Otsivad pilgud ja äratundmisrõõm külatänavail

Otsivad pilgud ja äratundmisrõõm külatänavail

 

Üha tihenevad augustikuised vihmahood sunnivad inimesi välitöödelt rohkem tubaste tegemiste juurde või lihtsalt jõudehetkele, ootamaks aega, mil õuntest punetavatele puudele ja rohetavale õuemurule hakkavad taas päikesekiired paistma.

Taolistel puhketundidel akna taga vihmakrabinat kuulates meenub jaanikuine päikeseline suvepäev Sõrves – Rahuste küla, Nürina, Pärtli ja Lepaku kooli vilistlaste ja kunagiste õpetajate kokkutulek. 25. juuni keskpäeval võis Rahuste seltsimaja juures näha palju otsivaid pilke. Ja oi seda äratundmisrõõmu, kui kohtasid klassivenda või -õde, keda pole aastakümneid näinud. Ligemale sada inimest nautis ilusat päeva ja üksteisega olemist tuttavatel koduküla tänavail ja nurmedel.

Kokkutulekupäev näitas, et see annab osalejaile hingejõudu, uut energiat, annab küünarnukitunde, mida me vahel väga hädasti vajame, et ühiselt edasi minna, et jäädvustada oma esiisade ja -emade mälestust kas graniiti raiutuna või mingil muul viisil.
Õnneks on nimetatud koolide vilistlaste hulgas palju tublisid inimesi, tänu kellele tänavusuvine kokkutulek teoks sai. 39 aastat on möödas Rahuste kooli sulgemisest. Esimene sulgemisjärgne kokkutulek toimus 1974. aastal.

Esimeseks kokkutulekuks tehtud lipp on kenasti tallel hoitud ja 37-aastase vaheaja järel toodi see taas välja juba pooleldi reliikviana. Au ja kiitus kokkutuleku ühele peaorganisaatorile Ants Leyle, kes oma kunagisi koolikaaslasi ja kõiki kokkutulnuid lahkete sõnadega tervitas. Tema oli ka see mees, kes koos Valdur Rannaga Pärtlile ja Lepakule kunagiste koolihoonete asupaiga juurde graniitkivid kohale toimetas, ja Antsu eestvõtmisel kinnitati neile mälestustahvlid vajaliku infoga.

Nürinal käisid ümbruskonna lapsed koolis aastatel 1921–1948. Seal avati mälestuskivi juba esimese kokkutuleku ajal. Koolihoone hävis tulekahjus. Mälestuskivi juurde asetati lilled ja süüdati küünlad. Selles koolimajas õppinuna meenutasin mina kokkutulnuile oma kooliaastaid. Kui rääkisin, tulid silme ette klassitoad, kaasõpilaste ilmed, õpetajate pilgud. See oli meie lapsepõlv. Kahjuks ei ole enam meie armast koolimaja, aga meie oleme-elame veel – kes siinsamas Rahustes, kes Kuressaares, kes Tallinnas. Tähtis on, et peame üksteisest lugu, peame kalliks koolipõlve mälestusi ja oma koduküla.

Vesteldes oma koolikaaslastega, keda pole näinud nelikümmend aastat ja enamgi veel, märkasin nende silmis rõõmuhelki, kui tegime juttu küla arengust. Rahuste külatee on saanud mustkatte, külla on kerkinud mitu uut maja ja elanikkegi on juurde tulnud.

Külas olid koolid, olid lapsed, olid kooliõpetajad

Pärast Nürina koolimaja põlengut hakati lapsi õpetama üle tee asuvas Pärtli majas, hiljem Lepakus. Ka nendes paikades on nüüdsest mälestuskivid.
Rahuste kooli endise õpilase Sirje Överuse Pärtlil peetud kõnet meenutan siiani heldimustundega. Sirje edastas nagu kõigi kokkutulnute mõtteid, öeldes, et meie jaoks on tähtis tulevastele põlvedele edasi anda tõsilugu kunagisest täisverelisest külaelust. Külas olid koolid, olid lapsed, olid kooliõpetajad.

See ei ole etteheide praegustele riigi- ega vallajuhtidele, vaid objektiivne ülevaade tollasest ajast. Kuigi sõrulaste sõjaaegsetest ja -järgsetest kannatustest on palju kirjutatud ja räägitud – olen ka ise neil teemadel sõna võtnud –, oli hea kuulata ühe sõjajärgse lapse vahetut esinemist.
Sirje Överus alustas oma kooliteed seitse aastat pärast sõja lõppu. Minu ees on kunagise Rahuste kooli õpilase kirjapandu, kus ta ütleb, et kuigi tollased koolilapsed polnud sõda näinud, tuletas see end veel igal sammul meelde, sest Sõrve oli saanud kannatada rohkem kui mõni teine paik Saaremaal. Paljud külad jäidki taastamata, aga Rahuste inimesed olid Sõrvele truud. Kes ellu jäid, tulid sõjast või Saksamaalt tagasi ja jätkasid elu kodukülas raskustest hoolimata. Paljudest kodudest jäid aga vaid ahervaremed ja tühjad õunapuuaiad.

Paljud pered, kus puudus isa või ema, olid haavatud, nagu ühe tiivaga linnud. Laste mänguasjadeks olid tihti ehtsad vintpüssi padrunid ja padrunivöö, tankisti prillid, lagunenud sõjamasinate tükid, mängukohaks vanad kaevikud. Õhus huilgasid sõjalennukid, kuigi sõda oli lõppenud, aga vallutajatel tuli ju näidata oma kohalolekut piiril.
Kõigest hoolimata oli laste jaoks lapsepõlv olemas, kuigi väga palju erinev tänapäeva laste omast.

Tollased lapsed ei pidanud enne esimesse klassi minekut oskama lugeda ega kirjutada. Kirjatehnika oli tähtsuselt peaaegu number üks. Lugemise ja arvutamise kõrval pidid lastest saama kirjaoskajad. Küll olid tindiplekid kerged tekkima. Aga vihikuid ja paberit polnud raisata. Tuli väga hoolas olla, et lohakuse eest mitte halba hinnet saada.
Pärtli koolimaja asus mere ääres, ümberringi üksikud kadakad ja karjamaa ning valges vahus meri maja taga. Tihti oli koolitee üsna märg. Peale loodusliku madala maa oli seal veel lugematu arv suuri ja väiksemaid pommiauke. Talvel oli lumi teinekord nii sügav, et andis läbi sumada. Kui tuisud olid lume juba hangedeks kokku kuhjanud, oli hangeharjal kergem liikuda.

Pärtli koolis olid väga toredad pedagoogid. Õpetaja Leida Raieste pani ka karud tantsima. Õpetaja Jaan Mark tegi meiega teatrit. Tähtsaim pidu, milleks valmistuti, oli muidugi nääripidu. Selgeks tuli saada laulud, rahvatantsud, püramiidid, näidendid. Kõik said kaasa teha. See oli huvitav ja meeldejääv aeg.
Peole tuli ka külarahvas. Selleks puhuks tõsteti koolipingid teise klassiruumi kokku, klassitoast sai saal. Külamehed ehitasid ajutise lava, eesriided tõmmati ette ja pidu võis alata.

Pärast eeskava järgnes tants. Rahuste külas pillimeestest puudust ei tuntud. Muusikat sai kuulda ainult elavas esituses. See oli suur elamus, sest ei olnud siis veel kodudes raadioaparaate ja teleri leiutamiseni oli veel tükk maad.
Kahjuks leidis punane kukk üles ka Pärtli koolimaja. Hoone hävis hooletute maaparandajate käe läbi. 1957. aastal kolis Rahuste kool Lepakule, raudteelaste jaoks ehitatud majja. Raudtee oli tolleks ajaks “kokku keritud”. Lepakul tegutses Rahuste kool aastatel 1957–1972. Nüüdseks on sellestki majast järel vaid müürid. Jällegi ajastu märk!

15 aastat õpetajana töötanud Leida Merila meenutas Lepaku kooliperet kui üht sõbralikku kollektiivi. 39 aastat tagasi, pärast kooli sulgemist Lepakul, hakkasid Rahuste lapsed koolis käima Torgus. Nüüdseks ei tegutse enam ka see kool.
Üks asi sai selle kokkutulekuga küll selgeks, nii nagu kutsus üles Sirje Överus-Lõhmus: “Hoiame kokku, Rahuste rahvas!” Uute kohtumisteni!

Silver Oder

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 182 korda, sh täna 1)