PEALIK: Kolonelleitnant Kristjan Moora asub Kaitseliidu Saaremaa malevat juhtima nädala pärast. Foto: Egon Ligi
Kindralipõlves elada sõjaväepensionärina Saaremaal – see oleks ju ilus unistus, mida kohe tasuks unistada, märgib kolonelleitnant Kristjan Moora. Öeldu on vürtsitatud ehtsaarlasliku huumoriga – ei teagi, kas uskuda või mitte.
Kindlasti tuleb aga tõena võtta 5. septembrist Kaitseliidu Saaremaa maleva pealikuks asuva mehe sõnu, et tulek Saaremaale on tema jaoks paras väljakutse. “Kui suures linnas oled sa putukas, siis väikeses kohas on siiski võimalik midagi ka korda saata,” on ta veendunud ega pea Saksamaalt Eesti kaitseatašee ametist äratulekut sugugi kukkumiseks.
“Kaitseväelasena tuleb arvestada, et pärast välisteenistust tuleb teenida oma riiki kodumaal,” märgib ta, tuues võrdluseks meremehe elukutse, kui pere peabki leppima sellega, et pereisa kogu aeg kodus ei ole.
“Nii on see olnud minu eelmiste teenistuskohtade puhul ja jääb ka nüüd nii, sest minu abikaasa on samuti ohvitser, kuid tema teenistuskoht on Tallinnas peastaabis, samuti käib Tallinnas koolis meie pere kolm väiksemat last. Ja kuna Saaremaal on ainus tegevteenistust lubav koht Kaitseliit ja abikaasad teineteise alluvuses töötada ei saa, tuleb teha valikuid,” möönab mees, toonitades, et kindlasti ei tähenda see seda, et ta hakkaks Tallinnast Saaremaale tööle käima – lubab ikka olla saarlaste, oma malevlaste tegemiste juures.
Veelgi enam, ta loodab, et tema pojad, kes on ajateenistuse juba lõpetanud, seovad end samuti Saaremaa malevaga – oleks ju tore koos nendega siinsamas õppustel käia. Moora arvab ka, et selline meremehe või sõjaväelase elu on saarlastele hästi tuttav – pole siin ju üldsegi harv juhus, kus pereisa käib (heal juhul) tööl Tallinnas, aga tihti ka Norras või Soomes.
Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.
Telli Saarte Hääl internetist
Loading ...
Lisa kommentaar