Ratastel mehed otsisid aardeid (3)

Ratastel mehed otsisid aardeid

OTSIJA JA AARE: Selliseid aardeid, nagu fotol näha, otsiski Fred Veldermann. Foto: Erakogu

Eelmise nädala lõpus toimus kolmepäevane aardejaht marsruudil Kuressaare–Sääre–Vilsandi–Kuressaare. Kolme päeva jooksul leiti kokku 15 aaret.

Tõe huvides tuleb öelda, et aardejahtijad ei otsinud tegelikult muinas- või veel vanemast ajast pärit vara, vaid mängisid hoopis geopeitust. Isemoodi jalgrattamatka muljeid jagas Fred Veldermann, kes käis aardejahil koos sõber Janis Aksiimiga.

Kuidas aardesaak oli?
Esimesel päeval võtsime Säärelt ära seitse aaret, teise päevaga lisandus aardekogule neli leidu, kolmanda päeva hommik algas sellega, et võtsime Vilsandilt aarded ära ja siis hakkasime linna tagasi liikuma ning kolmanda päeva leiuks kujunes siis samuti neli aaret – kokku 15 leidu.

Miks just jalgratastel, kui autoga saaks kiiremini?
Algselt oli plaan, et hakkan ennast vormi viima ja rattaga sõitma. Arst pani südamele, et pean kümme kilo kehakaalust kaotama. Siis võtsingi ratta, et oma kehakaalu vähendada, ja nii ta hakkaski minema. Lääne-Saaremaa geopeituse reis on nüüd tehtud. Nüüd on vahepeal vaja tööd teha ning vabadel päevadel on plaanis kahe- kuni kolmepäevane reis veel teha. Kuhu, seda peab mõtlema.

Mida need aarded endast kujutavad?
Aardeks nimetatakse kõiki neid asju, mis on kuhugi peidetud. Aardeid on Eesti alal neljas erinevas suuruses: mikro, väike, normaalne ja suur, ning need kõik on aardepakkides. Kõige väiksem aare on näiteks 35 mm pikkune filmitops, mis on 2–3 cm lai. Suur aare võib olla ükskõik kui suur: aardekoti suurus võib alata 2 liitrist ja mingit piirangut pole pandud. Enamjaolt on normaalse suurusega ja väiksed aarded. Aardekarbi sees on alati olemas logiraamat ja on igasugust ninni-nänni – Kinder Surprise’i mänguasju, märke vms.

Mis siis saab, kui aare leitud on?
Aaret kaasa võtma ei pea ning midagi aardekarpi jätma ka ei pea, aga kui tahad punktist midagi kaasa võtta, siis oleks viisakas sinna ka midagi asemele jätta. Seejärel paned end kirja logiraamatusse. On olemas selline veebileht nagu www.geopeitus.ee ja siis seal saab pärast ära registreerida aardeleiu. Veebilehel on kaart, mis näitab, kui palju aardeid Eestis üldse on, millises maakonnas aarded asuvad ja millised aarded juba võetud on. Hetkel on Eestis kokku 1279 aaret, mida on võimalik avastada.

Kuidas avastasid enda jaoks geopeituse?
Üks töökaaslane, kes on pikemalt sellega tegelenud, hakkas mulle rääkima taolisest ettevõtmisest, käisin temaga paaril korral kaasas ja pakkus huvi. Hakkasin uurima veebilehte ja tegin asja endale selgeks ja nii see pisik külge hakkas. Esimese aarde leidsin tänavu 1. aprillil ning kui esimese asja oled kätte saanud, siis tekib hasart, mida tuleb iga järgmise aardeleiuga juurde. Tänaseks olen geopeitusega tegelenud neli kuud ja leidnud kokku 38 aaret ning olen nüüd minemas järgmist aardekohta külastama. Paneb imestama, kuhu on võimalik üldse mingeid asju peita.

Milles peitub geopeituse võlu?
Geopeitusega tegelemine on ka uute kohtade avastamine (minu puhul siis hetkel Saaremaal). Alati on aare pandud mingi mõttega, leiukohas on midagi huvitavat ja midagi vaatamisväärset: kas on mingi huvitav maastik, ajaloomälestis vms. Näeb väga palju selliseid kohti, kuhu muidu niisama ei satu. Mina, kes ma olen Saaremaal elanud 8 aastat, ning ei ole mitte vähe Saaremaal ringi liikunud, olen nende nelja kuu jooksul käinud kohtades, kust varem olen vaid mööda sõitnud, teadmata, mis seal on. Veebilehel on aarde kirjeldus ja koordinaadid, tihti on ka näiteks mõistatusaardeid (enne lahendad mõistatuse ja siis saad alles teada, kus aare asub).

Milline on kõige ägedam koht?
Kõige ekstreemsem oli Vilsandis Vesiloo saareke – mitu korda oli vaja veest läbi sumbata, ratas oli nagu nuhtlus kaasas. Vaatamisväärsustest meeldis Viieristi: maastik oli selline, mida pole varem näinud. Ühe aarde olen täiesti juhuslikult leidnud Tallinnast.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 55 korda, sh täna 1)