“Abruka ajasta aega” – suure südamega kirjutatud raamat

“Abruka ajasta aega” – suure südamega kirjutatud raamat

 

Peame tänulikud olema, et Ülo Tuulik abiellus 1964. aastal oma kursuseõe Mariga. Ühise elu algus oli Tuulikute perele omaselt värvikas. Kui vana traditsiooni kohaselt pruudirööv korraldati, viidi Mari KUKU klubisse, ja kui pruut pulmamajja tagasi toimetati, saabus peomajja kogu KUKU klubi seltskond. Pulmalaud oli kaetud 70 inimesele, nüüd oli külalisi üle saja, aga saadi hakkama.

Praeguseks on Marist saanud suurem Abruka patrioot kui abrukalased ise. Tänu Marile saabus saarele ka Lottide pere, nii sai Abruka oma esimese professori, samuti tuli kunstniku ja arhitekti Kallingu suur perekond. Nüüdseks elab suviti nende majas poeg Ken Kalling, Tartu ülikooli õppejõud, koos perega. Abruka kõige uuema ja ilusama maja ehitas Lottide poja Jaani sõber.

Sellist statistikat pole küll tehtud, kuid suvel on Abruka ilmselt selline paik, kus on maakohtadest 1 km2 kohta kõige rohkem kõrgharidusega inimesi.
Mari eestvedamisel taastati Abruka ainukene säilinud pukktuulik. Mari kirjutas projekte ja taotles raha vana lagunenud kilusoolamishoone ümberehitamiseks. Nüüdseks on sellest saanud stiilne roogkatusega maakivist Abruka maja, kus saab koos käia ning rõõmsaid ja kurbi sündmusi tähistada. Endine keskusehoone koos korraliku saali ja lavaga erastati-ärastati vabariigi algaastail võileivahinna eest ja seisab tühjana.

Nüüd on Mari valmis saanud aga veel ühe suure asjaga, nimelt kirjutanud raamatu, ikka Abrukast. Ega me ju Abruka vanemast ajaloost eriti midagi teadnud, olid vaid suust suhu kandunud üksikud killud. Pealegi kuulusid Saaremaa ja Abruka omal ajal Liivimaa alla ning dokumendid tolle aja kohta asuvad Riias Läti riiklikus ajalooarhiivis ning need on saksakeelsed ja vanas gooti kirjas. Nende ürikute dešifreerimine oli vaevarikas ja Mari pidi kasutama mitme ajaloolase abi.

Saime teada, et mõisahärra Rutov keelas üle oma maa käia, nii et talumehed ei pääsenud merelegi. Kui külarahvas hädakisa tõstis, öelnud härra: “See ei ole minu asi, teie võite kas või läbi õhu lennata.”
Nüüd puhkab Johan Rutov Abruka kalmistul ja korrastame hoolega tema kalmu, ka mahalangenud risti panime uuesti püsti. Ka tänapäeval laiutavad mõnel pool kurjad sildid “Eramaa. Läbikäik keelatud!”. Nii et ajalugu kordub.
“Abruka ajast aega” on raamat, mis on kirjutatud väga andeka sulega ja suure sümpaatiaga nende inimeste vastu, kes sellel kivisel ja tuultest tallatud maalapil kunagi elasid ja tööd rügasid. Sellel saarel sai loota vaid jumala ja iseenda peale, sest talviti oli aegu, sageli nädalate viisi, kui ainult varesed üle mere lendasid.

Kolhoosi algusaastail tehti tööd peaaegu palgata. Linnast saadetud parteisekretär ütles: “Kes kolhoosi ei astu, viiakse Siberisse.” Inimesed leppisid kõigega, et saaks ainult oma kodus elada. Nendes peredes, kus oli kalamees, oli kergem, kalurid said rahapalka.
“Abruka ajast aega” on ka mõnus lugemine nendele, kellel Abrukaga midagi pistmist pole. Kuuldavasti on raamat ka müüginumbritelt poodides esireas.
Et paljud tahaksid, et raamatus oleks rohkem kirjutatud ka uuemast ajast, on Mari siiski poole suuga lubanud, et kirjutab veel. Kuigi on ka kinnitanud, et nii suurt tööd ta enam ette ei võta. Jääme esimest varianti lootma.

Elmi Epro

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 45 korda, sh täna 1)