti ei suudeta kaht erinevat ühistranspordi liiki kuidagi omavahel kooskõlas toimima panna. Kas koostöö tegemine ja omavaheline koordineerimine ning läbirääkimine on liigne luksus? Või on enamik (sund)autostunud ja ühistransporti tarvitav vähemus peab alluma nende diktaadile?

Järgmine juhtum pärineb möödunud suvest ja hoopis naabersaarelt. Ühel augusti pühapäeva õhtul tulin sealt Tallinna. Olin mõnikord pühapäeva õhtuti kasutanud Rohukülast kell 20.25 väljuvat bussi, millega sai kenasti otse sadamast pealinna. Lootsin, et saan ka seekord, kuid eksisin rängalt. Esiteks polnud ma tutvunud n-ö suvise tihendatud parvlaevagraafikuga. Sest otsebussile jõudis 18.30 väljuva parvlaevaga, mis kella 20-ks kenasti Rohukülas sildus. Uues, n-ö tihendatud graafikus oli aga väljumine sätitud pool tundi hilisemaks.

Tõsi, tihendatud graafik tähendas, et uus suur parvlaev sõitis küll kiiremini kui tavaliselt, kuid täpselt viis minutit enne laeva sildumist nägin, kuidas peaaegu tühi buss Rohukülast sõitu alustas.

Kümne minuti pärast seisime kolmekesi sadamas – olin saanud saatusekaaslased kahe noore kajakimatkal käinud tudengi näol, kes olid oma elus üldse teist korda Rohuküla sadamas. Neile oli öeldud, et buss on sadamas ja viib nad otse Tallinna.

Õnneks oli mu poeg juba Tallinna jõudnud ja asus autoga viivitamatult Rohuküla poole teele. Seisime rohkem kui tunni sadamas ja juttu jätkus kauemaks…

Küllap oli sarnaseid seiklusi mullu ja ka tänavu veel nii mõnelgi kodanikul. Kas tõesti olnuks raske graafikuid kooskõlastada? Kes pidanuks seda tegema? Miks bussid ja laevad nii sõidavad, et ühelt transpordivahendilt teisele ümber istuda pole võimalik? Või polegi need mõeldud nende inimeste veoks, kes saarelt tulevad ja tahavad pealinna edasi sõita?

Juriidiliselt on kõik korrektne

Viimane kurioosne lugu juhtus paar nädalat tagasi ühel õhtul. Olin sõitnud pika tee ja juba üsna väsinud. Rohukülas parvlaevale jõudnud, sain teada, et ülesõit kestab tund ja 45 minutit. Ja punktipealt sama kaua see kestiski! Ilm oli peaaegu tuuleta, meri sillerdas! Miks nii? Üks naaberlauas haigutanud hea inimene ütles, et kõik on seaduslik.

Et lepingus olla kirjas – ülesõit koos laadimise ja lossimisega tohib kesta kaks tundi. Ja et kaevata pole kuhugi, laev täidab punktipealt lepingut! Mis sellest, et hiidlased ja ka mandriinimesed hambaid kiristavad ja targemad meie hulgast ainult suurte ja uute laevadega sõidavad, mis teekonna ikka pooleteise tunniga läbivad. Ise oled rumal, et ei jõudnud õigeks ajaks sadamasse!

Aga siis tuli mulle meelde, et kevadel sõitis ka uus suur parvlaev sama vahemaad tund ja 45 minutit. Olime kolleegidega laupäevakule minemas ja täitsime kogu sõiduaja plaane tehes ja üksteist lõbusalt aasides…

Mõtlesin, et kas ei võiks siis pika tee maha sõitnud valutava selja ja jalgadega inimestele lamamistoole laenutada. Et saaks mugavalt väsimuse välja puhata. Kuna toole ei laenutatud, viskasin laua juurde lihtsalt pikali ja panin jope pea alla. Olin näinud varahommikusel parvlaeval inimesi niiviisi tukkuvat. Arvaku kaaskodanikud, mida tahes!

Helve Laasik
saarte vahet sõitja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 30 korda, sh täna 1)