Tütrega koos doktorantuuris (10)

Tütrega koos doktorantuuris

 

Noh, issi, vaatame, kes meist enne doktorantuuri saab! Umbes nii kõlas meie peres mõne aasta eest pooleldi naljatades võistlushüüd. Aga tulemus on käes: praegu õpime – tütar Liina (26) ja mina ise (46) – erinevates ülikoolides. Tütar on järjest läbinud kõik astmed Tallinna tehnikaülikoolis samal erialal (toiduainete tehnoloogia ja tootearendus) ning mina olen elu ja töö kõrvalt õppinud usuteadust, väidelnud Tartu ülikooli magistrikursusel politoloogidega ning nüüd sel suvel läbisin tiheda konkurentsi, et pääseda Tallinna ülikooli riigiteaduste doktorantuuri, kus hakkan analüüsima võimumehhanismide toimet.

Liina on hea näide järjepidevast pühendumisest ja mina elukestvast õppimisest. Kui tütar võib rääkida mõningatest loobumistest, mis noorte eluga kaasnevad, siis mul on meenutada vaid suur hulk sõidutunde. Näiteks magistriõpingud tuli läbida sellises kolmnurgas: elukoht ja pere Tallinnas, teenistuskoht Narva-Jõesuus ja õpingud Tartus. Nädalarütm nägi välja umbes selline: pühapäeval kodunt sõit väeossa, reede hommikul Taaralinna seminarile ning õhtuks Tallinna pere juurde. Markantseim näide jääb Kosovo-aega, kus pidin iga puudutud loengu asendama kirjaliku esseega, mille saatsin e-postiga Eestisse õppejõule.

Loomulikult on selline töö ja elu kõrvalt õppimine aega nõudev ning kõige rohkem koormab see perekonda. Kui olin kodus õpingutesse süvenenud ja abikaasa küsis, mida ma õhtusöögiks tahan, kas riisi või kartulit, oli mu vastus enamasti: “Jah, tahan küll.” Ning abikaasa sai aru, et ma polnud küsimust kuulanudki.

Eeskujuks lastele

Tahan enda ja tütre näite abil selgitada kolme olulist asja. Esiteks eeskuju. Oma järjepideva õppimisega olen lastele näidanud, et väärtustan teadmiste omandamist ja et seda saab teha ka perekonna ja töö kõrvalt. Teine otsustav ja õppimisega alati kaasaskäiv küsimus on, mida õppida. Lühivastus oleks: eks ikka seda, mis huvitab. Enne kui läksin usuteadust õppima, oli mul amet ja hea sissetulek ning perekond toidetud. Kuid teadmistejanu oli nii suur, et mul olid töö juures alati kaasas mitmed käsikirjalised tõlked filosoofiast ja erinevatest usunditest. Ega’s ma õppinud lihtsalt oma tarbeks. Usuteaduse omandamise kõrval olin ametis kirikuõpetajana.

Tookord (aastal 2000), kui lahkusin saarelt mandrile end akadeemiliselt täiendama, siis enamasti arvati, et jätkan teoloogiaga. Tegelikult soovisin oma teadmiste pagasit laiendada ning politoloogias tuli läbi võtta sellised õppedistsipliinid nagu julgeolekupoliitika, rahvusvahelised suhted, teadusfilosoofia ja palju muud. Taas kord tõdemus: ühtaegu täiendasin end väga erinevatel teemadel, kuid palju enam avardas see õppimine mu elukäsitlust – maailma võib käsitleda näiteks nelja erineva teoreetilise taustsüsteemina, arvamusi ja seisukohti on mitmeid.

Õppida tasub

Kolmas küsimus: kas tasub see pidev õppimine ära? Jah, mul on tulnud aeg-ajalt selgitada seda põhidilemmat: maksad ise oma õpingute eest ja pärast on sul ikka sama amet ja sama palk?! Tegelikult mitte. Vanas rahas arvutades kulutasin õppemaksudele 36 000 krooni, viimased semestrid kandideerisin riiklikule kohale. Praegu saan iga kuu 10% lisatasu teaduskraadi eest. Ikka vanas vääringus arvutades: aastas saan nii palju lisatasu, et kolme aastaga on õpperaha tagasi teenitud.

Seega tasub õppida. Lisaks rahale rahakotis on peas ka teadmised, mida saab terve elu rakendada. Mul on peale igapäevatöö peastaabis ka õpetamistöö kaitseväe ühendatud õppeasutuses, loengud ohvitseridele magistrikursusel, seega tulevad kasuks need politoloogia teadmised.
Tunnistan, et on olnud palju siseheitlusi – kas tasub veel sellises eas, kus ma praegu olen, õppima minna, äkki oleks seda pidanud ikka nooruses tegema, või et see õppimine on rohkem noorte asi.

Mittemidagitegemine ei õilista

Jah tõesti, noorena on tunduvalt lihtsam õppida. Kui vaatlesin end mõnda aega kõrvalt, ja üsna kriitiliselt, kuidas ja mille peale ma oma aega kulutan, siis paistis üldine olukord hea. Kolm last on koolitatud ja suureks kasvatatud. Neljandal, noorimal on jäänud veel gümnaasiumi lõpuklass ning täiesti uhkelt võiksin rahulduda vanaisa väärika staatusega (praegu on mul viis lapselast ja noorim neist, 2-kuune Albert, on käinud juba kaks raksu Orissaares). Saan seal lastelastele õpetada meisterdamist ja teha koos väimeestega remonti meie Saaremaa kodus.

Tallinnas on minu päevarütm aga ühekülgsem: ärkan vara, loen hommikul enamiku uudiseid läbi, mõnikord treenin aju, mängides arvutiga malet, õhtuti lisaks uudistele veel paar telesaadet ja teinekord näoraamatu (Facebook) sirvimine. Seega on päevas mitu tundi, kus ma teen mittemidagi!

Ausalt öeldes selline ajakulutus ei õilista. Seesmiselt tunnetan jõudu, et võiks veel ühe õpingutsükli läbida. Kardan, et lihtsalt rutiiniga mugandumine võib kaasa tuua elukvaliteedi languse ja tervise halvenemise. Tänu õpingutele olen päevarütmi ümber organiseerinud: vastukaaluks pidevale istumisele püüan rohkem liikuda jala või rattaga, et tervis ja toonus toetaksid vaimset pingutamist.

Lõpetuseks: tütar võitis doktorantuuri võistluse – tal juba kolmas, mul alles esimene aasta… Seega, kel võimalus, õppige nooruses, kel julgust, proovigu seda ka hiljem!

Gustav Kutsar
kaitseväe vanemkaplan

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 64 korda, sh täna 1)