Ka piskust saab rõõmu

Ka piskust saab rõõmu

 

Üha lähemale tulev uus kooliaasta tuletab taas meelde ka oma kooliaega. See oli muidugi väga ammu ja eks nii mõnigi võib öelda, et siis olid teised ajad ja seega ka teised kombed.

Muidugi olid, kuid mida võin kindlalt väita, et siis hinnati ja austati oma õpetajaid väga. Õpetaja oli autoriteet ja kui said temalt mõne väiksemagi edusammu puhul kiita, tõusis usaldus ja austus tema vastu veelgi.
Usun, et seda on ka praegused õpetajad, ent kui vahel loed või kuuled mõnest koolijuhtumist, siis mõtled, et meie ajal küll nii ei olnud.

Nagu laulusõnagi ütleb: “Muutub aeg, muutuvad moed ja kombed…” Ja eks meie kiirelt arenevas ühiskonnas muutuvad ka inimsuhted. Muidugi, kõik lapsed ei ole geeniused, kuid kui õpetaja suudab ergutada igat õpilast, ka nõrgemaid, siis tähendab see ju seda, et ta hoolib oma õpilastest ja rõõmustab koos nendega.

Tunnen seni austust oma õpetajate, eriti klassijuhataja Virve Männiku vastu. Olime tema esimene klass. Südamlik tunne on, kui kohtad oma endisi õpetajaid, kuna nad on suutnud hoida seda hingelähedust, ja siis koged ikka ja jälle, et nad olid paljudele meile edaspidiste tegemiste osas üpriski määravad inimesed.

Tahan rääkida veel ühest oma endisest õpetajast Palmi (Kabel) Skvartsovast. Ta oli internaadis meie õpetaja-kasvataja. Eks tol ajal oli see internaadis elamine tingitud sundolukorrast, kuna siis igasse punkti maal nii tihedalt bussiliiklust ei olnud ja autosid igas peres samuti mitte, seega tuli kaugemal elavatel lastel õppeperioodil elada internaadis.

Tiirimetsa koolis tuli alates viiendast klassist õppimist jätkata kolmest erinevast maakoolist tulnutel. See oli omamoodi elamus ja andis kogemusi, kuidas iseseisvalt toime tulla, ja õpetas ka kaasõpilastega arvestama.
Õhtuti tuli oma vaba aeg suuresti ise sisustada. Minu suurim ajaviide olid raamatud, lugesin palju ja kui ei olnud midagi lugeda, hakkasin ise kirjutama.

Eks need lood olid sellised lapsemeelsed ja ega ma neid tookord teistele suurt lugeda andnudki. Õpetaja Kabel aga märkas seda ja tundis huvi, et mida ma seal pidevalt kirjutan, ning palus minu kaustiku enda kätte. Olin pisut ähmi täis küll, et keegi minu “kritseldusi” lugeda tahab, kuid kui ta selle mulle tagasi andis ja sinna juurde lisas, et sinust võib asja saada küll, olin ma väga õnnelik. Tema tunnustus andis julgust jätkata.

See lugu meenus mulle siis, kui esitlesin oma esimest raamatut, ja selle loo ma seal ka rääkisin. Võib-olla olid tema tookordsed tunnustavad sõnad tõesti ergutuseks, sest kirjutasin palju aastaid siiski vaid sahtlisse ja alles aastaid hiljem hakkasin oma raamatuid – lihtsaid, kuid siiski elust võetud teemadel – avaldama.

Ääretult meeldiv oli, kui äkki sain Ukrainast kirja. Elutee oli õpetaja Palmi Skvartsova viinud Ukrainasse, aga kuna ta on sünnilt saarlane, siis püsivad tal Saaremaaga endiselt tugevad sidemed. Ta kirjutas, et oli olnud väga meeldivalt üllatunud, kui äkki ajalehest luges, et teda mäletan. Sest mis võib olla veel suurem tänu ühele õpetajale kui see, et teda mäletatakse. Mullegi valmistas suurt rõõmu, et minu endine õpetaja mulle kirjutas ja minu üle heameelt tunneb.

Nüüd oleme kirjavahetuses ja selgub, et seal kaugel võõrsil on ta endiselt vägagi aktiivne ja võtab osa sealse Eesti kultuuriseltsi tööst. Nende Eesti seltsi laulukoor Sõleke esineb palju ja on käinud ka meie laulupidudel. Neist on kirjutatud ka mitmes meie ajakirjas. Seega on nii tore lugeda tema kirju ning saada teada sealsest elust ja tema tegemistest. Eriti toredad on tema meenutused kooliajast ja pean tunnistama, et ta mäletab nii paljusid oma endisi õpilasi.

Kirjutasin seda selleks, et soovida kõikidele algava kooliaasta puhul edu ja eriti õpetajatele, et neil jätkuks tähelepanu ja tunnustavaid sõnu kõikidele õpilastele. Vahel piisab vähesestki, et pakkuda rõõmu, ja tõepoolest, mis võib olla parim tunnustus, kui see, et aastaid hiljem meenutavad paljud õpilased hea sõnaga oma õpetajaid, ja nemad oma õpilasi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 19 korda, sh täna 1)