Kuressaare turg – kas peakoka unelm või ahastus? (39)

Kuressaare turg – kas peakoka unelm või ahastus?

 

Päike on juba kõrgel, kui sammud hommikusele tururingile sean. See siin pole Londoni lihaturg, kus restoranide varustajad hommikul neljast platsis ja üheksa ajal lihunikud põlled juba nurka viskavad. See pole ka idamaade ööturg, mis alles pimeduse ja jaheduse saabudes end keset linna sõiduteed lärmakalt kaubeldes sisse seab ja kogu tänava liikluse halvab. Kuressaare turg alustab oma kauplemispäeva hilja, kuid lõpetab see-eest vara. Nii on siin kombeks.

Turust ei tee turgu kellaajad, vaid pakutav kaup, kauplejad ja kauplemine. Ideaalses kohas asuv Kuressaare turg pole hetkel väga atraktiivne paik. Kui pessimismist tiivustatud külastaja sinna satub, siis on võimalik see ühe hingetõmbega läbi jalutada, nähes vaid räämas lette ja Poola hilpe. Ainukeseks meluks võib osutuda Vaekoja tagaukse juures suitsetava köögipersonali tegevus.

Kui turist jõuab turule jalgsi, siis paljud sisseoste tegevad inimesed tahaksid sõita kohale autoga. Siin on turu esimene vajakajääk. Olles tiirutanud ja lootusetult parkimiskohta otsinud, tuleb meelde võrdlus Tallinna keskturuga. Mis asub küll tasulise parkimise tsoonis, kuid turu väravas on seal pool tundi parkimist tasuta. See on piisav aeg, et teha oma sisseostud ja vabastada koht järgmisele. Kui aga turul või selle lähikonnas töötavad inimesed hommikul oma autodele parimad parkimiskohad kogu päevaks ära võtavad, siis pole kartulimüüjal mõtet imestada äri kiratsemise üle. Otsi lolli, kes tahab ostetud kartulikotiga oma kaugele pargitud auto juurde vantsida!

Lettidel pakutav kohalike saaduste valik on hea, aga komplekssete lahenduste, omatoodangu ja ümberkaudsete regioonide kaubavalik jätab soovida.
Omatoodangu all mõtlen hoidiste valikut: moosid, marineeritud kurgid ja seened, adžika, värskelt hapendatud kurgid erinevas vanuseastmes. Tihti pakutakse turul peenrakurke ja isegi tillivarred on olemas. Kõlab vahvalt, aga ma tahaks hapendamiseks veel küüslauku, mädarõikajuurt ja musta sõstra lehti.

Küüslaugu saan kõrvalletist, mädarõika ehk poest ja sõstralehti palun tuttaval oma naabri käest küsida. Naaber summat ei tihka öelda ja jään talle teene võlgu. Laen see ka pole, kuna ma ei vii neid talle tagasi. Kui järgmisel korral kurgimüüjal valmis maitsekimpu pakkuda pole, jäävad ka kurgid ostmata… Ma ei arva, et turul peaks hiiglama lai valik olema, aga kui ma pärast piima järele pean ikka poodi minema, siis milleks kõik see eelnev?

Turu visiitkaart

Matrjoškasid polegi! Jumal tänatud, Tallinna vanalinna vitriinid kubisevad kirevatest puunukkudest ja merevaigust, millega meil mingit pistmist pole. Aga kas ei võiks turul esindatud olla ümberkaudsete regioonide parimad palad? Mõtlen tooteid, mis meie poelettidele tavaliselt ei jõua: Peipsi-äärne sibul, Setumaa sõir, Pärnu koha, Narva silmud, midagi Bornholmist ja Gotlandilt… Turg on omanäolise kauba koht. Supermarket las müüb oma M&M komme. Need on värvilised nagu saatana kivipuravikud (selline seen on reaalselt olemas – värvikirev ja mürgine!) ja peidavad endis lisaaineid, mille kohta meie riigi esimene leedi ütles “kräpp”. Pressi survel pidi ta öeldut siluma, aga mõtet see muuta ei suutnud.

Äri, mis turul õitseb ja vohab, on riidekaubandus. Las ta olla! Moodsad kaltsukad, kust disainerite tehtud asju saab, koguvad aina tuure ja sellise koha jaoks oleks ruumi küll. Piinlikuks muutub asi siis, kui mõtlen, mis võiks olla Kuressaare turu visiitkaart. Kas väravas müüdavad suveniirid, tagumises osas laiutavad kehva kvaliteediga riided või hoopis kohalik kalaturg? Kahjuks on üks Saaremaa visiitkaartidest end partisani kombel turu kõige tagumisse serva ära peitnud. Kas häbeneme oma kala?

Tallinna piiril asuvas Maksimarketi parklas on rahvuslikus mustris värvitud müügiputka ja suitsuahi tossab lõbusalt. Saab osta suitsukala, mis pole külmkappi näinud. Vot see on tase, mida ootaks meilt iga turist. Saada keskväljakult paberisse soe suitsukala, mitte sõita seda Nasvale otsima. Rahvasuu räägib hullumeelsetest ametnikest ja nende pilvepiirile kerkivatest nõudmistest. See on tänaseks müüt. Saaremaa veterinaarid on kõige mõistlikumad ja koostööaltimad ametnikud, kellega ma oma kokakarjääri jooksul kokku puutunud.

Kuigi turg on äriprojekt, siis rahvusliku identiteedi kandjana on tal oma kindel koht. Kust muidu saab noor ilmakodanik teada, et tuulehaugi ja kogritsaid saab kevadel, parimad maasikad on siis, kui Wimbledonis tennist mängitakse, ja sügiseks läheb lest rasvaseks. Saab teada, et elu pole kummist maasikas, mis aasta ringi poeletil saadaval, ning õnn ei peitu friikates ja ketšupis.

Talvekartulist ja hindadest

Turg on sotsiaalse läbikäimise koht. Talvekartuli ostmine käib ikka nii, et kui müüjal on piisav kogus ja sobiv hind ning kohaletoomises kaubale saab, võetakse prooviks väike kogus ja saadakse õhtul oma pere ekspertarvamus. Alles siis langeb lõplik otsus. Kauplemisega on meie turul muidugi pisut raske, mõned müüjaid on justkui graniidist raiutud. Nad pole kuulnudki, et moositegemise maasikad ostetakse vahetult enne turu sulgemist, sest kes neid ikka tahab koju tagasi viia. Kauplemise initsiatiiv peab tulema ostjalt ja kui müüjat piisavalt pinnida, siis ta lõpuks ka paindub. Kui ei paindu, siis istugu nagu müüja Harrodsi kaubamajas – rahvast sebib palju, aga keegi midagi ei osta! Mõni hull turist ehk, ent kohalikud käivad seal end vaid näitamas ja itsitavad eemal pihku, kui keegi rahakoti välja võtab.

Hinnateemat pole ma puudutanud. Ei tahakski, kuna turg määrab hinna. Kui rahvast aga ei käi, siis tuleks mõnel müüjal süüdlase otsimiseks peegel üles leida. Kui ma näen kõrvuti kaht müüjat, kellest üks müüb oma kümme topsitäit mustikaid ja teine sama kogust vaarikaid, siis tahaks saata ühe metsa ja teise jätaks neid 20 topsikut müüma. Mujal see nii toimib.

On palgatud müüjad. Saab kauba neile hulgihinnaga anda või jätta realisatsiooni peale, tasu on kokkuleppeline. Paljud inimesed ei pea mõistlikuks oma aega raisata kohapeal istumisele. Ja miks peaksin mina lõpptarbijana tahtma ebaefektiivsuse kinni maksta?
Kui miskit veel puudu on, siis on see korralik siseturg. Raske on külmal ajal vaadata välimüüjat, kel nina tilgub, ja sundida end kätt soojast taskust välja võtma.

Pärast kõike seda kriitikat pean tõdema, et kui räägin tuttavate peakokkadega mandrilt, siis tunnen nende hääles kadedust. Palju on Eestis toidukohti, kus on Sadhu kombel menüüs headel päevadel viit erinevat kohalikku valget kala? See on asi, millest teised mereäärsete linnade (Pärnu, Tallinn, Narva) peakokad vaid unistavad. See teeb meele heaks, meil ikka midagi on, millega kaubelda. Kui vaid soiguda, et turul on kehv valik ja kõrged hinnad, siis ei muutu midagi. Needsamad soigujad pole samas viimase aasta jooksul jalga turule tõstnud. Millest me räägime?! Turul võib kohata ka pärleid, aga need tuleb ise üles otsida…
See, mis ühest turust lõpuks saab, on turumüüjate ja turu külastajate kätes. Meie endi kätes.

Toomas Leedu
Sadhu kohviku ja GO spaa peakokk

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 369 korda, sh täna 1)