Juhtkiri: Maaelu muuseumisse? (2)

Veel mõned aastad tagasi oli igas külas vähemalt mõni lehm, no vähemalt üks ikka. Piimamure oli seega murtud ka naabritel. Lisaks oli selge sott, kuhu panna hein – vajas ju lehm (lehmad) seda nii suvel värskena kui ka talvel laudapealselt allaaetuna. Nüüd on ajad nõnda palju muutunud, et ühe või mõne kirjakuga majapidamisi enam pole ning piima järele tuleb ka maainimesel sammud poodi seada.

Seda enam teevad kurvaks aeg-ajalt leheveergudele jõudvad uudised neist maaettevõtjatest, kes on samuti otsustanud oma piimakarjaga hüvasti jätta. On selge, et piimakarja pidamisega rikkaks ei saa, kuid eestlasele igiomane talupidamine hääbub nõnda sootuks ning lõppkokkuvõttes tuleb tõdeda, et ühel ilusal hetkel muutuvad maa- ja linnainimesed suhteliselt sarnaseks – käivad tööl linnas ja ostavad toidu poest.

Õnneks ei ole veel kadunud (ilmselt ennekõike majanduslikest oludest tingituna) soov ja tahe kartulit ja muid aiasaadusi kasvatada. Muidu võiks varsti tõesti maamajapidamist järeltulevatele põlvedele näidata vaid muuseumis.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 19 korda, sh täna 1)