Saaremaa mässu valus valgus (7)

Saaremaa mässu valus valgus

 

See Juhan Smuuli kogumiku pealkiri meenub, kui lugeda Piret Hiie tööd “1919. aasta mäss Muhu- ja Saaremaal”.

Meeldiv on tõdeda, et kasvamas on uus ajaloolaste põlvkond, kes on vaba eelnevatest pingetest. Oleme ju ammustest aegadest olnud vallutajate mängukannid, eriti reljeefselt seda möödunud sajandil. Iga suurriigi vallutusretkega tekkisid meie hulgas üha uued sõbrad ja vaenlased, tekkisid uued võimalused ise pukki ronida ja teisi põrmustada. Et me pärast kõike seda elus oleme, on looduse ime ja ilmselt oleme nüüd sedavõrd ka tugevamad.

Piret Hiie on andnud küllaltki põhjaliku ülevaate tolleaegse Saaremaa külaelu sotsiaalsetest külgedest, mida varasemad uurijad on vaadelnud pealiskaudselt. Saaremaa vaene pind ei suutnud oma asukaid toita. Lapsest saadik käidi väljaspool tööl – Lätis karjas, mandril kraave kaevamas, Riias, Tallinnas, Peterburis peamiselt ehitustöödel ja laevasantsu otsimas.

1914. aastal puhkes maailmasõda, millega kaasnes mobilisatsioon, rekvireerimised, maksude tõstmised. Vähe jõudis tagasi isasid-poegi, paljud neist olid sandistatud. Lisaks neile hädadele sai Saaremaast 1917. aastal lahingutander, taganevad Vene väed võtsid ja purustasid, mis ette jäi, oktoobris tulid siia sakslased. Eestimaal elati erinevates riikides – Saaremaa kuulus Saksamaa alla, Mandri-Eesti aga Venemaale. Kuidas kulges info kahe riigi vahel, on raske ette kujutada. Järgmisel aastal vallutasid sakslased ka ülejäänud Eesti, püüdsid moodustada Balti hertsogiriiki ja nende võim püsis siinmail praktiliselt 1918. aasta detsembrini. Lahkudes rööviti maarahvalt aga veel viimane ja kindlustati kõikide vahenditega kohalike parunite võimu.

Maapuudus oli äärmiselt terav. Paremad või vähegi viljeldavad alad kuulusid mõisnikele. Saksa okupatsioonivõimud rekvireerisid seemnevilja. Maata mehed nõudsid Eesti valitsuselt mõisamaade tagasiandmist. Kohalikud sakslased levitasid rahva seas mitmesuguseid Ajutise Valitsuse vastaseid kuulujutte, selliseid, nagu moodustataks Saksamaal väesalk, kes saadetakse mõisnike võimu kaitsma. Nii mandrilt kui ka Kuramaalt tulid siia ka mõned kihutustöö tegijad, kes pinged veelgi üles kütsid.

Lihtrahvani jõudnud kuuldused Eesti oma riigist olid vasturääkivad, neid vasturääkivusi aitas süvendada uute poliitikute, kes olid huvitatud konfliktide suurendamisest, omavaheline konkurents. Ainukesed infovahendajad – kohalikud ajalehed – olid nende mõju all. Mingeid maareforme polnud lootagi. Kuskilt kandus lausung “Rahu, leiba, maad!”. Kuidas see lihtrahva unistus selles viletsuses toimis, võib vaid ette kujutada. Kõik pahad olid Arensburgis. Kuulujutud kasvatasid pingeid äärmuseni, mis lahvataski mässuks. Sõjaväest maha jäänud relvi leidus kõikjal. Üleöö tekkinud ninamehed käisid talust talusse ja nõudsid relva ähvardusel kaasalöömist.

Saavad malka, kui kohe õuelt ei kao

Minu vanaisa, Türgi sõja soldat, ilma ning inimesi näinud mees, lubanud värbajatele malka anda, kui nad kohe tema õuelt ei kao. Läinudki. Minu isa, 15-aastane külapoiss seadis aga koos teistega sammud Kellamäe mõisa, kus lubatud värske lihaga keedetud püüliklimbisuppi anda.

See oli unistuste maius. Paljud osavõtjad isegi ei teadnud, kuhu nad sattusid. Mässajate mobilisatsioonikäskudele olid mahalaskmise ähvardusel alla kirjutanud vallavanemad või Saaremaa sotsialistlik töörahva liit, kuhu kuulusid tolleaegsed Saaremaa juhid. See oli mässajate võltsing. Mässust kui sellisest, mis kulges peamiselt Muhus ja Pöide kandis ning koondas jõude ümber Kuressaare, teame üpriski vähe. Tulevahetust Muhus, Laimjalas ja Upal saab vaevalt küll lahinguteks nimetada. Võib arvata, et pärastistes raportites on nii mõnigi episood üle paisutatud.

Kümme aastat hiljem kirjutab Saaremaa leht: “Sama tihedas udus kui selle mässu sihid, heljusid ka selle mässu juhid… Neid ei tuntud, nad ilmusid siin-sääl, kihutasid ja õhutasid, ning kadusid jäljetult kui udud. Tappa jääti aga mässajate kari.” Tahtmatult tulevad siinkohal meelde Mahtra sõja sündmused.

Naistest punased luurajad

Viiepäevasel vastuhakul puudus üldjuht. Olid küll Upa staabiülem ja mitmesuguste roodude komandörid, kuid nende nimed ei saanud isegi nõukogudeaegses propagandamelus laiemalt tuntuks. Tollastes lehtedes märgitakse, et karistussalgal olnud kogu tee kokkupõrkeid luurajatega: “Iseäranis palju oli märgata naisterahvaid punaste luurajatena.”

Luuraja ülesanne on informatsiooni edastamine juhtkonnale. Nagu selgub, oli mässajate juhtkond täielikus infopuuduses, saadeti välja vaid mõned käskjalad, kes kinni võeti. Seega oli pigem tegu isikutega, kes värbamisteateid laiali kandsid. Kõige nimekamaks mässutegelaseks tõusis Maria Ellam, kes Levala külas pealekaebuse tagajärjel kinni kukkus ja Pöide kirikumõisas maha lasti. Raportis nimetatakse teda punaaktivistiks, Debora Vaarandi poeemis “Alla Mari” (1949) aga isikuks, kes läks teateid tooma.

Igal juhul aktiivne tegelane ta oli. Kodukandi hing, kes korraldas kokandus- ja käsitöökursusi, peoõhtuid, sõja ajal korjandusi. Tema organiseeris ka enne sõda Pöidel Liivimaa kindralkuberneri vastuvõtu, mis palju kiita sai. Kuressaares seisnud 1919. a mälestusmärgil oli Mari figuur kesksel kohal, mistõttu rahvas hakkas seda hüüdma “Upa litsi ausambaks”.

Tegelikult polnud tal Upa sündmustega mingit pistmist, Mari elukommete kommenteerijaid aga enam pole. Pigem oli tegu meeste tähelepanu alt kõrvale jäänud vanatüdrukuga, külaboheemlasega, kelle seelikusaba võis nädalaid narmendada, ilma et ta oleks märganud seda parandada.
Nõukogude ajalookirjandus esitab Maria hukkamisega seoses mitmeid jõledaid üksikasju, nagu enne mahalaskmist naise vägistamine Pöide kirikus, pealegi õpetaja loal. Sellise “fakti” väljamõtleja kuulub ilmselgelt mõnesse teise tsivilisatsiooni.

Meid oma huvides kasutanud suurriigid on tekitanud rahva seas kättemaksuahela, millest on raske väljuda. Seda võis märgata ka pärast mässu verist mahasurumist. Iseloomulikud on sõnad karistussalga ülema J. Klaari päevakäsus, millega keelatakse muuhulgas ära norimised ja asjatud kaebused.
Vägivald sünnitab vägivalda. Küllap Maria Ellami tapmine andis hoogu ka vendade-õdede Eesti riigi vastasele tegevusele. Anton langes 1924. aasta riigipöördekatse ajal, Aleksander põrandaalusena.

Siis tuli 1940. aasta ja kättemaks teisipidi. Tapeti J. Klaar, kõik karistussalga rühmakomandörid, kohtunikud, tolleaegsed ametnikud. Vist ei ole tänaseni teada, kui palju inimesi 1919. a mässuga seotult mõrvati ja küüditati ning kui palju olid nende inimeste huku taga Ellamid. Juba 1941. a sügisel käivitus taas vastupidine ahel, mil tapeti kaks Ellamit. Võika stseenina on minuni kandunud üksikasjad kapten Miku mahalaskmisest Loode metsas 1941. a detsembris.

1919. a oli ta Kuressaare kaitsjate hulgas, hilisem Kaitseliidu Kuressaare malevkonna pealik, järgmise võimu ajal aga hävituspataljoni organisaator ja üks juhte. Paljud memuaristid on kirjeldanud sakslaste hämmeldust meie püüdest üksteise peale kaevata. Tartu sakslasest komandant, näidates kaustade hunnikule, ütles E. Salumaale otse, et kui ta need kõik käiku laseks, poleks Tartus enam elanikke.
Selline arusaamade, mentaliteetide, hoiakute vahetus on mõistmatu isegi venelastele, rootslastest rääkimata. Meile jääb vaid uskuda Kalevipoega, et ometi “ükskord algab aega…”. Samm selle poole on ka Piret Hiie uurimus.

Enn Kreem

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 173 korda, sh täna 1)