Kas meie oleme kriisiks valmis? (6)

Norras on rahulik puhkuste aegne vaikelu, mis on Skandinaavia heaoluriikide suvedele nii tavaline, selleks korraks läbi. Kahjuks. Sest üks noor mees otsustas, et tema nimi peab saama ajalooraamatusse maailma šokeeriva hulluse abil.

See hullus on mõjutanud ka Eestit – nii lähedased oleme me kultuuriliselt ja geograafiliselt. Norra õudus oleks toimunud nagu meie oma kodukandis, naabrimehe hoovis.
Sel teemal on eesti meediaski kirjutatud, arutatud ja mõtiskletud – kriminoloogiaprofessori Jüri Saare arvamuslugu 28. juuli Postimehes “Demokraatliku ühiskonna proovikivi” näiteks, jne. Rääkimata sellest, mida inimesed omavahel või meediamaastiku kommentaariruumis asjast arvavad.

Mis siis on see kõige paradoksaalsem aspekt kogu juhtunus? Oleks ju väga lihtne otsustada, et kehtestame kompleksi karme meetmeid ja surume ühiskonna raamidesse. Samas, kas me siis ise enam tahame selles ühiskonnas elada? Ja kas see ka tegelikult meile turvalisuse tagab?
Ja pealegi, kas me peame igasugustele hulludele tegudele järele andma, kas me peame sellega leppima, et on egosid, maailmavaateid ja sellise mõttemaailmaga indiviide meie seas, kes ennast realiseerivad teisi hävitades?

Jüri Saar kirjutab: “Samas tuleb endale aru anda, et kõik turvalisust tõstvad meetmed piiravad vabadust. Küsimus ongi selles, kuidas säilitada läänelik vabaduse õhkkond, demokraatia, sõnavabadus ja muu ning tagada samal ajal turvalisus.”
Õige, me ei tohi järele anda terroristide-hullude soovidele, kelle eesmärk on saada tähelepanu ja selle kaudu külvata hirmu. Hirm on see, mis paneb riigiisad mõtlema ühiskonnas tegutsemise karmimatele reeglitele ja tegema järeleandmisi meie praeguse vaba ühiskonna põhiväärtuste osas, sest hullumeelseid tuleb ette igas ühiskonnas, vahe on vaid selles, kas nendest rääkida või vaikida. Demokraatlikus ühiskonnas jõuab juhtunu avalikku ruumi, kuid karmimate meetmetega ühiskonnas vaevalt.

Olen nõus Jüri Saarega, et ei ole võimalik vältida taolisi juhtumeid ei totalitaarühiskonnas ega ka demokraatlikus ühiskonnas. Meil on hea tahtmise korral võimalik riske minimaliseerida, et taolisi sündmusi ei toimuks. Ainus, mida me teha saame inimeste põhiõiguste piiramist suurendamata, on turvalisuse tõstmine.
Meie ühiskonna turvalisuse eest vastutavatena ellu kutsutud asutused peavad saama töötada nii, et sellest oleks kriitilistel hetkedel kasu riigile ja selle kodanikele. Nagu me meediast Norra sündmuste kohta lugesime, läks Norra politseil oma poolteist tundi, enne kui suudeti end saarele kohale organiseerida ja hullunud tulistaja peatada. Enne politseid olid juba ammu kohal naabersaare asukad, kes inimesi päästsid.

Miks ei toiminud politsei ja kodanike koostöö, miks ei olnud politseil valmisolekut ja mobiilsust oma inimestele appi tõtata? Milline oleks olnud Eesti politsei valmisolek sellises olukorras? Kas Eesti politseil on piisavalt vahendeid teha oma tööd nii, et pärast ei peaks ühiskonna ees vabandama hullude peatamise operatsioonile tehnilistel põhjustel hilinemise pärast?

On selge ka see, et politsei ei saa töötada vaid reageerimispõhiselt ehk olukorras, kus pärast juhtunust teatamist järgneb reageerimine. Milline on Eesti valmisolek ennetada selliseid juhtumisi? Kas me oleme valmis, nii meie korrakaitseasutused kui ka kodanikud, maandama riske ja ennetama hullumeelsete laamendamist meie ühises avalikus ruumis? Kas eestlaste kodanikuaktiivsus, tähelepanelikkus ja teadlikkus ühiskonna turvalisusest on sellisel tasemel, et see hakkab kriisiolukordades tööle ühiskonna ühe kaitsemehhanismina?

Politsei ja teised ametid, kes on palgatud meid kaitsma ja päästma, ei tohiks jääda üksinda, tehes oma tööd ühiskonna toetuse ja abita. Ühest küljest on riskide maandamisel ja kuritegude ennetamisel oluline monitoorida meie elukeskkonda ja analüüsida selles toimuvaid protsesse, sealhulgas meedia kaudu, kuid teisalt on oluline arendada koostööd ka kodanikega, kasvatada kodanikes tähelepanelikkust ja sotsiaalset tundlikkust turvariskide äratundmisel.

Ja kolmandaks, kas meie turvalisuse eest vastutavate ametkondade töötajad on piisavalt motiveeritud oma tööd hästi tegema? Lõputud reformid ja finantsilised kärped ning ühiskonna mittetoetav ja liiga sageli mõistmatult kriitiline suhtumine on tegijate motivatsiooni ja suutlikkust oluliselt kahandanud, mis omakorda on oluliselt vähendanud riigi suutlikkust ekstreemseteks lahendusteks just mittemateriaalse kapitali efektiivse kasutamise aspektist. Eesti politseis on näiteks aastaid uuritud töötajate motivatsiooni ja rahulolu oma tööga ning tulemused on kahjuks muret tekitavad, ja seda aastast aastasse. Inimesed, kes vastutavad meie ühiskonna turvalise elukeskkonna eest, on ise ilma jäetud turvatundest oma tuleviku suhtes, nagu näitavad need uuringud.

Seega, milline on olukord tänases Eestis? Kui me oleme valinud isikuvabadusi väärtustava ühiskonna, siis kuidas tuleme me toime oma demokraatlikke põhiväärtusi hülgamata isikuvabaduste ekstreemsemate ja ühiskonnale ohtlike ilmingutega? Kuidas tuleme toime hullunud egode ja haiglaste fantaasiate tekitatud kaosega ühiskonnas? Nagu juhtus Norras. Nagu on viimastel aastatel juhtunud erinevates riikides mitu korda erinevates variatsioonides.

Minu ettepanek on, et võiksime õppida teiste riikide apsudest ja möödalaskmistest. Tark õpib ju teiste vigadest. Meil on vaja nüüd ja kohe keskenduda siseturvalisuse kitsaskohtadele. Tuleb senisest veelgi selgemalt jagada vastutused ja määratleda inimesed ja struktuurid, kes vastutavad siseturvalisuse eest. Ja need inimesed ei peaks olema alamotiveeritud ega mures selle pärast, mis saab neist homme või ülehomme. Need inimesed sisejulgeoleku süsteemis, nii nagu ka kogu riiklikus turvalisusega tegelevas süsteemis, peaksid olema ühiskonnas kõige paremini motiveeritud ja organiseeritud. Vaid nii saame vastu seista hullumeelsetele ega pea läbi tragöödia valusaid õppetunde kogema.