Saaremaa vaieldamatu rikkus on loodus kogu oma mitmekesisuses. Siia kuuluvad ka hundid. Hunt on meie põline metsloom. Hundil ja inimesel on palju sarnaseid iseloomujooni ning neil on omavahel eriline suhe. Mõlemad armastavad liha, mõlemad hoiavad väga oma perekonda ning kasvatavad hoolsalt oma järeletulijaid. Hunt on väga tark. Tema mõtlemis- ja eriti kohanemisvõime on inimloomaga võrreldav. Siit ka see kirglik austus ja viha teineteise suhtes, mis on nende kahe suhteid saatnud läbi aegade.
Väärikas metsloom
Hundid on Eesti saari asustanud sajandeid. Näiteks 18.–20. sajandil on hundid vahelduva eduga elanud nii Saare- kui ka Hiiumaal, sattudes aeg-ajalt ka väiksematele saartele (Ruhnu, Prangli, Vormsi). Peamiselt sõltub hundi esinemine saartel tema arvukusest suurel maal. Meie suurte saarte vähene isoleeritus ja elupaikade sobivus ei limiteeri mingil viisil huntide elamist siin ning alati on hundid Saaremaale tulnud omal jalal. Läänemere teistel suurematel saartel (Gotland, Öland, Ahvenamaa) puuduvad tänapäeval suurkiskjad suurema isoleerituse ning piirnevate mandrialade tiheda inimasustuse ja kultuuristatuse tõttu.
Hundivaba Saaremaa idee ei ole sellise targa ja hästi leviva loomaliigi puhul praktiliselt teostatav. Ka ei sobi see kokku tänapäevaste Euroopa ja Eesti loodushoiu üldpõhimõtetega. Üksikute liikide absoluutne vaenamine on jäänud minevikku. Looduskaitsjatele on võrdselt olulised partnerid nii suurkiskjad kui ka pärandkooslusi hooldavad lambad. Mõlemad on Lääne-Eesti ja Saaremaa rikkaliku looduse loomulikud ja lahutamatud osad. Tänu lammastele püsivad siinsele loodusele omased traditsioonilised kooslused (loopealsed, rannaniidud, puiskarjamaad, aruniidud).
Lammas on eestlasi sajandeid toitnud ja katnud. Samas peegeldab hundi kui tippkiskja esinemine looduses viimase terviklikkust ja head seisundit. Me võime selle üle vaid uhkust tunda. Hunt on põllumehele ka väga oluliseks toeks sõraliste (ennekõike metssea, metskitse ja hirve) ning mitmete probleemliikide (näiteks kobras, kährik) arvukuse ohjeldamisel. Hundi menüü koosneb Eestis peamiselt sõralistest. Talvel moodustavad need kuni 80%, suvel ligi 50% kogu toidust.
Tähtsad mõlemad
Toiduvalik sõltub saakloomade kättesaadavusest. Hunt eelistab Eestis selgelt metssiga ning võimalusel väldib põtra. Hunt lausa “karjatab” metssigu, saates pidevalt seakarju ning vajaduse järgi neid murdes. Tuletagem meelde 1990-ndate aastate keskpaika Saaremaal, kui hundi sagedasema esinemisega kaasnes selge metssigade arvukuse (ja nende kahjustuste) langus.
Metskitsi sööb hunt proportsionaalselt nende arvukusega looduses. Võib oletada, et just kahe viimase korraliku talve järgne kitsede arvu kahanemine on pannud hunte enam lammaste poole vaatama. Kesk-Euroopas moodustab hundi menüüs peamise osa punahirv. Kindlasti omandab ka meil hirverohketes piirkondades viimane hundi saakloomana üha suuremat osatähtsust.
Hunt ei ole Eestis looduskaitse all. Ta on jahiuluk. Euroopa Liidus on hunt (nagu ka ilves ja kobras) Loodusdirektiivi V lisasse kantud liik. Muuseas, just Eestile tehtud erandina kanti nad endise rangelt kaitstavate liikide hulgast leebemasse V lisasse. Selle järgi võib hundile Eestis jahti pidada, kuid riik peab jälgima selle liigi seisundit ning selle olulise halvenemise korral tuleb vastavalt ka reageerida. Riikliku keskkonnastrateegia järgi on Eestile optimaalne arvukus 100… 200 hunti. Keskkonnateabe keskuse andmetel on huntide arv viimastel aastatel jäänud nendesse piiridesse (sigimisperioodi lõpuks 200… 220 hunti).
Ning veel, tõenäoliselt ei ole kunagi varem karjakasvatuse ajaloos Eestis olnud kariloomade näol nii palju ja nii kergesti kättesaadavat, suurkiskjaid ahvatlevat saaki kui täna. Suurt osa kariloomadest (eriti lambaid) peetakse varakevadest hilissügiseni mitmesajapealiste karjadena inimasulatest eemal asuvatel loodusmaastike vahelistel karjamaadel. Samas on inimene oma asustusmustri ja igapäevase mõjuga looduse eest jätkuvalt taandumas.
Saaremaal elab PRIA andmetel 2011. aasta septembris üle 15 750 lamba. Hunte on siin, arvestades viimase talve loendusandmeid, nähtud isendeid ja tegutsemisjälgi, tõenäoliselt üks järglastega kari. Tänaseks Saaremaal kiskjate poolt murtud loomad moodustavad alla 0,5% siin olevast lammaste koguarvust. Seda on siiski oluliselt vähem kui aastas hukkub kariloomi haiguste, parasiitide ja olmetraumade tõttu.
Mõistetavalt on iga karilooma hukkumine hoolivale loomakasvatajale valus kaotus. Lisaks emotsionaalsele sidemele on igal lambal oluline majanduslik väärtus. Iga loomakasvataja peab oma tegevust kavandades hindama oma võimalusi, tegutsemisstrateegiaid ja -riske. Seda enam peame meelde tuletama ja taas kasutusele võtma põliseid talupojatarkusi.
Näiteks on täna peaaegu unustatud igivana karjuseamet. Karjapoisi palga saab aga kokku vaid paari lamba hinnast. Veel on keskkonnaamet loomapidajatele soovitanud kiskjakahjude vähendamiseks rajada vähemalt 1,2 m kõrgused ja 5 elektrikarjuse traadiga (esimene kuni 20 cm maapinnast) aedasid.
Sajaprotsendilist garantiid rünnete ja muude õnnetusjuhtumite eest ei anna ka võimsaim aed. Lisaks korralikule tarale aitab kiskjakahjusid vähendada karjaste ja karjavalvekoerte kasutamine, kariloomade ööseks lauta või korralikku öötarandikku ajamine, karjamaade vahetamine jt meetmed.
Euroopa suurte lambakasvatuspiirkondade kogemused näitavad, et just karjaste ja karjavalvekoerte kasutamine hoiavad hunte lambakarjast kõige tõhusamalt eemal. Keskkonnaamet on esitanud keskkonnaministeeriumile looma (sealhulgas kiskjate) tekitatud kahjude hindamise metoodika ning kahju hüvitamise ulatust ja korda käsitleva määruse muutmise eelnõu, kus täpsustatakse ka kiskjate kaitseks rakendatavaid meetmeid.
Loomakasvataja vastutus
Praeguseks on Saaremaal välja antud väljaspool jahihooaega üks hundi laskmise eriluba. Kindlasti on inimese arvates üle piiri läinud kiskjate ohjeldamiseks vajalik kasutada ka selliseid karme meetodeid. Metsloom peab tajuma nähtamatut piiri enda ja inimese vahel. Kuid enne hundivastase pimeda viha ja müütide levikut peame inimestena siiski korda seadma selle, mille eest meie vastutame. Et metsas oleksid hundid söönud ja meil lambad terved.
Tõnu Talvi
looduskaitsebioloog
Loading ...
Kuule Kaidi, ära aja naerma. Milline on sinu kahekordne aed, kas kahekordse maja kõrgune, see oleks alles mastaapne või mõtled kahte traati.
Saaremaal on suurematel lambakasvatajatel 3 trossiga aed, osadel juba 5-ga, milles sees 10000 V ja see ikka ei kaitse. Tule eile meile ja võta homne Saarte Hääl kaasa.
Kas oled kade et lambakasvataja oma tehtud töö eest raha saab. Kase sina käid aitäh eest tööl.
Teisest küljest, kas lammaste poolt hooldatud maastikud pole väärtus, mida hinnata, ka linnainimestel. Mine käi vaatamas maailmas ainulaadseid loopealseid, mis lammastega ära hooldatud, äkki hajub sinu kadedus ja sarkasm.
kas härra pole palkadega kursis,et karjusele aastapalgaks 2 lammast arvab olevat.tuletame siis meelde,et miinimumpalk on 1,73€ tunnis ja ületunnid + töö pühadel lisaks.tööaeg ööpäevas 16h järelikult peab karjuseid olema vähemalt 2.alla 12 lamba kuus ei tule kuidagi välja
mus huntidest te pidevalt jahute, koerad pidid ju olema?
OLEW AIT EIP:
SAAREMAA METSSEA- ja HUNDIVABAKS, nagu minu noorusajal. Elati siis täitsa vabalt huntide ja metssigadeta. Kisa on rohkem sellest, et villu reiljani hingekaaslased ei saa oma jahti pidada. Suurte sakste elu on teiste raha tasku pistmine ja jahipidamine kas siis metssigadele või huntidele. Ehk elu turistina.
SAARLANE AGA ELAB SIIN.
OLEW AIT EI OLE TURIST.
OLEW AIT ELAB SAAREMAAL.
OLEW AIT
EIP
Tubli, õige jutt. Miks peab ainult ühe huvigrupi arvamusega leppima, et kui lambakasvatajad ei taha, ei viitsi jne investeerida, siis olge aga lahked ja tehke mets huntidest puhtaks. Aga see loob ju ebavõrdse olukorra mandri ja Saaremaa lambakasvajate vahel. Mandril on hundid läinud juba nii ülbeks, et viivad ka koerad keti ostast minema ja ründavad juba noorveiseid. Samas on lambakasvatajad teinud mandril suuri investeeringuid kahekordsetesse kõrgetesse aedadesse. Miks nemad peavad rabelema ja oma vara eest seisma? Ja saarlastele ,palun väga ,tehke plats huntidest puhtaks, et ei peaks ise vaeva nägema.
Kas keegi kunagi muidu aru ka saab, mida Aidaolev öelda tahab?
Et oma suvemaja ümbrusest sigadest lahti saada tuleks omale siis hunt muretseda. Samas kannataks kohe naaber, kes lambaid kasvatab, sest siis hakkaks hunt kohe hoopis lambaid murdma.
Teiseks võimaluseks oleks jahimeeste pukk maha saagida, kus nad neid sigu sadakond meetrit eemal minu elamisest söödavad ja neid lojuseid kokku meelitavad.
Noogutan Tõnu Talvile selles teemas igati kaasa. Lambakasvatajate murest tuleb ühtpidi muidugi aru saada, aga kõigepealt tuleks küsida, mida on murtud lamba omanik säärase riski maandamiseks ise ette võtnud? Jätme korraks kõrvale loomapidamise emotsionaalsed, esteetilised, kulutuurilised jms tahud ja tõstame lambapidamise tavalisse hingetusse omandi- ja majandussuhete konteksti. Lambakari hooldatud loodusmaastikul on muidugi ka omaette väärtust kandev idülliline vaatepilt, aga kokkuvõttes on lambakasvatus ju äri ja majandamisviis nagu iga teine. Eesti õiguskorras ei ole loom küll otseselt samastatud asjaga, aga seaduse järgi kohaldatakse loomale asjade kohta käivaid sätteid. Selle pinnalt on õigustatud küsida, kas murtud lamba omaniku hoolsus oma asjade kaitsmisel on olnud ühetaoline? Oma elutut vara me ju kaitseme… vähemasti lukkude ja riividega, kui ta parasjagu silma all ei ole. Sellist toimimisviisi näeb ette ühiskonnas üldaktsepteeritav heaperemehelik hoolsusstandard. Jättes vara asjaoludele vastava mõistliku kaitseta võtab omanik teadliku riski, et vara kahjustub või kaob. Ei näe küll ühtegi põhjust, miks sama standard ei peaks kohalduma ka lammaste kui vara suhtes. Võibolla teen mõnele lambapidajatele liiga, aga usutavasti on lambad suvel paljuski sisuliselt vabapidamisel. On ju teada, et suve lõpupoole hakkavad hundid poegadele murdmise õpetamiseks rohkem ka koduloomae poole vaatama. Lammas on metsloomaga võrreldes lihtsam ja ohutum saak ja hundile ei saa ette heita, et ta valib kergema tee. Ratsionaalne inimene toimib niisamuti. Seega oma varasse heaperemehelikult ja hoolsalt suhtuv lambapidaja peaks vähemasti murdmisohu kõrghooajal tegema kõik, mis tema võimuses, et lambad terveks jääksid… olgu siis tõesti elektriaed, lambakoer, karjapoiss vms. Kuni seda ei ole tehtud, pole minu arvates ükski erakorraline jahiluba ei sisuliselt ega eetiliselt õigustatud.
olulised on toetused
ei suuda lambakasvatajad aru saada, et lammas pole metsaloom ja vajab järelvalvet ning hoolt. Sellest on vähe ja liiga mugav, et mais kari õue lasta ning sept., okt. oodatakse “raskeväge” puhtalt ja puutumatult tagasi.
Kui sa pole viitsinud loosse süveneda, siis ei maksa siin ka targutada loomaomaniku kohustest. Lammaste murdmise probleem on tabanud Saaremaa talunikke täiesti ootamatult. Aastakümneid on seal lambaid kasvatatud ja pole mingeid probleeme olnud. Inimesed ei hakka ju oma koduloomi taradega kaitsma kui nad teavad, et neid ükski kiskja ei ohusta. Millega on sinu arvates põhjendatud Saaremaale hundipopulatsiooni loomine, mis sunnib kohalikke inimesi oma põlist elukorraldust muutma hakkama?
Mis jäi arusaamatuks, armas Minni?
OLEW AIT
EIP
Miks talvi vassib? Öland on muule Rootsile ligemal kui manner Muhule. Nüüd äkki mingi isolatsioon. Ja kui rahvast on vähe, siis küsim,e kas huntide paljundaja talvi tahab, et neid hunte tuleks veel rohkem ja saarlasi oleks maal veel vähem.
OLEW AIT
EIP
Eelkõige jääb mulle arusaamatuks see, miks sa iga teema kohal sõna võtad? Jube ekspert tuli välja. Günekoloogiast kosmoloogiani, jah?
Sa kasvata ennem ise üks lammas, Ise ja ainult ise ja siis võta sõna!
Sa pead muidugi kaasa noogutama …..!
Väike võrdlus.
Riikliku keskkonnastrateegia järgi on Eestile optimaalne arvukus 100… 200 hunti. Keskkonnateabe keskuse andmetel on huntide arv viimastel aastatel jäänud nendesse piiridesse (sigimisperioodi lõpuks 200… 220 hunti).
Hundid Soomes: http://www.tunturisusi.com/suomi.htm
Suomessa kesäkuussa 2011 arviolta 185 – 205 sutta
Sudet saivat kevään kuluessa 50 – 60 pentua, ja kesäkuussa RKTL arvioi koko maan susikannan suuruudeksi 185 – 205 sutta.
Eesti pindala 45 227 km2, millest 5% moodustavad järved, Soome maismaa pindala 303 892,46 km2, koos siseveekogudega 338 430,53 km2
Ja hunte on meil praktiliselt võrdne arv- ehk eesti lambakasvataja valik- hundid söönud, lambad ka söödud.