Meie taasiseseisvumise 20. aastapäev on poliitika-tuline. Augustikuu lõppemisega peaks saabuma selgus kahe selle aasta olulisema poliitikasündmuse osas. Esiteks, kas riigikogus õnnestub ära valida Eesti Vabariigi president, nagu seda põhiseadus ette näeb, ja teiseks, kas Keskerakond saab uue esimehe või jätkab Edgar Savisaar.
Kui riigikogu koalitsioonierakonnad ja sotsiaaldemokraadid kokku leppisid, et jätkama peaks senine president Toomas Hendrik Ilves, ajas asjade selline käik Keskerakonnal harja punaseks.
Siiani on president Ilves hoidunud ka keskerakondlastega avalikult suhtlemast. Kas on põhjuseks idaraha skandaal või miski muu, võib vaid oletada. Iseküsimus, kas selline suhtumine vabariigi presidendi kui institutsiooni poolt just kõige korrektsem on.
Keskerakond ei koosne ju ainult esimehest ja tema lähikondlastest, vaid lisaks teisitimõtlejatele tuleks arvesse võtta ka erakonna valijaid, keda pole sugugi nii vähe.
Samas kuulutatakse, et Eesti president on kogu rahva president.
Ilves arvab aga talle vajalikud hääled ka ilma keskerakondlasteta kokku saavat ja ootab päeva, mil riigikogu asja otsustamiseks koguneb.
Sõltumatu president
Keskerakond ei jäänud aga kujunenud olukorras, käed rüpes, istuma. Ükskõik kelle idee oli Indrek Tarand presidendikandidaadiks sättida, tekitas see puhkuselainel olevas poliitikamaailmas tihedat sagimist. Meediasse hakkasid ilmuma igat masti arvamuslood. Ühelt poolt on arvatud, et kolme erakonna kokkulepped presidendi ametissenimetamiseks on taunitavad.
Ometi paneb põhiseadus just nimelt riigikogule kohustuse president valida. Valimiskogu on varuvariant juhuks, kui riigikogu liikmed kokku leppida ei suuda.
Ei kujuta tänapäevases parlamentaarses süsteemis ette olukorda, kus riigikogu liikmed lähevad presidendi hääletamiseks valimiskasti juurde selliselt, et kandidaate pole erakondades eelnevalt kaalutud ja võimalikke variante arutatud.
On ka teisi arvamusi – et ametisse tuleks valida erakondadeülene president, kellel oleks enam sõltumatust. Just sellisena on Indrek Tarandit esitleda püütud.
Aga sõltumatust kellest või millest? Iga presidendiks valitud isik püüab ju esimesel ametiajal niikuinii poliitikutele meele järele olla, sest vaid hea koostöö korral on tal võimalik osutuda valituks ka teiseks ametiajaks.
Ja alles sellel teisel ametiajal võib president üles näidata sõltumatust, sest rohkem pole tal võimalik seda ametit pidada. Sõltumatus toimiks paremini juhul, kui meie põhiseadus näeks ette presidendile vaid ühe ametiaja, olgu see siis viie või kümne aasta pikkune.
Savisaar alla anda ei kavatse
Siiski tundub palju kõvem rebimine tulevat Keskerakonna juhi koha pärast. Tulemus mõjutab Eesti poliitikat kindlasti palju rohkem kui presidendi persoon.
Ilmselgelt soovib Edgar Savisaar kõige vähem seda, et tema kui Keskerakonna looja ja Eesti vabariigi üks tuntum poliitik oma erakonna liikmete poolt lihtlabaselt maha hääletataks. Tema taandub juhi kohalt vaid siis, kui ise heaks arvab. Enne pensionile jäämist sobiks sellise kaliibriga poliitiku karjääri lõpetama muidugi Kadrioru peremehe amet, ent sel teemal ei tasu vist enam isegi spekuleerida mitte.
Aga mine tea, mis mängud Savisaarel tagataskus veel varuks on. Seni on ta isegi kõige raskematel hetkedel osanud kõiksugu masti ennustajad üle mängida.
Omajagu eeliseid on Savisaarel kindlasti ka seetõttu, et Jüri Ratase puhul pole siiani täit selgust, mis siis muutuma hakkab, kui erakond uue juhi saab. Kas ja kuidas laabub Ratase juhtimisel koostöö teiste erakondadega?
Kui palju on neid, kes hakkavad talle kaikaid kodaratesse loopima, ja kuidas neid vaigistatakse? Vaevalt et Savisaare pooldajad niisama lihtsalt alla annavad.
Milline variant oleks kasulikum?
Mis meie riigi elus muutuks, nii ühel kui teisel juhul? Kikilipsu asemel oleks presidendi sümboliks päikeseprillid. Kas veel midagi? Suhteliselt noorele president Ilvesele hakkaks kuluma suuri summasid maksumaksja raha ametist lahkunud presidendi ametihüvedeks. Mitut presidenti suudab Eesti maksumaksja üleval pidada?
Kui Tarand nüüd ametisse saaks ja viie aasta pärast taas vahetus tuleks, võib asi rahaliselt üsna karmiks minna. Igatahes tundub soodsam variant olevat see, et senine president veel viis aastat tööd teeks. Raha saab ta riigilt niikuinii.
Pealegi on meie presidendil põhiseaduse järgi suhteliselt vähe hoobasid riigis toimuva mõjutamiseks. Pelgalt esindusfunktsiooni täitmine riiki edasi ei vii.
Kui Keskerakond juhti vahetabki, siis esialgu ei juhtu suures poliitikas midagi. Muutused saabuvad alles siis, kui Keskerakond valitsusse saab. Selleks peab neil aga kõigepealt rahu majja saabuma, sest sisemiselt mäslev erakond on tüütu koalitsioonipartner ükskõik millisele erakonnale.
Kas omavahel nääklevad IRL-lased näevad Jüri Ratase juhitavas Keskerakonnas endale Reformierakonnaga koalitsioonis olemisel konkurenti?
Samas võib sotsiaaldemokraatide populaarsuse tõus ja soodsate kokkulepete saavutamine Keskerakonnaga lüüa tulevikus mõlemad pikalt valitsenud erakonnad riigikogus tagapingile. Keskerakond võib uue juhi käe all tagasi võita ka oma hiljuti kaotatud parlamendikohad.
Need ohud on igal juhul olemas. Sellepärast arvan, et nii Reformierakonna kui ka IRL-i poliitikutele oleks sobivaim see variant, kui kõik jääb esialgu vanaviisi.
Erinevad koalitsioonid on näidanud, et riigi arendamisel ollakse suhteliselt sama meelt, peamised erinevused on vaid maksupoliitikas. Enamikul eestimaalastel on küllap ükskõik, kas meil kehtib ühetaoline või astmeline tulumaks.
Palju siis neid ikka on, kes sinna ülemisele astmele jõuavad. Samas pole laiemal üldsusel ülevaadet, kas astmeline tulumaks meie riigile ka nii kasulikuks osutub, kui keskerakondlased ja sotsid seda propageerivad.
Mina arvan, et oma positsioonidel jätkavad nii Toomas Hendrik Ilves kui ka Edgar Savisaar. Vaatamata kõigile nendele mängudele, mis hetkel käivad.
Peamine poliitika suunaja on Eestis ikkagi rahvas, tehes seda riigikogu valimiste kaudu. Just nii, nagu meie põhiseadus ette näeb.
Loading ...
Lisa kommentaar