Prantsusmaa minu hinges (3)

Jõudsin eelmine nädal tagasi poolteist kuud väldanud minu jaoks juba traditsiooniks kujunenud modernse Euroopa ringreisilt, millest esimese poole veetsin kolme parima sõbraga, teise poole omapead uidates. Viiendat korda Prantsusmaad väisates tundsin, et mind on rabanud frankofiili “haigus”.

Minu jaoks algas kõik aastal 2005, kui ema mind poisi-klutina konnasööjate maale kaasa tassis: nimelt siis loodi mittetulundusühing Prantsuse Sõbrad Saaremaal, mille esimehe kohustusi ma nüüd ise täidan. Prantsuse samade põhimõtetega ühing on FTO, kust kaudu tuleb ka enamik toetustest.   

Aastate jooksul olen Prantsusmaal tegelenud mitmete asjadega, millega koduriigis tegelemine on puhtfüüsiliselt võimatu või vähem rahulolu pakkuv: mägironimine, künklikul maastikul rattamaratoni sõitmine, maailmasõdade ajaloo uurimine materiaalseid allikaid kasutades, antiikajaloo uurimine ning erinevate teemaks olnud riigi regioonide kultuuride ja elanikega tutvumine. Tänaseks olen külastanud kõiki Prantsusmaa osi, väljaarvatud La Manche’i äärne riigi loodeosa ja Vahemere kaldal asuv Euroopa üks põhilisi turismipiirkondi, vahemikus Marseille’st kuni Nizzani.

Juulis, kui olin Inglismaalt Saarte Mängudelt naasnud, võtsime üheskoos sõprade ja koolikaaslaste Karl Oskar Villsaare, Gerlin Kruuseri ja Eliise Kõivuga ette reisi Kirde-Prantsusmaale Lorraine’i maakonda Meuse’i jõe piirkonda, mis on üle planeedi tuntud kui Esimese maailmasõja suuremaid sõjatandreid, kus sai aasta jooksul kestnud lahingutes hukka üle miljoni sõduri ning tsiviilisiku.
Ise ajaloohuvilised olles läksime mulle juba tuttavasse laagrisse, kus eelnevatel aastatel olen teinud väljakaevamisi lahingutest säilinud kaevikutes ja tunnelites.

Ka sellel aastal olime valmis taolist tööd tegema, aga meie üllatuseks hakkasime tegelema Esimest maailmasõjast säilinud ajalehtedega ja sõdurite kirjadega kodustele, mille põhjal valmistasime ette giidimaterjali, mida hiljem ise seda tööd tehes kasutasime.
Nimelt oli meil viimasel nädalal iga päev grupp huvilisi, kellele me viie kilomeetri pikkusel matkal kõik huvitava ja tähtsa ette kandsime. Samuti panime kokku pika ja kokkuvõtliku teksti Eesti ja eriti Saaremaa kohta Esimeses maailmasõjas, mida me prantslastele ja sakslastele prantsuse keeles ette lugesime. Pärast tööpäeva lõppu olid väljasõidud fantastilise maakonna piires, kus nägime nii võrratuid vaateid kui ka vägeva ajalootaustaga kohti.

Ajaloohõng suurenes veelgi, kui jõudsime Pariisi – maailma ühe suursugusema lähiajalooga linna. Pariisis ööbisime FTO presidendi Marie-Laure Lagardere’i korteris, mis oli kunagi mõeldud tema perekonna teenijale. Sellega hoidsime kokku umbes poole reisieelarvest, kuna Pariisis on öömaja teadagi tohutult kallis. Sõbrad jäid reisiga väga rahule ja neilgi suurenes motivatsioon õppida prantsuse keelt ja tekkis huvi Prantsusmaal edasiõppimise vastu.

Sõbrad kodumaa poole tagasi saadetud, tõmbas Marie-Laure Lagardere mind kaasa riigi lõunaossa, Euroopa ühte kõrgemasse mäestikku Püreneedesse.
Nädalapikkune seiklus maalilises paigas, mis asus Hispaaniast 26 kilomeetri kaugusel ja maapinnast kuni 3222 meetri kõrgusel, koosnes minu jaoks nädal aega ainult prantsuse keeles kõnelemisest, külaelu traditsioonidega tutvumisest ja tööst organisatsioonis Emmaus, mis kogub vaeste jaoks kõike eluks vajalikku.

Oma suurt kirge matkamist sain harrastada mägedes: meie väikesel grupil jäi paarkümmend meetrit 3000. meetrist puudu, kui üritasime vallutada Pic de Perdiguére’i tippu. Samuti jõudsin ära käia Hispaanias, mis vaatamata raskele seisule riigi majanduses kiirgas soojust, seda nii ilma kui ka inimeste poolt.
Püreneedes peetakse väga lugu keskajast ning seal oldud aja jooksul käisin mitmel üritusel, kus riietuti, tantsiti ja lauldi nagu sel ajastul. Seitsme päevaga, mis veedetud teises kultuuriruumis, veendusin lõplikult, et “konnasööjate riigis” on eri regioonide rahvad iseloomult umbes sama erinevad kui eestlased ja prantslased.

Pariislased on uhked oma kuningliku päritolu üle ja kõige suurema silmaringiga selle riigi elanikest, Kirde-Prantsusmaa Lorraine’i maakonna elanikud on üldjuhul väga reserveeritud olekuga ning paljud neist armastavad füüsilist tööd, ka igapäevarutiin on nende jaoks oluline.
Püreneede elanikud on hispaanialikult temperamentsed ja väga jutukad, nende miinuseks võikski lugeda seda, et partneril ei taha nad tihtipeale rääkida lasta ja see võib viia selleni, et häält tõstvad mõlemad osapooled.

Prantsusmaal elamine on minu jaoks unelm, mille tahan realiseerida, asudes õppima mõnes sealses ülikoolis. Arukas oleks otsida endale esimesel aastal kohanemiseks ja keeleõpinguteks töökoht, kuna kõrgkoolis õppimiseks jääb Saaremaa ühisgümnaasiumis ja omapead õpitud prantsuse keelest väheks.
Seniks meelitavad mind kodusaarele tagasi sõbrad, bänd, jalgpallimeeskond, noored vutimängijad, kelle treener olen, ning suurepärane kool, mille süsteemi ja traditsioonidega väga rahul olen.

Noorte prantslastega rääkides tekkis esmamulje, et gümnaasium on neil igavavõitu, ja minuvanuste inimeste silmaring on üldjuhul arenenud selles riigis teistmoodi – paljudel pole aimu Eesti asukohast ja üldse teavad nad välismaailmast piiratud hulgal fakte, samas on oma riigi ajalugu neile puust ja punaseks tehtud. Ka spetsialiseerutakse Prantsusmaal juba gümnaasiumi alguses kindlale valdkonnale, millest siis juba varases eas palju teatakse.

Prantslaste eeliseks minu jaoks on nende stereotüüpsed iseloomuomadused, millest esikohale tooksin julguse, mis paneb neid tegelema asjadega, mille ees paljudel eestlastel hirm on: näiteks ühistranspordis või poes võõrastega igapäevaelust rääkimine, oma maitse järgi riietumine (ilma et keegi selle eest õelalt arvustaks) ja kas või see, et tüüpiline prantslane ei karda kunagi naeratada inimesele, kellega suhtleb.
Vastupidiselt Eestile, kus vaadatakse teise rassi esindaja peale imelikult – elab siin ju muudelt kontinentidelt inimesi vähe, kuid Prantsusmaal on eri rassid väga segunenud.

Prantsusmaal on aga ka sarnane probleem nagu eestlastel, et noored ei pea religioonist eriti lugu. Samas on vanem generatsioon väga usklike tõekspidamistega ja kirikud on iga pühapäev rahvast täis.
Olen siiani kõikidest võimalustest kinni haaranud, mis on käeulatuses olnud, ja ei kahetse.
Kui kellelgi on suur huvi Prantsusmaa ja meie ühingu tegutsemise vastu, siis võtke ühendust.

Thorwald-Eirik Kaljo
Saaremaa ühisgümnaasiumi õpilane

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 106 korda, sh täna 1)