Priit Pruul: Valesti suunatud noorus

Eelmisel nädalal Eesti Ekspressis ilmunud artikkel sellest, kuidas Tallinna eliitkoolide muidu igati tublid õpilased narkootikume tarvitavad, neid müüvad ja sellest võrdlemisi avalikult, lausa argiselt räägivad, ei tekitanud minus mingit üllatust. Pigem tundus eelmainitud loos kummastav narkoasjadega tegeleva prokuröri imestus, et selline asi toimus nn esimese Eesti perekondades.

Veel tänaselgi päeval jätkuvalt arvata, et narkootikumid on vaeste ja asotsiaalset elu viljelevate isikute probleem ja pärusmaa, mis “normaalseid inimesi” ei puuduta, on sama lühinägelik ja stereotüüpne kui arvata, et terrorism on moslemite viis läbirääkimisi pidada või et kõik neegrid on pätid. Sotsiaalne kihistumine antud temaatikas väljendub peamiselt vaid selles, missuguse kvaliteediga droogi suudab keegi muretseda ning kui äärmuslikuks võib inimese käitumine selle soetamisel muutuda.

Turvavõrk jamadeks

Rääkimata loomulikult sellest, et rikaste võsukestel, kes narkootikumide tarvitamist heroiseerides lõbutsevad, on kasutada mõnus turvavõrk, kuhu kõikvõimalike jamade puhul maanduda. Vaesemate jaoks on see nähtavasti lihtsalt võimalus argipäevasitast välja rabeleda, kuniks sellest saab sõltuvus, kust neid keegi enam ummisjalu välja päästma ei kipu. Sellises käitumises võib näha varjatud appikarjet, nende noorte vajadust tähelepanu järele, mida nad pole oma vanematelt saanud.

Raske on vastu väita tõsiasjale, et sellistele tegudele aitab kaasa üha süvenev ükskõiksus, mis sunnib noori piire kompama. Noored on alati mässu- ja revolutsioonimeelsed olnud, kuid aeg-ajalt tundub, et varasem maailmaparandaja geen asendus mingil hetkel arutu riskikäitumisega, kus õige ja vale identifitseerimine on pelgalt tõlgendamise küsimus.

Maailma ajalugu ei tunne ilmselt mitte ühtegi niisugust ajajärku, mil poleks leidunud inimesi, kes järjekindlalt raiuvad, et noorus on hukas. Ühel või teisel ajahetkel on igaüks seda kuulnud suunatuna nende endi põlvkonna pihta, et seejärel hurjutamine unustada ning aastate pärast juba ise toda teesi elus hoida – teadagi, vanasti oli muru rohelisem, taevas sinisem. Tagantjärele meenutades võib tõesti nii tunduda. Elu oli ju alles ees.

Alanud kooliaasta viib inimesed heldimustundega tagasi mälestusterajale, sealhulgas eriti need, kel endal võsukesed esimest korda üle haridustempli lävepaku astumas. Sitsid, satsid, viigid, lilled – ehe roosamanna. 1. septembril võib.

Paraku mitmetel juhtudel lapsevanema roll tänapäeval sellega piirdubki. Justkui antaks laps nüüd kooli kantseldada ja vormida ning 12. klassi lõpus (eeldusel, et too sinna välja jõuab) loodetakse tarkusetarest välja võtta tubli täiskasvanu – auks, uhkuseks ja ettenäitamiseks kogu suguvõsale.

Mõneti ei saa seda ka pahaks panna. Arvestades, kuidas meie kohati ultraliberaalsusesse kalduv ühiskonnakorraldus vanemlikku autoriteeti on õõnestanud, mistõttu vanemad loodavad või halvemal juhul nõuavad koolilt ka kasvatajarolli täitmist. Nii on lihtsam. Kindlasti lihtsam, kui näiteks tõele näkku vaadata ja nentida, et lapse kasvatamises on midagi valesti tehtud juba varasemas staadiumis. Kahtlemata ei aita sellise suhtumise muutmisele kaasa ka argieluline tõsiasi, et töökohast – tänapäeval millisest tahes – tuleb kümne küünega kinni hoida, see nõuab aga omakorda ohvreid, mis on kõige kergemad tulema just laste ja nendega veedetud aja arvelt.

Noorus pole hukas

Meie ühiskonda sisseprogrammeeritud edukultus näeb ette, et puudujääke kasvatuses peaks olema võimalik kompenseerida materiaalsete hüvedega. Paraku ei anna uus motoroller, läppar või iPhone vanemlikku nõu, kuidas inimese kombel elus toimetada, olles seejuures lugupidav nii enda kui ka teiste suhtes. Veelgi enam – see annab hoopis väga valesid signaale ja loob elust võrdlemisi äraspidise pildi, kus ruumi on vaid väärtustele, mis on väga selgesti rahas mõõdetavad.

Ma ei leia, et tänased noored oleksid rohkem hukas kui nende eelkäijad. Jah, need noored ei ole sellised nagu 20, 30 või rohkem aastat tagasi, ja kuidas nad saaksidki olla, arvestades, et neid on vorminud teistsugune inforuum, elukorraldus ja ideaalid. Samas ei ole see kõik midagi uut. Inimkonna ajalugu mäletab dekaade, mis kultiveerisid samasugust hedonistlikku dekadentsi, mille idealiseerimises tänaseid noori süüdistatakse. Ja püüdes mitte ajas väga kaugele tagasi minna, siis kuigi “Sex, drugs & rock’n’roll” ei ole tänaste noorte välja mõeldud deviis, on see sellegipoolest väga hästi omaks võetud.

Tunnistan ausalt, et ma olen üpris väsinud kuulmast ja lugemast süüdistusi popkultuuri aadressil, kuidas filmides ja muusikas näidatav vägivald, narkootikumid, seks ja mis kõik veel on vaieldamatu põhjus, mis paneb noored nähtut ja kuuldut papagoi moodi järele tegema. Loomulikult on “põhjus-seos-tagajärg” ahelas kõige mugavam osutada filmidele ja muusikale, kirjandusele ja kunstile kui peamisele, mis noorte inimeste ebasoositud käitumist põhjustab.

Informatsiooni kui sellist ei saa iseenesest lahterdada heaks või halvaks, kuid kui puudub toetav tugi lapsevanema näol, mis filtreeriks ja selgitaks, aitaks ära tunda head ja halba, ei ole mõtet süüdistada kultuuri või ühiskonda, vaid tegeleda sisekaemusega.

Sest tahame või mitte – kõik need väikekodanlikus ühiskonnas taunimist leidvad (tegelikult igapäevased) aspektid popkultuuris ei kao seni, kuni keegi nende pealt rasket raha teenib. Jaanalinnu kombel pea liiva alla peitmine viib vaid vaimupimeduseni, patoloogilise eitamiseni, et ega ju meie laps ometi millegi sellisega tegele. Noorus ei ole hukas, vaid mitmetel juhtudel lihtsalt valesti suunatud.

Priit Pruul
arvaja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 110 korda, sh täna 1)