Tom Rüütel: Meie Eesti eile, täna, homme (8)

Tom Rüütel: Meie Eesti eile, täna, homme

 

Olgugi et olen sündinud veel Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis 1988. aastal, sai minu koduks juba kolme aasta pärast Eesti Vabariik, mida pean uhkusega oma isamaaks ja koduks! Kolmest esimesest aastast oma elus mäletan nii vähe, et minu jaoks polnud vahet, mis riigis ma sündisin, ehkki hiljem järele mõeldes olen õnnelik, et sündisin nii kokkuhoidvate inimeste sekka, kelle peamiseks mõtteks oli Meie Eesti ja vabadus!

Just Meie, sest vaadates ajaloolisi kaadreid öölaulupidudest ja Balti ketist, tunnen justkui kadedust, et olin tookord nii väike ega saanud otseselt osa sellest imelisest Meie-tundest.

Terve ilm on lahti

Nüüd täitus kakskümmend aastat Eesti iseseisvuse taastamisest ja meist on saanud eurooplased. Terve Euroopa ja maailm on meile lahti. Meie vabadus tundub piiritu: me saame lindude kombel maailma avastada; käia, kus tahame; näha seda, millest hing unistanud! Kas pole mitte ilus ja vaba elu? Tõsi. On. Me kõik ihkaks ja vääriks sellist elu, kus ei pea võitlema vaid selle eest, et eluvaim sees püsiks. Mitte ainult endal, vaid ka lastel, vanematel, kelle eest on iga laps kohustatud hoolitsema.

Milles on süüdi need lapsed, kes sünnivad perre, kus vanemad neid ei armasta ja lapsi justkui vaid raha (sünnitoetus!) pärast peaks? Meie, eestlased, mäletame küll seda lugu, kus lapsi koheldi nagu loomi ühes kortermajas, kus naabrid ümberringi, aga keegi ei märganud tükk aega, mis peres toimub.

Milles on need lapsed süüdi, et nad on täiskasvanute hoolimatuse ja abituse tõttu ilma jäetud täisväärtuslikust elust, ning et tulevikus tuleb neil vaeva näha kordi rohkem? Ja isegi raskest vaevast – ka vaimsest, millest on veel keerulisem üle saada – hoolimata ei pruugi nad saada seda, mis on teistele nendeealistele lastele täiesti enesestmõistetav!

Palju on arvatud, et niimoodi mõtlejate sekka kuulun ka mina, et sellist suurt prahmakat oleks saanud oluliselt leevendada, kui seadused oleksid paremad ja need ka töötaksid paremini. Paraku on meie Eestis tihtilugu just suured õnnetused need, mis panevad asjad liikuma. Haapsalu lastekodu põleng, kus pidi surema kümme ilmsüüta last, pani vaatama teisigi asutusi, et kõik vajalikud nõuded oleksid täidetud.

Kas meie Eesti vajab alati mingi aja tagant šokki, et organisatsioonid ja inimesed ise rohkem hooliksid ja valvsamalt töötaksid? Ma loodan siiralt, et see nii ei ole. Siiski tunnen ma rohkem ühtekuuluvustunnet, kui on juhtunud midagi suurt ja traagilist. Me võiksime olla ju üksteise kõrval kogu aeg, mitte pilduda sapiseid sõnu, justkui eestlaslikult lootes, et naabril kehvemini läheks. Pearu ja Andrese jagelemised ei tundu meie ühiskonnast kuhugi kaduvat. Alati on keegi, kes teisele halba soovib. Parem on, kui see jääb vaid mõttetasandile, halvem aga siis, kui neid asju mõtlematult välja öeldakse või kommentaariumitesse kirjutatakse.

Eks ole need saagutajad ja süüdistajadki meie endi, meie väheste eestlaste seast. Ka rasketel hetkedel või siis valimiste ajal tunnen, kuidas riik elab ja “riigimootor” põriseb rahvale, kõneleb meiega ja kuulab meid või vähemalt teeb näo, et kuulab!

Mina ei taha elada riigis, kus kõik soiuvad ja kiruvad ning hea hariduse omandanud siit minema kihutavad. Kes siis hoiab meie riigile omaseid väärtusi, kes hoiab silma peal meie haruldasel loodusel, kuidas saab säilida meile omane kultuur ja hing, kui meie noored kõik jalga lasevad? Hiljaaegu tekkis huvitav diskussioon Eestis elavate noorte väljarände teemal ja see oli kurb, sest nii mõnigi ütles, et välismaal on parem, et ei kavatsegi Eestisse tagasi tulla. Kas pole õudne? Meie noored inimesed ei näe Eestis midagi muud kui sünnimaad, kus ei kannata elada!

Muidugi on inimesi igasuguseid, mõned ongi rändurihingega, teised jälle otsivad võimalust ülikiiresti rikastuda ja võimalikult vähese vaevaga edu saavutada. Ei salga, kellele meist siis ei meeldiks supelda rahameres, mis lihtsa tööga kätte on saadud? Muidugi, see on inimestele omane teha nii vähe, kui võimalik, ja nii palju, kui vajalik. Tihtilugu käiakse siin, meie kodumaal, pidutsemas, loodust “nautimas”, et siis, taskud tühjad, lihtsalt kaduda!

Haruldane pole seegi, kui näiteks Soomes töötav ja hästi teeniv mees tuleb siia tasuta arstiabi nõudma, ise riigile pennigi maksmata. Ma ei taha teha liiga neile Eesti inimestele, kes on töötanud palehigis ja suudavad pakkuda välisriikides kõrgetasemelist teenust. Müts maha!

Edukultuse vaimustus häirib

Olles ise tugevasti seotud sotsiaalvaldkonnaga, häirib mind see Euroopa-vaimustus, et peame püsima esiliinil, maksku mis maksab. Me kõik oskame kindlasti nimetada vähemalt paari inimest, kes elavad väga kasinat elu, või koguni inimesi, kes vajavad abi, et elada oma elu.

Ka mina ise kuulun nende sekka, kes täisväärtusliku elu elamiseks vajaks enda kõrvale inimest, kes mind igapäevastes tegevustes aitaks. Toon lihtsa näite. Ütleme, et sina, hea lugeja, tahad kodus külmkapist näiteks piima võtta, aga sinu käed ei allu sinule. Või heameelega läheks õue, aga ees on neli treppi, millel on hulgi astmeid.

Läheb kellegi abi vaja. Oleme õnnelikud, kellel meist on toetavad vanemad, kes meid täiest hingest ja jõust aitavad. Aga mina vähemasti tunnen, et iga lapse kohus on võimaldada vanematele nende väljateenitud puhkust. Minu elu võtmesõnad on isiklik abistaja, kes siis minu vajadustest lähtuvalt mind abistab.

Paljud minu sõbrad-tuttavad on öelnud, et mul on naist vaja! Nojaa, aga mina tean, et selline suhe, kus naine on mehele hooldaja eest, ei saa vähemalt alguses kuigi kaua kesta…

Selleks aga, et seda abistaja teenust kasutada, on esiteks vaja inimest, kes oleks nõus seda tööd tegema, ja teiseks raha, et sellele inimesele maksta. Teadupärast finantseerib riik seda teenust peaaegu olematu summaga, seega tuleb suur osa maksta endal. Kui aga liiga vähe makstakse, ütleme ausalt, ei suudaks minagi sellist tööd kaua teha, ja omalt poolt piisavalt maksta saab, kui oled töö leidnud, ja kas siiski.

Ma ei arva, et puudega inimene tänavapildis enam suur haruldus on. Küll on aga inimeste teadlikkus madal ja kostab sääraseid sarkastilisi ütlemisi, nagu “Mida SEE siit otsib?”. Kes siin nüüd puudega on?, armastan mina selle peale küsida.

Meie Eesti on parim paik elamiseks koos oma nelja võrdselt ilusa aastaajaga. Me oleme oma kahekümne eluaasta jooksul olnud igavesti tublid, mida oleks aga vaja veel tublimini teha, on üksteisest hoolimine ja suhtlemine, ning seda igal tasandil. Mina olen küll uhke, et olen eestlane!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 64 korda, sh täna 1)