Orissaareta ETV-d teha ei saanud (1)

Küllap jookseb iga saarlane teleri ette, kui kuuleb tuttavat Saare murret ja Saare uudiseid. 21. augustil möödub 15 aastat päevast, mil Kuressaares avati ametlikult rahvusringhäälingu korrespondentpunkt.

15 aastat on pikk aeg. Toonasest neljast töötajast on alles jäänud vaid üks ning lood jõuavad nüüd ETV peamajja vaid nupuvajutusega, mitte ei tule iga loo pärast sõita Orissaarde, et lugu sealt ära saata.
Praegune Saaremaa reporter Margus Muld näitab vanu kaadreid, kuidas ajakirjanik Aare Laine 15 aastat tagasi uudisele teksti peale luges, endal jope üle pea tõmmatud. Montaažilaua taga istunud Tauno Peit tunnistab, et ruumid Kuressaare postkontori kolmandal korrusel kajasid algul tõepoolest päris palju ja seega tuli kasutada igasuguseid trikke.

1996. aasta 21. augustil pidulikult avatud korrespondentpunktis (siis hõlmas see lisaks Saare maakonnale ka Lääne- ja Hiiumaad) alustas neli inimest. Juhina Urve Tiidus, regionaalsaadet Meite Maa tegi Aare Laine, montaažilaua taga istus Tauno Peit ja operaator oli Tõnu Veldre.

Missioonitöö

Tallinnast “suurest televisioonist” perekondlikel põhjustel lahkunud ja Saaremaale kolinud ning kohalikke uudiseid tegema hakanud Urve Tiidus meenutab, et seltskond oli hea. “Väga toredad poisid olid,” räägib nüüdne riigikogu liige ja tunnistab, et vaidlemist tuli ikka ette, aga ju need olid vajalikud vaidlused. Uudiseid jätkus ja lisaks AK-sse tehtud uudiste kõrval oli kord nädalas eetris 25-minutine saade “Meite maa”. Inimesed suhtusid teletegijatesse Tiiduse kinnitusel kenasti, kuigi, mainib ta, tuli ette ka konflikte.

Tiiduse sõnul oli huvitav see, kuidas leida kohalikule uudisele juurde üleriiklik vaatenurk, et ka setut või võrokest Saaremaal toimunust huvituma panna. Ta lisab, et regio-naalsed uudised olid ja on tegelikult ülitähtsad. Seda enam, et maailm koondub ju aina rohkem linnadesse. Kohalike uudiste tegemine on nagu missiooniga töö, arvab Urve Tiidus. Nende kajastajad peavad tundma moraalset kohustust promoda oma kodukanti ja piirkonda. Tiidus usub oma sõnul, et ka lausa eraldi regionaalsel televisioonil oleks edu. Inimene tahab ikka näha telekast ennast, oma sõpru, tuttavaid ja naabreid.

Ja kõige lõpuks jõuab Urve Tiidus välja selleni, et 15 aastat tagasi tuli autoga vurada Orissaare vahet, et lood sealse telemasti kaudu Tallinna toimetada. “Olen ka ise seda vahet kõvasti sõitnud,” muigab ta.

Oma aja laps

1995. aastal konkursi läbinuna siinsesse korrespondentpunkti tööle saanud ja nüüdseks Eesti üheks nõutavamaks operaatoriks tõusnud Tauno Peit arvab, et toonane toimetus oli oma aega passiv nähtus. “Ma arvan, et tolleaegne Saaremaa toimetus oli oma aja laps. Just sellist ajakirjandust inimesed tol ajal ootasidki, ei mingeid kiireid uudiseid, ei mingit online. Kiiresti levisid ainult kuulujutud,” räägib Peit.

Esiotsa kohapealses toimetuses suurt midagi ei olnudki, kuid uudised tuli ära teha. “Alguses oli jah suht tühi tuba. Telefon, beetakaamera ja kahe makiga montaaž. Tuba kajas ka jubedalt, nii et tõesti pidi tekste lugema peadpidi jope all. Pärast, kui remont sai tehtud, oli päris luks olemine, mul oli monteerimiseks oma, seinaga eraldatud nurgake ja puha,” meenutab Peit, kes olude sunnil pidi hakkama tasapisi ka kaameratööd tegema.

“Kui Veldre läks puhkusele, siis meil Urvega veel puhkust ei olnud ja pidime edasi töötama. Ma teadsin, mispidi kaamerat käes hoida ja kuidas salvestama panna. Tõnu näitas veel enne puhkusele minekut, et vat siin on see ja see nupp ja siin on filtrid, ja head aega. Eks ma siis nii hakkasin ka kaameraga tööle,” räägib Saaremaalt tuule tiibadesse saanud Tauno Peit.
Kusjuures televisiooni tööle saamine oli tema jaoks üldse üks suur juhus. Kunstiülikooli sisseastumine oli ebaõnnestunud. Toonases poiste majas tehtud videofilmid näpus, läks ta siis televisiooni kandideerima ja võitis. Ta meenutab, et auväärt hindamiskomisjon oli neid filme veel kohalikus elektroonikapoes vaatamas käinud.

Nüüdseks nii sõjatandril kui ka olümpiamängudel operaator olnud Peit märgib, et 1998. aastal oli Tallinna ETV-sse tööleminek algul ikka tõeliselt aukartust äratav. “Telemaja ju tuntud inimesi täis ja kõik oma alal nii suured asjatundjad ka. Aga üsna varsti sai selgeks et tegu on tavaliste luust ja lihast inimestega,” räägib ta ja lisab, et kui alguses oli töö ikka väga põnev, siis praeguseks on näiteks riigikogus võttel käimine üsna tüütu ja igav töö.
Kui Peidi käest küsida, kas tema töös toona ka nalja sai, vastab ka tema, et naljakas oli see, et tuli käia Orissaares lugusid ära saatmas. “Kõik valmis uudislood pidi enne valguskaabli panekut Orissaarde telemasti viima, seal pandi lugu käima ja saadeti õhkupidi Tallinna telemasti ja sealt telemajja, kus siis see lugu uuesti lindile salvestati.”

Mees nagu orkester

Kui Tauno Peit lahkus, oli vaja uut monteerijat ning selleks sai fotograafiks õppinud ja töötanud Margus Muld, kelle nime ja siinsete ETV uudiste vahel tänaseks võrdusmärk tõmmatakse. Muld meenutab, et võitis ka konkursi, kuigi montaažimakki polnud ta enne näinudki. Näidati nupud kätte ja kohe oli vaja tööle hakata.
Nüüdseks on temast saanud reporter, kes on intervjueerinud nii kroonitud päid kui ka presidente.
Mulla tõus montaažilaua tagant reporteriks käis tasahilju. Kes lahkus, kes koondati ja ükspäev leidiski ta ennast üksi. 3. juunil 2001 valmis Margus Mullal päris esimene oma lugu, kus nii pilt kui ka tekst olid tema enda toode.
 
“Kaks ja pool päeva tegin seda,” muigab ta. Muld ütleb, et pole kunagi peljanud midagi uut teha, ja tunnistab, et juba siis, kui ta alles montaažilaua taga istus, oli tal väike salasoov hakata ise lugusid tegema olemas. “Eks ma selle läbikuulamisega õppisin, keegi mind ju õpetanud pole,” räägib ta ja mainib, et pole ta saanud uudiste tekstide jaoks ka mingit kirjutamiskoolitust. “Viimased kirjad kirjutasin vene sõjaväest koju,” naerab ta.

Margus Muld märgib sarnaselt Tiidusega, et uudiseid jätkub, kuid tuleb otsida just seda nõksu, mis Saaremaa uudise riigitelevisiooni jaoks oluliseks teeb.
“Mind tuntakse vist rohkem, kui mina teisi tunnen,” tõdeb ta. Samas ekraanil me Margus Mulda eriti ei näe. Pigem hoidub ta kaamera taha. “Mulle ei meeldi ennast eksponeerida,” sõnab mees napilt. Seega tuntaksegi teda rohkem tema Saare murde ja tema oma sõnul selliste mahlakamate lahenduste järgi. Heameelt tunneb Margus Muld selle üle, et “Aktuaalse kaamera” formaat ei nõua igale tulekahjule või autoõnnetusele kohale tormamist, sest sellised uudised olevat tema jaoks ebameeldivad.

---

Saaremaa on Eesti regioonidest vägagi pildil

Kui ma juulis puhkasin, sain SMS-i: “Urmet, tellitud lestad on kohal, aga pole sööjat…” Kuna olin mõne aja eest vahetanud telefoni ja mitte kõik varasemad numbrid ei olnud uue mälus, ei saanud ma kohe aru, kes see sõnumeerija on. Õige pea meenus, et hiljuti oli meil Margus Mullaga olnud vestlus teemal, kas grillitud lestad ikka kõlbavad süüa. Olin selles tiba kahelnud. Lõi klaariks – ju sai Margusel üks laar lesti grillitud ja minu õrritamiseks ta selle sõnumi saatis.

Kuna kohalik korrespondent peab olema sisuliselt superman ehk nii tele- kui ka raadioajakirjanik, operaator, monteerija, autojuht ja vahel ka koristaja takkapihta, on see, mida me ühest või teisest piirkonnast lõpuks eetris näeme, üsna palju selle inimese nägu, kes on selle loo kokku pannud. Saarlastel on väga vedanud, et neil on selline muhe mees parimates aastates korrespondendiks kui Margus Muld. See, et Margus räägib eetris nagu “töeline saarlane”, vaid rikastab meie eetrit.

Nii nagu Marguse tulek Tallinna AK suurde tuppa tekitab alati rõõmsat elevust, nii teevad seda ka tema lood. Sest olgu need tehtud ebaseaduslikust metsaraiest või vanamemmede sokiringist, suudab Margus need alati teha isikupäraselt ja köitvalt. Kirsiks tordil on saanud lugudes ta väikesed õpetussõnad või vimkad. Julgen küll öelda, et Saaremaa on Eesti regioonidest vägagi pildil ning kandev roll on selles just Marguse isikul.

Urmet Kook
ERR uudistetoimetuse juhataja