On üksjagu põnev panna tähele praeguseid sündmusi ja nende sarnasust varasemal ajal toimunud juhtumitega. Seda võrdlevas tähenduses. Olgu selleks siis igapäevased elukondlikud mured ning inimeste omavaheline läbikäimine. Teisiti ei saa, sest niisugune on elu.
Kõige muu kõrval on eestlastel harjumuslikuks kombeks rõhutada oma suuremeelsust kaasinimeste vastu. Läbi aegade on selle kohta loodud rohkesti isamaalise sisuga laule, millest mitu on saanud omamoodi hümnilise tähenduse.
Teadupärast kaasatakse sõja korral alati riigid ja rahvad raskete katsumiste keerisesse. Üheks seesuguseks ilminguks alamrahvale on toidunappus, millest on rohkesti räägitud-kirjutatud vapustavaid lugusid.
Leivasõjad
Üks esimesi, ühtlasi vapustavamaid muljeid on see, kui 1940. aastal ehitasid punaväelased Sõrves mitu militaarobjekti. Siis, kui ehitamisel oli Stebeli patarei komandopunkt, võtsid Maantee külas paiknevad punaväelastest ehitustöölised nõuks kasutada tööle minnes otserada läbi meie koduõue, mille nad anastajatena olid sisse tallanud. Selguse ja arusaamise huvides on oluline rõhutada, et Eestimaa oli tervenisti lubjavildi talla all.
Meil oli kaks taksikoera kasvu “puhastverd” krantsi, kes punaväelaste peale ragistasid vahvasti klähvida. Sõdalastel omakorda oli kombeks koeri leivaviiludega pilduda. Selleks olid neil taskud leiba täis – ikka koerte pildumiseks.
Otse loomulikult pandi soldatite käitumist meie peres pahaks. Iseäranis häälekas oli vanaema, lausudes: “Need noored mehed saavad veel nälga tunda.” Vanaema lausutud sõnad olid omamoodi prohvetlikud, sest üsna pea jõudis Teine maailmasõda järjega Saaremaale. Tuhanded noored vene mehed sattusid sakslaste kätte vangi. Küllap nende seas oli ka leivaga loopijaid, kes siis näljastena meenutasid päevi, mil leiba oli külluses. Nüüd olnuks hing ülimalt tänulik ka ühe suutäie eest!
Eelmised read pole mõeldud venelaste halvustamiseks. Ei, seda küll mitte, kuna eestlased võivad toidu suhtes samamoodi inetult või veelgi inetumalt käituda. Seda võidakse teha mõtlematusest, noorusuljusest – millest iganes.
Saksa okupatsiooni ajal, kui Eesti mehi võeti sundkorras “vabatahtlikena” Saksa armeesse, majutati vastsed nekrutid Kuressaare gümnaasiumi võimlasse. Kuivtoit, mis neile anti, oli üsnagi kasin: leib, margariin ja kitsejuust. Kitsejuust, mis lõhna poolest pole kuigivõrd ahvatlev, maitselt aga üsna hea, loobiti ometi vastu võimla seina – nätsti ja nätsti!
Ent ühtäkki tuldi mõttele ka “leivasõda” maha pidada. Selleks jaguneti kahte rühma. Ühed olid saali ühes, teised saali teises otsas. Ja serviti paigaldatud maadlusmattide tagant läks üksteisele andmiseks. Kes oma pea mattide tagant pisut kõrgemale tõstis, võis leivaviiluga, õigemini öelda kõva kuivikuga vastu kolu saada. Ja saadigi! Siinkohal on paslik küsida: millest niisugune hoolimatus toidu suhtes? Vastus on üpris lihtne: noortel meestel olid kõhud kodus kenasti täis söödud, õlakotid toidumoonast tuubil.
Seega – milleks igasugust ersatssodi näost sisse ajada?
Selle möllu harihetkel astus saali sakslasest veltveebel. Talle kui eluolukordi näinud rindemehele oli kõik korrapealt selge. Ent ta ei hakanud donnerwetter’iga lajatama ega moraali lugema. Ütles vaid, ja sedagi nagu vabandavalt: “Poisid! Aasta pärast te sööte tammetõrusid!”
“Ja sõime ka! Ainult et tõrusid polnud kuskilt võtta,” on mitugi meest hiljem tunnistanud. Neid võiks lausa nimepidi nimetada.
Eesti meestele sakslaste pakutud pajuk ei maitsenud. Seevastu maitses eestimaine toit Wehrmachti sõdalastele vägagi. Sest Sääre majaka valvemeeskonna mehed olid ümbruskonna külades alatihti toidupoolist lantimas, santsukott puusal. Igatahes on kohane ära mainida, et sakslased pöördusid alati tagasi toidust pungil kotiga, oli saadud liha, kala, mune, võid… Ent eesti poisid see-eest pidid leppima väga vähesega või olema puhta ilma.
Omad jäeti nälga
Üks Sääre majakas sundkorras aega teeniv Eesti noormees kandis ainulaadset hüüdnime – Ogapoiss. Ta käis üsna tihti meil, et kõige muu kõrval rääkida eesti inimeste, täpsemalt öeldes sõrulaste kahepalgelisusest. Võõraste vastu oldi helded-lahked, oma näljastele rahvuskaaslastele näidati aga trääsa. Sümboolselt.
Iga kord, kui Ogapoiss oma tühikäimistest pajatas – tõsi, mõnikord oli tal ka paar kanamuna puusakotis –, valgusid mööda ta kõhna palet alla üksikud suured pisarad. Kindlasti “kallite” kaasmaalaste vastutulematuse ja üleoleva suhtumise pärast, milles ligimesearmastust ja abivalmidust oli üsna vähe või polnud seda üldse. Ning rääkida kõlavaid sõnu suuremeelsusest rahvuskaaslaste vastu oli kaunikesti kohatu. Vastavaid elust mahakirjutatud näiteid on rohkesti tallel.
Kärla koolis õppides rääkis üks mu klassivend oma isaga juhtunud seigast Kuressaare laadal. Oli 1939. aasta sügis ja oli kartulivõtuaeg. Saak oli rikkalik ja pereisa otsustas pere ühisel nõusolekul laadapäeval kartulikoormaga linna minna. Laadal tuli vankri juurde peen ja kombekas naisterahvas, kel oli mehele lausa rõõmusõnum varuks, kuna ta oli pikemata valmis kartulikoormat ära ostma. Selleks andis ta mehele täpse aadressi Suur-Sadama tänaval, kuhu koorem viia. Kui mees oli kohale jõudnud, oli ka maja perenaine varmalt platsis, näitamaks keldrit ja tühja salve, kuhu kartulid puistata. Naisterahvas oli lahkus ise, naeratav ning maheda jutuga.
Kui viimanegi tuhlis oli salve puistatud, tuli perenaine taas keldrisse, et otsekui muuseas ja ikka maheda häälega lausuda: “Ei, neid pabulaid ma siiski ei taha.”
Teadupärast on tänasel Eestimaal palju puudustkannatavaid perekondi, kellele jagatakse toiduabi. Ja ongi hea, et jagatakse, et nende inimeste majanduslikku olukorda pisutki leevendada. Samas on üksjagu imekspandav see, et Eesti valitsus jagab sadu tuhandeid eurosid välismaale. Seejuures ollakse kangesti suurelised ja tähtsust täis.
Et vaat kui tublid me oleme! Aina aitame ja abistame. Kõikse sagedamini on meedia vahendusel teavitatud üldsust olukorrast Kreekas ja Portugalis, kes väidetavasti vaevlevad võlakriisis. Ning inimhulgad väljendavad oma rahulolematust kisa ja lõhkumisega. See on saanud igapäevaseks nähtuseks, millega mõneti harjunud ollakse. Ent samas ka ära tüüdanud.
Seepärast oleks vägagi üllameelne tegu, kui Eesti valitsus võtaks vastu otsuse tasuda üksinda nende riikide võlad, et ometi kord lõppeks tüütu halamine olukorrast Kreekas ja Portugalis. Ning milline tuntus ja tunnustus saaks sel puhul osaks Eesti vabariigi võimukandjatele, et Brüsselis ja mujalgi rinda kummi ajada. Olla kas või ise kõigest ilma, peaasi, et ligimene saaks aidatud.
Eimar Kipper
arvaja
Loading ...
Pole ime, et niisugusele isendile saksa ajal külarahvas süüa ei andnud.
Jutt Kreekale raha andmisest on lausvale. EV koos teistega on võtnud endale käenduse, et kui Kreeka ükskord oma võlga maksta ei suuda, siis ebamäärases tulewvikus tullakse appi.
Ei maksa unustada ka seda, kui palju tGASTAMATUT ABI ME OMA RIIGILE TEISTEST RIIKIDEST OLEME SAANUD.
Aga isiklikult ma ei annaks sellisele kiusupunnidele kunasti.
Küllap saksa ajal võimlas baseerunud mehed ikka said teistelt eestlastelt, et näljas ei olnud.
Ma küll arvan, et Eesti saaks iseseisvalt, ilma selle nn tagastamatu abita, paremini hakkama, kui praegu, kui tuhat ametnikku teeb mingeid projekte ja kümme tuhat ametnikku otsustab, millistele neist raha anda. See raha ümberjagamine sööb ju viimase raha käest. No loob küll hulga sotsiaaltöökohti.
Aga toiduga mägimiseni viib küllus. Meil visatakse siiski mitu korda vähem toitu ära kui heaoluriikides Rootsis ja Soomes.
Seda saksa ajal leivaga loopimise on raske uskuda. Valitses kaardisüsteem ning linnad olid tõepoolest näljas. Aga seda, et propaganda mõttes vene soldateid baasides külluslikult toideti, seda küll.
…Eimar Kipper – kohe päris mehe nimi nagu, aga kui seda juttu lugeda, siis tundub, et on jah üks püksata ja loll mandrimees küll, mis sest, et Kärla koolis käinud. Sõida, Eimar, mööda Eestimaad korra ringi. Vaata neid teid, magistraale, viadukte, mõisahooneid, koolimaju, rahvamaju, spordihooneid, staadione, lasteaedu, losse, vanadekodusid, kirikuid, vee- ja kanalisatsioonitorustikke, sadamaid ning veel sadu muid objekte, mille juures EL struktuurifondide sildid seisavad. Kui sa oled suutnud kokku liita kui suures summas on meile välisabi tulnud, et see kõik korda tehtud ja paljuski veel ka pooleli ehitamisel on, alles siis hakka mögisema selle Kreekale – Portugalile antava välisabi üle. Muidugi kui sa matemaatikat üldse jagad.