Muutub aeg, muutuvad moed ja kombed… (8)

Just sellised olid ühe Horoskoobi laulu sõnad. Tõepoolest muutub ajaga koos nii inimene kui ka tema kombed.

Praegu on väga populaarne oma suguvõsa ja juurte otsimine. On minulgi aadress internetis Genis. Algus oli tohutult põnev. Kuna põlvnen mõlema, nii ema kui ka isa poolt muhulastest ja mõlema eellastel oli lasterikkaid peresid, siis selgus, et Muhus on vähe külasid, kus ei elaks minu kaugeid sugulasi. Abielluti ju sagedasti oma saare inimestega, sest väljast toodud minia või koduväi oli ikka nokkimise objekt ja polnud see õige. Kui Saaremaal mõisad talusid müüsid, siis osteti neid muhulaste poolt nii, et sugulased ka siin lähestikku sattusid. Seda kõike oli huvitav teada saada.

Liigne agarus

Eks mõneski suguseltsis ole inimesi, kes asja üleliigse innuga võtavad ja viimase kui info sugupuusse kirja panevad. Nii leidsin ma äkki oma suguseltsi hulgast Peeter Volkonski ja Hannes Kaljujärve nime. Kaljujärvega olgu veel kuidas tahes, aga et meie suguvõsa vene aadlisse ulatuks, see on nüüd küll päris välistatud. Hakkasin siis asja lähemalt uurima ja selgus, et üks kena agar inimene oli kusagilt välja uurinud, et nad mõlemad on minu hirmkauge sugulase lahutatud kaasa venna või jumal teab kelle tuttavad. Miks peaksin mina seda teadma või tahtma teada? Kas sellisel infol on ikka üldse mõtet? Minu jaoks küll mitte.

Teiseks informeeritakse Genis iga nädal kellegi sünnipäevast ja sageli selgub, et needki on inimesed, kes pole mitte kuidagi moodi minu veresugulased, vaid hoopis kaugete sugulaste abikaasade või laste tuttavad.
Leian, et selline tegevus on risustamine ja hea tahtega pole siin küll mingit tegemist. Tean inimesi, kes just sellise prahi pärast on oma Geni aadressi sulgenud. Üks tuttav rääkis, et neid pole peres rohkem kui peale tema ja ema veel vend ja keegi neist pole sinna sugulasi ka lisanud, kuid tema vennanaise keegi sugulane on asja avastanud ja on nüüd kõik oma sugulased ja tuttavad mitu põlve järjest sinna üles ladunud.

Kuna asi muutus minu tuttava jaoks täiesti mõttetuks, siis tema sulges oma aadressi. Vahel meenub mulle ütlus vaiksest hullust, keda kartma ei pea, aktiivset aga küll…
Tõepoolest, mis suguvõsa see mulle enam on, kus ilmarahvas ja nende tuttavad sees ning mulle antakse teda, millal nende sünnipäevad on, et saaksin neid õnnitleda.

Kisub kiiva

Rääkisin sellest ükskord ka oma lastega, kuid nemad naersid mind välja, sest olid asjaga kursis ega näinud sel niimoodi enam ammu mõtet. Tegelikult tegid uurijad alguses meeletu töö kirikuraamatute segaseid kirju lugedes ja tohutut materjali läbi töötades, kuid paraku on igast asjast võimalik palagan teha. Niiviisi ongi nüüd kogunenud suguvõsa andmestikku sellist prahti ja risu, mis tekitab vaid segadust ja toob juurde nimesid, keda ei tea ega tunne, kellega pole iial tegemist olnud ja loodaks, et iial ei tuleks ka.

Kuna tegemist on ikkagi sugupuu ja juurtega, siis liiguvad mõtted tagasi noorusaega, kus inimesed ja nende kombed olid mõneti teised kui praegu.
Minu nooruses maal sellised ajaviitmise kohad nagu kohvikud ja muud kooskäimise kohad praktiliselt puudusid, kuid ega elu seepärast elamata jäänud.

Vägevad peod

Jaanipidu peeti kaskede koplis, kus oli kiik, palliplats, müüdi jäätist ja alati oli enne tule süütamist ka pisike kultuuriprogramm, sageli näitemäng. Pillimäng ja tants kestis hommikuse lehmalüpsini. Nii vanad kui noored pidutsesid koos. Vanad muidugi hommikuni ei suutnud. Õllekruus käis ringi ja vaid pudel-paar viina kogu öö kohta oli näha liikumas. Lusti jagus kõigile, trall kestis koiduni, mälestused hauani.

Teine selline aeg oli jõulud, siis küll nääripeoks nimetatud. Suuremate tubadega talus, kus ka tantsimiseks ruumi, peeti maha vägevad peod. Trallisid nii vanad kui noored. Sel õhtul tehti tantsutuur iga külamemmega, kedagi ei jäetud nurka istuma. Poisid olid vahvad ja vanusest numbrit ei tehtud. Samamoodi tantsisid tüdrukud nii vanade meeste kui ka omavanuste poistega. Valehäbi oli vähem. Vanemaid ei häbenetud. Poisid tantsitasid nii oma ema kui ka õdesid ja teisi külatüdrukuid-naisi. Mõni üksik mees, kelle jalg tuterdama tikkus, oli juba ise nii tark, et tantsima enam ei tükkinud, sest keegi poleks temaga läinudki endale häbi tegema.

Pillimehi oli meie kandis palju. 6–7 mängijat, kellest ükski polnud mingit muusikalist haridust saanud, tõmbasid akordionit, bajaani ja lõõtsa hommikuni. Mängiti hästi. Ja niiviisi vahetades sai iga pillimees ka ise tantsida. Ainult üks mees oli selline, et pani poole tuuri pealt teise kanti nii, et tantsijate jalg õhku jäi, aga teda lasti mängida ka ainult siis, kui paremad väsisid. Tavaliselt tuli ka suurem seltskond koos peolt koju.

Suvel lauldi koduteel, talvel, kui ilm lubas, peeti lumesõda. Seda pidasid kõik. Mul on meeles oma ema – kes oli pigem range joonega ja korralekutsuv –, kuidas ta ühelt jõulupeolt tulles kiiresti lumepalle tegi ja neid vastasleeri poole loopis. Kõigil oli ütlemata lõbus seni, kui üks vanem naine lumekuuliga pähe sai ja riid lahti läks. Kiruti küll poisse, aga jumal teab, kelle pall seal pimedas teda tabas. Ega seda riidu ka millekski peetud, kihistati omaette naerda ja hiljem aitas just see sündmus pidu paremini meeles pidada. Ja ega siis sellepärast, et noored ja vanad koos pidutsesid, veel vallaslapsed olemata jäänud. Pärast pidu elas igaüks oma elu ikka oma tahtmist mööda edasi.

Side vanade ja noorte vahel on nõrgenenud

Kuid millalgi hakkas noorte ja vanade eraldumine.
Vanadega koos ei tahetud enam olla, neid ei sündinud noorte olengule enam kaasata. Sünnipäevi hakati pidama väljaspool kodu, kus sageli oli rohkem ruumi, kuid puudus ka vanemate kontroll ja oli palju vabam olla. Vaikselt hakkas maad võtma kange alkoholi tarbimine, sest see pidavat lõõgastama ja andma julgust tantsida, nagu noorel inimesel endal lusti vähe oleks.

Nüüd on elu paljuski läinud niivõrd sõpruskonna keskseks, et isegi oma õdesid-vendi ei kutsuta enam sünnipäevale, vaid seda peetakse sõpradega koos.
Oma noorusele tagasi mõeldes oli meil nagu lõbusam. Side põlvkondade vahel oli palju tugevam. Aastakümneid hiljem meenutasime emaga ühiseid pidusid ning naeru ja juttu jätkus kauaks. Ma ei ole küll veel teab mis rauk, aga vahel tuleb küll tunne, et minu ajal oleks nagu suhkur magusam ja lumi valgem olnud, üsna pisku, aga siiski.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 106 korda, sh täna 1)