Tänapäevane ülevaade tänases valguses

Tänapäevane ülevaade tänases valguses

 

Piret Hiie raamat “1919. aasta mäss Muhu- ja Saaremaal” paneb Enn Kreemi taas kord mõtisklema 1919. aasta sündmuste ümber (“Saaremaa mässu valus valgus”, Saarte Hääl, 3. VIII). Taas kord selles mõttes, et 1987. aastal ilmunud raamatus “Kaks rütmi” oli ta seda teemat juba puudutanud.

Minul oma varasemaid kirjatükke ette näidata ei ole, aga ma lugesin võrdluseks uuesti läbi August Sunila kokkupandud raamatu “Saaremaa ülestõus 1919”, mille aastal 1988 andis välja kirjastus Eesti Raamat, kus ma sellal töötasin. See oli mulle meelde jäänud fakti- ja dokumendirohkeima ülevaatena neist sündmusist. Piret Hiie kannab küll kogu nõukogude ajal kirjutatu in corpore maha kahtlase väärtusega kaubana, lubades siiski armulikult osa sellest kasutada faktilise teabe allikana. Selle osa hulka kuulub ka nimetatud Sunila raamat. Muidugi on Sunila üllitis oma aja vaimus tendentslik, aga ta tõi teaduslikku käibesse hulgaliselt uut faktilist materjali, kuna autor oli läbi töötanud poolteistkümmend erinevat arhiivifondi.

Ka Piret Hiie monograafia üks väärtusi on rohke allikmaterjali kasutamine. Lisaks varem käibel olnuile on ta läbi vaadanud näiteks Eesti Ajutise Valitsuse peavoliniku või siseministeeriumi lõpetatud uurimistoimikute fondid, millega juba kas või seesama Sunila võinuks/pidanuks tutvuma. On lausa üllatuslikke leide, nagu saarte Kaitseliidu ülema J. Poopuu raport oma teekonnast Saaremaale 1918. aasta novembris, mis leiti Eesti Londoni saatkonna arhiivist.

Seesama raport ja arvukad teised allikad kinnitavad üheselt, et mässu juuri tuleb otsida rasketest oludest, mis Saaremaal valitsesid. Selle on kokkuvõtlikult sõnastanud pärast mässu saartele saadetud valitsuse erakorraline uurimiskomisjon eesotsas vabariigi prokuröri Jaan Teemandiga. Komisjoni ettekandes valitsusele – värsketel jälgedel 26. III 1919 – on kirjas: “Niikaugele kui meie selgusele oleme jõudnud, jääb viha mõisnikkude vastu, kitsas majandusline seisukord ja sellest järgnev jänu maa järele küll selleks pää põhjuseks, miks sündmused Saaremaal ja Muhus sarnase kuju omandasid… Sellepärast tuleks kõik abinõud tarvitusele võtta, et maaküsimus saartel rahva soovide kohaselt lahendatud saaks.”

Peatub Piret Hiiegi pikemalt vastlõppenud Saksa okupatsioonil, mis viis taluaidast kõik, vahel seemneviljagi. Olulisemana aga talurahva maapuudusel, millele lahendust ei nähtud tulevat ei Tallinna ega kohalikelt võimudelt. Ja ka mingit selgust ei olnud, kuidas asjad edaspidi kulgema hakkavad.
Üks sündmuste käiku mõjutavaid tegureid oligi rahva, sealhulgas mobiliseeritavate informeerimatus. Kohalik võim oli nõrk, juhid rivaalitsesid omavahel. Põhiline mure oli rahva toitmine, selgitustööni eriti ei jõutud ega peetud seda kuigivõrd oluliseks. Saksa okupatsiooni ajal oldi suurest maast isoleeritud. Polnud õiget pilti ei enamlaste tegemistest ega Eesti Vabariigist, Vabadussõda kaasa arvatud. Info liikus suuresti vastuoluliste kuulujuttudena.

Selles olukorras hindab Hiie oluliselt üle enamliku organiseeritud kihutustöö osatähtsust mässu tekkimisel. Põhjendamatult jätab ta kõrvale Sunila analüüsi, et enamlaste agitatsiooni tees “on kindralstaabi poolt väljamõeldud vale.., mille esimesena lasi lendu karistussalga ülem J. Klaar” ja mida hiljem võimendasid kolonelid Jaan Maide ja August Traksmaa enda koostatud ülevaateteostes. Esimesena tegi selle teesi naeruks juba Viktor Kingissepp oma essees “Iseseisvuse ikke all” 1920. aastal.

Kingissepa ja enamlaste osast kirjutades tugineb Hiie oluliselt ka Märt Raua raamatule “Kaks suurt: Jaan Tõnisson, Konstantin Päts ja nende ajastu” (Toronto, 1953). Kirjastus Olion, kus minagi sellal asja juures olin, andis raamatust 1991. aastal välja kordustrüki. Ja mitte selle pärast, et me seda tendentslikku ja kallutatud kirjatööd oleksime kõrgelt hinnanud, vaid et parema puudumisel millegagi täita lünka, mis valitses raamatuturul Pätsi (ka Tõnissoni) kohta kirjutatu osas. Sest kaasaegseid autoreid sel teemal kodumaal kirjutamas ei olnud ja pole õigupoolest tänaseni. Sestap ma seda kodumaast ja arhiividest eemal kirjutatud väljaannet nii kõrgelt ei hindaks kui Hiie ja allikana väga tõsiselt ei võtaks.

Vaadakem fakte. Koguteose “Saaremaa” 2. köites teavitab Jüri Ant, et Eestimaa Kommunistlikul Parteil oli Saaremaal ainult üks liige – mandrilt saadetud Aleksander Valtin. Ega Ant Saaremaal eriti kodus ole, näiteks on ta Kogula mässukatse Koguva arvele kirjutanud. Ülaltoodud fakti osas võib teda aga uskuda, kinnitavad seda ju teisedki. Hiie on koguni Valtini tegemisi mässu eel Kuressaares üksikasjalikult kirjeldanud. Mässu ajal ta erilise aktiivsusega silma ei paistnud, vangistati küll, aga vabanes varsti ja põgenes Nõukogude Venemaale.

Hiie kahtlustab, et Tallinna kommunistidega oli ühenduses Aleksander Koit. Tema oli küll Kogula mässukatse eestvedaja ja taganttõukaja. Aga päris mässu ajal ta esiplaanil ei ole. Pärast mässu mahasurumist vangistati ta kodutalus. Teda piinati julmalt, lootes saada andmeid mässu juhtimise kohta, ent tapeti midagi kuulmata. Kingissepp eitab viidatud raamatus: “Meie ei tunne Koitu, ei tunne ka teisi saarlaste vastuhakkamise juhtisid.” See võis olla tõsi, aga võis ka teadlik vale olla.

Üks agaramaid ja teadlikumaid eestvedajaid oli muhulane Mihkel Õue, kelle üksikasjalikud mälestused pandi kirja aastakümneid hiljem. Sealt loeme muuhulgas: “Saatsime paar saadikut Tallinna, et sealse proletariaadiga sidemeid luua, kuid need ei tulnud selle ülesandega toime.” Tookord kirjutas ajaleht Vaba Maa 24. märtsil: “Et mingisugu suurem organisatsioon ennem oli, ei ole usutav. Enamlaste agitaatorid aga igatahes oli… Mässajate seas oli maakaupmehi, rikkaid peremeeste poegi, taluperemehi.
üleüldisest enamlaste väljaastumisest ei või seepärast juttu olla…”

Kõigest sellest teeksin ma järelduse, et valitsevate ringkondade esindajail oli kasulik, kellel isiklikes (J. Klaar), kellel poliitilistes huvides, näidata, et mässu oli organiseerinud kompartei oma esindajate kaudu. Tegelikult olid valitsevad olud ajanud maarahva meeleolu nii ärevile, et juba üksikud, parteiga mitte seotud enamlikult meelestatud kohalikud endised soldatid mõjusid detonaatorina, mis plahvatas vastuhakuks.

Ühekülgseks jääb Piret Hiie mässu mahasurumisest rääkides. Vaid kuiv statistika ning möödavaatamine omavolist ja metsikustest. Et asi üle igasuguste piiride läks, näitab kas või ülemjuhataja J. Laidoneri korraldus likvideerida J. Klaari karistussalga lipnik H. Foelchsi allüksus, nn partisanisalk, kes oma julmusega silma paistis veel pärast mässu lõppugi. Laidoner on sunnitud konstateerima: “Foelschi süüdistatakse aga autumates tegudes.” Saarlaste esindajad M. Neps ja T. Grünthal tõstatasid küsimuse mitmel korral Asutavas Kogus. Viimane tõdes oma sõnavõtus: “Peab tähendama, et mässu mahasurumise juures tarvitati abinõusid, mis demokraatlisele riigile mitte lubatavad ei ole. Selle üle on juba lehtedes kõneldud, et seal tarvitati isegi niisuguseid barbaarilisi abinõusid nagu kepinuhtlus.”

Sunila on kõigest sellest kirjutades muidugi eriti pingutanud, võtnud maksimumi, mis võtta andis – õigusetust ja julmust esile tuues. Samas pole õige ka Hiie hoiak, kui ta suhtub karistussalklaste metsikustesse kohati vabandavalt. Seadusetus oli taunitav siis ja on taunitav praegu. Et see Eesti vabariigis tollal sama hästi kui maha vaikiti, ei õigusta sama tänases Eesti vabariigis.
Need paar siinkohal toodud aspekti ei tähenda, nagu ei hindaks ma kõnealust raamatut. Raudkindlaid fakte ei ole meil mõnegi seisukoha kinnituseks. Seepärast võidakse vaielda täna ja ka veel tulevikus.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 61 korda, sh täna 1)