Kõne Iffile

Kõne Iffile

 

Täna räägime hõõglampide müügikeelust ja teistest “toredatest” euronormidest.
Kainest talupojatarkusest ikka ka…

Meil käivad asjad ikka suurte kampaaniate korras. Et nüüd otsustati kusagil nii ja kõik peavadki sellega kaasa minema, kuigi peaks arvestama ikka neid kohalikke olusid ka ja alternatiivsed valguseandjad peaksid olema vähemalt samas hinnas. Ma arvan, et sellisel juhul oleks see pahameelelaine olemata.

Aga kui uued lambid on oluliselt kallimad kui hõõglambid, siis see tekitabki paksu verd. Ma arvan, et kellelegi kusagil on see jälle väga kasulik – aga kes see “keegi” on, me lihtsalt ei tea.
Eesti riigis on nende euronõuetega lood olnud kummalised kogu aeg. Kurgi- või banaanikõveruseni asi just läinud ei ole, aga tunduvad need küll väga tobedad. Ega ma nende euronõuetega ju eriti kursis ka ole, aga kui juhtud vahepeal lehest mõnest kummalisest lugema, siis mõtled küll, et püha müristus, mille jaoks meie, maksumaksjad üldse makse maksame! Meie ju peame seda ametnikekarja üleval, kes kas igavusest või millestki muust mõtlevad neid nõudeid välja – alates viineri pikkusest ja lõpetades juustutüki laiuseni. See kõik on ikka täiesti mõistusevastane.

Olen käinud riikides, kus mujalt antud nõudeid nii hullult ei täideta. Praegu küll tundub tragikoomilisena näide Kreekast, kus ma käisin viis aastat tagasi. See oli aeg, mil meil hakkasid kõik väikesed külapoed kokku kuivama, sest nad ei suutnud endale kohe euronõuetele vastavaid vannitubasid ehitada… Aga Kreekas, keset Ateena linna istus vanamees oma poes, nurgas oli tohutu kuhi ilusti puhtaks pestud, aga erisugust plastiktaarat, toas olid veinivaadid, vein seal sees oli tema oma talust kusagilt viinamarjaistandusest. Kui tahad sealt veini kaasa osta, võtab vanamees mingi juhusliku plastikpudeli ja laseb selle veini täis. Maksad ja saad oma veini.

Igas külas oli üleval papist sildikesi: ostke kohalikku juustu, ostke kohalikku veini. See juust oli muide ülihea ja oli tõesti kodust tulnud – ei mingit pakendit, ei mingeid läikivaid silte, ei mingeid kirju, mida see juust sisaldab. Selle juustu lõhn ja maitse olid sellised, et mul ei ole tõesti vaja luubiga uurida, mis seal nüüd sees on – tavaliselt nõuab see pakendite lugemine minu puhul luupi, sest see kiri on mikroskoopiline.
Selline suhtumine mulle meeldis, sest sa ei saa asja ajada nii steriilseks! Varsti ei saa ju kempsu ka minna enne, kui sa ei teata sellest Facebookis, või kui võtta välikemps – kas see on üldse maal tänapäeval lubatud, mina ei tea.
Tavaline inimene on sunnitud eurodirektiivide järgi elama, sest mingisugused asjad sunnitakse meile kõikidele peale. Õnneks elab tavaline maainimene nii, nagu ta on ikka kogu aeg elanud. Aga kui me tuleme selle lambinduse juurde tagasi, siis ongi kurb, et selliste igasugu muudatustega kaasneb tohutu kulu ja selle maksame me kõik kinni oma taskust.

Ma väga loodan, et inimesed siiski leiavad selle kaine talupojatarkuse taas üles. Mulle näib millegipärast, et on hakatud maha panema igasuguseid aed- ja köögivilju, inimesed tahavad endale ise keldrisse mingi varu soetada, et mitte osta meiesuguste jaoks täiesti maitsetut võõramaa tomatit või kurki. Nende tootmine on odavam, sest kaubandusketid ostavad neid sisse, kuna Eestis aga nii palju päikest ei ole, on meie tomatitootmine kallim. Poed neid tomateid ja kohalikke Peipsi sibulaid sisse ei võta ning olemegi sunnitud ostma seda, mis poes on. Mulle tundub, et inimesed tahavad ikka sellist head maitset tunda ja kasvatavad ise kodus rohkem köögivilju ja küllap see talupojatarkus nõndamoodi vaikselt tagasi tulebki. Kui sul on ikka häda käes, siis hakkad ise jälle pihta.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 16 korda, sh täna 1)