Kuninglik au on riivatud (8)

Alles see oli, kui kuulsin šokeerivat uudist plahvatusest Oslo kesklinnas ning seejärel Anders Behring Breiviku toime pandud massimõrvast. Norras, mis on väidetavalt üks turvalisemaid riike maailmas! Ja nüüd uus šokk – London põleb!

Raadiost kuulsin eelmise nädala lõpus päris mitu korda uudiseid politsei poolt Põhja-Londoni Tottenhami linnaosas maha lastud 29-aastasest mehest Mark Dugganist. Neil hetkedel ma sellesse eriti ei süvenenud ega kedagi hukka mõistma ei hakanud, sel lihtsal põhjusel, et siin on tavaline, et ülepäeviti keegi kusagil surma saab. Seda kas siis mingite kampade omavahelise arveteklaarimise tõttu või satub keegi lihtsalt olema valel ajal vales kohas. Karm reaalsus, aga tõsi.

Mässu põhjused

Versioone sellest, mis tol õhtul Mark Dugganiga juhtus, on erinevaid. Mõned süüdistavad kohalikku politseid ja mõned arvavad, et mees ise oli ohtlik, kuna omas relva. Mis iganes tol õhtul juhtus, las see jääda politsei välja selgitada. Üks on aga kindel – sellest sai indu grupp kohalikke noori, kes seejärel laupäeva õhtul Tottenhami tänavatele meelt avaldama kogunes. Varsti kasvasid aga sellest väikesest meeleavaldusest välja ülelinnalised rahutused, milles enamasti osalesid 11–20-aastased noored mustanahalised. Töötud Aafrikast sisse rännanud noored, kes enamasti on pärit probleemsetest perekondadest, elatuvad põhiliselt riigi toetustest ning on suures osas kohalike põlisinglaste poolt põlatud põhjakiht.

Lendasid telliskivid ja isevalmistatud bensiinipommid ning purunesid aknad. Poodidest rööviti kõike, alates riietest kuni elektroonikani. Põlema süüdati kohalik vaibaäri, selle ümbruses asuvad poed, kontorid ning nende peal asuvad korterid, mis tähendab, et paljud jäid ilma oma varast ja mõnel pole täna enam kodu, kuhu minna. Politseil ja tuletõrjel olid käed-jalad tööd täis, ent paraku ei suutnud nad märatsejaid peatada.

Toimuv oli uskumatu

Kuna nädalavahetusel üritan ma võimalikult vähe aega arvuti taga veeta, siis kuulsin eelneva õhtu sündmustest alles pühapäeval, kui raadio ja teleka lahti tegin. Kõik see tundus kuidagi uskumatu. Endamisi mõtlesin, kas see ongi maailm, mida tahtsime… Selline laamendamine ja röövimine süvendab aina rohkem kohalike viha mustanahaliste vastu ja needki, kes on muidu tolerantsed ja multikultuuri pooldajad, ilmselt kaaluvad oma vaadete muutmist.

Igatahes mõtlesin, et selle laupäevaõhtuse mässuga asi piirdub. Ilmselgelt olin aga eksinud, sest kui järgmisel hommikul uudiseid kuulasin, tundus asi veelgi hullem. Rahutused olid nüüdseks levinud üle Londoni igasse ilmakaarde. Minu lähedal langes rüüstajate ohvriks Enfield Town, mis on sisuliselt kümne minuti autosõidu kaugusel. Väiksemaid intsidente oli esinenud ka kohalikus alevikus, kus rüüstajate ohvriks langes juveeliäri. Õnneks suudeti suurem laastamine ära hoida.

Uued hirmsad uudised

Esmaspäeval lõppes tööpäev meil varem, kuna tähtis oli, et kõik turvaliselt koju jõuaksid. Paljud poed ja kohalikud ärid sulgesid oma uksed juba kell 15. Mitmel pool suleti isegi bensiinijaamad, et hoida ära bensiinipommirünnakuid ja vältida suuremaid tulekahjusid.
Läbi sotsiaalmeedia, nagu Twitter ja Facebook, levisid terve päev uued sõnumid plaanitavate rüüstamiste kohta. Kogu rahvas Londonis oli ärevil.

Õhtu läbi oli eetris erakorralisi uudiseid uutest rünnakuobjektidest ja uutest piirkondadest, mis noorte laastajate märklauaks. Nüüdseks oli rüüstamine jõudnud juba ka Londonist välja. Noored mujal Inglismaa linnades ei tahtnud ju oma eakaaslastest Londonis kehvemad olla ning see oli hea ettekääne tänavatele laamendama minna. Sellele, et paljud oma laastamistööga politseile vahele jäädes oma tuleviku ära rikuvad, ei mõelnud keegi. Aga olgem ausad – ega noorukid selles eas nii kaugele veel mõtlegi, tagajärgedele mõtlemine tekib hiljem.

Teisipäeva hommikul kuulsin põlema süüdatud Sony laohoonest, mis asub mu kodust nii 3 km kaugusel olevas tööstuspiirkonnas. Tööle minnes nägin oma silmaga taevas hõljuvat paksu musta suitsupilve. Pilv oli selgesti näha veel järgmiselgi päeval. Mõelda, milline reostus meie atmosfääris!
Teisipäev tööl möödus ärevalt iga natukese aja tagant uudiseid lugedes. Peaminister David Cameron oli oma puhkuse katkestanud ja kokku kutsunud erakorralise koosoleku, mille eesmärk oli välja töötada ühtne tegevusplaan, kuidas rahutused kontrolli alla saada. Õhtul plaaniti Londoni tänavatele saata 16 000 politseinikku, vajadusel lubati kasutusele võtta veekahurid ja plastkuulid. Lapsevanematel paluti oma lapsed kodus hoida.

Lahkusin selgi õhtul töölt juba tund aega varem. Enamik kohalikke firmasid lõpetas tööpäeva varem ja sulges uksed juba kl 15–16 paiku. Mõnest poest vedasid omanikud kauba õhtuks minema, et röövijatel poleks midagi võtta. Tänavad olid imelikult inimtühjad ja vaiksed. Inimesed valmistusid järgmiseks rahutuks ööks.
Kui kolmapäeva hommikul ärkasin, tundusid asjalood imekombel vähe rahulikumad olevat. Rüüstamised olid sedakorda aset leidnud teistes linnades nagu Birmingham, Manchester, Nottingam ja Liverpool. Londonis endas oli rahulik.

Arreteerituid üle 700

Praeguseks on arreteeritud üle 700 inimese ja esimesed nendest on juba ka kohtusse jõudnud ning ootavad oma karistust. Kohus töötab öösel ja päeval, et kõik asjaosalised oma karistuse saaksid. Seni noorim kohtualune on olnud kõigest 11-aastane poiss. Ainus probleem on, et neid kurjategijaid pole kuhugi panna, sest siinsed vanglad on juba ülekoormatud. Seega on need noored juba varsti tagasi tänavatel.

Kui nüüd tulla tagasi rahutuste põhjuste juurde, siis ei olnud selleks kindlasti Mark Dug-gani surm. Kohalikud noored nägid selles lihtsalt võimalust end välja elada ja võita ühiskonna tähelepanu, kuna praegune valitsus on seoses käesoleva majanduskriisiga teinud suuri kärpeid sotsiaalvaldkonnas ja vähendanud riiklikke toetusi erinevatele noorteprojektidele. Töö leidmine ilma hariduseta on raske ja isegi neil noortel, kes on värskelt ülikoolist tulnud, pole endale erialast tööd leida kerge. Teatavasti on hetkel ka koolivaheaeg ja paljudel noortel pole midagi asjalikumat teha kui tänavail hängida.

Igal asjal on aga piir ja selles loos said kannatada süütud inimesed. Inimesed, kes on näinud aastaid vaeva, et rajada oma äri ja soetada endale kodu. Piisas mõnest tunnist ja kõik see sai rüvetatud-hävitatud kamba sisserännanud “kapuutside” poolt.
Sellele need mässavad noored aga ei mõtle, et keegi peab ka selle laastamise tagajärjena tekkinud korralageduse ära koristama. Ja kes seda kõike finantseerib? Raha selleks tuleb enamasti maksumaksja rahakotist, mis tähendab, et valitsus kas tõstab makse või kärbib kulutusi erinevates valdkondades veelgi.

Samuti ei mõtle need noored, kuidas kogu see juhtunu mõjutab valgete ja mustade omavahelist läbisaamist. Paraku see ainult süvendab kohalike põlgust teise nahavärviga inimeste vastu.
Kokkuvõttes võin öelda, et kohalikud, kes muidu on oma päritolu üle väga uhked, tahaksid hetkel jaanalinnu kombel pea liiva alla peita ja hoopis madalat profiili hoida. Neil on häbi mainida, et nad on pärit Inglismaalt. Mitte just kõige parem reklaam tulevasele olümpialinnale.
Kuninglik au on riivatud!

Kairi Kaljo
Saarlane Londonis

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 29 korda, sh täna 1)