Mere ääres Soomepoisiga

Mere randa vastu paepanka varinguvalli sisse oli kaevatud hiiglasuur süvend. Paekildude ja rähksavi kõrged hunnikud segasid vaadet merele. Sobival vaateplatsil valasid töömehed betoonist suuri plaate. Ilmselt uue sadama jaoks.

Mere tujude eest kaitstud augus leiavad vana kaluriküla avatud randade uute asukate paadid varju. Noored tungivad veel merele, vanad vaatavad pealt. Meri tahab taltsutamiseks jõudu, rannatavade tundmine aga kogemusi ja tausta tajumist.

Heinakuu põud ja päikeseleitsak muutis mere pehmeks, teravate piirjoonteta ning ilma horisondita laamaks, milles ei kujuta elavaid kalu. Kalast aga elas vanasti kogu küla. Viimne puupaat, mida hüüti kunagi lappajaks, on tõstetud väljakule. Parrastest seespool pikad lillekastid. Oranžid õied päikesepaistel. Seest paistavad luitunud kaared, tõrvajäljed peal. Üks pardalaud on irvakil. Asfalt platsil paistab läbi. Õline raamistik, kus kunagi seisis mootor nimega Mikojan. Ja temagi igatses läbimurret Läänemere kaldale.

Soome turistidest naised murravad lilledelt närtsinud osi ja suhtlevad meestega valjult ja rõõmsalt nagu koduaskeldustest vabaks lastud passijad. Vana mees, kes värava taga ilma särgi ja pikkade püksteta muru pügab, kuuleb soomekeelset kõnet. Ta lükkab muruniitja õue ja tuleb, pisut kühmus, uudistama, kes need soome keeli puhuvad. Ja laseb ise ka lahti soomekeelse küsimuse.

Turistid vaatavad meest, kellel vanust kaugelt üle kaheksakümne, aga räägib soravat, neile mõistetavat keelt. Mehel on tark laup, uudishimulikud silmad ja soonilised käed. Nendes kätes on ta sõja ajal hoidnud Soome relva ja sihtinud ida poole. Suomen poika! – Soomepoiss! Missugune kohtumine. Tagaranna külas, kus sada aastat tagasi loeti veel ligi seitsekümmend kalurikohta ja nüüd aina puhkemajad reas. Siin sigib vennalik vestlus möödunud ajast. Mees kurdab, et naine on surnud, elab üksi. Aga Soomes peetakse teda meeles. Tal on hea meel, et jaksab veel oma aeda harida ja heal päeval haruldasi inimesi näha.

Tagasiteel uudistavad soomlased ka Saaremaa sadamat, kus üksik eksinud kärbes sirutab tiibu kai kaitse betoonseinal ja sadama ülevaataja seisab inimtühja reisijateruumi välisukse juures ja imestab, miks turistid tulevad maa poolt. Kohvik Rotterdami uks on lukus.
On suvi ja mere kohale koguneb äikesepilvi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 31 korda, sh täna 1)