Vanim muhulane sai 101-aastaseks

Vanim muhulane sai 101-aastaseks

VÄIKE EKSITUS: Raissa polegi veel 101-aastane! “Tegelikult on mul sünnipäev 7. septembril. Aga aastaid tagasi läks passis valesti. Ongi parem, rohkem aega külalisi vastu võtta,” selgitab vanaproua. Foto: Egon Ligi

Pühapäeval pidas oma 101. sünnipäeva Muhu saare vanim elanik Raissa Laugen. Kuigi passisegaduste tõttu on Raissa sünnipäev tegelikult kuu aega hiljem, on vanaproua ise kahe sünnipäeva üle õnnelik: “Korraga ei jaksaks neid külalisi vastu võttagi…”

Kõrges eas vanaproua on kraps ja naeratav ja paneb Saarte Hääle fotograafile südamele, et temast ikka ilus pilt tehtaks. Fotograaf lubab endast parima anda, kuid Raissa tütar Endla ütleb muiates kõrvalt: “Ära muretse, sa oled ju Muhu vanim inimene. Ega nad ei nõua, et sa kõige kenam oleks!” Raissa naerab natuke, nõustub ja käsib meil meeles pidada, et ka noored saavad ükskord vanaks.

Vanaprouat tuleb uskuda, sest ta on näinud nii tsaari-, Eesti, Nõukogude kui ka taasiseseisvumise aega. Küsimuse peale, milline periood talle kõige rohkem on meeldinud, mõtleb Raissa natukene ja arutab siis: “Eesti ajal olin ma ju noor! See oli kuldne aeg! Nüüd olen ma aga vana ja see on teistmoodi kuldne. Paremat elu, kui praegu, pole ma näinud.”

Kui uurime, kas elurõõmsale vanaprouale midagi meelehärmi ka valmistab, palub ta meil küsimust korrata. Püüan siis kõva häält teha ja Raissa noomib, et ajakirjanikuametis peaksin ma ikka valjemini rääkima, sest tema kuulmine pole enam see, mis varem. “Vanasti kuulsin ma kirbu hüppamise ka ära, neid oli ikka rohkesti. Nüüd ma enam ei kuule, aga ega neid kirpe enam palju ei näe ka.” Veel kurdab ta nägemise halvenemise üle, ent muus osas on Raissa tervis kadestamisväärne ning tütar Endla ütleb, et emal pole aega olnud haige olla, tööd oli selleks liiga palju.

Seda, kui vanaks Raissa elada plaanib, ei oska me algul küsidagi, ent kõrgest east hoolimata ei paista tema silmadest väsimust ega tüdimust ja nagu ta ise ütleb, on elu ikka väga armas. “Ma olen vana küll, aga kui praegu keegi tuleks küsiks: noh, tahad sa elada või surra, valiks ma ikka elamise – ei või ju teada, mis seal igavikus ees ootab,” muheleb vanaproua, jääb hetkeks mõttesse ja küsib äkki, kuhu koer Pätu jooksis.
Jätame Raissaga hüvasti ja loodame teda järgmisel aastal jälle õnnitlema minna.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 43 korda, sh täna 1)