Sandla hakk Kaaru sööb peost (3)

Sandla hakk Kaaru sööb peost

MEELISPAIK: Kaarule meeldib üle kõige inimeste lähedus. Kui võimalik, istub ta Andra käele ja hakkab end korrastama. Jalaga kõrva sügamise on ta ilmselt kassilt ära õppinud.
Foto: Raul Vinni

Sandlas elab noor hakk, kes kassi ja looduse käest elule päästetuna veedab kõige meelsamini oma päevi perenaise õlal istudes ja talle “ordeneid” rinda lastes.

Selle aasta juunikuu öö andis uue elu pisikesele hakipoisile (või -tüdrukule), kes oli pesast eksinud ja kelle leidis kass. Saatuse tahtel hakkas just sel ööl korduvalt tööle Sandla kultuurikeskuse signalisatsioonisüsteem, mille peale keskuse juhataja Annely Õisnurm oli sunnitud kodust välja tulema. Märgates kassi leitud linnupoega, ei suutnud Õisnurm kuidagi lindu kiisule õhtusöögiks jätta ja viskas ta vanasse Žigulisse, öeldes: “Kui hommikuni vastu pead, vaatame edasi.”

Hakk pidas hommikuni vastu ja on nüüdseks saanud Õisnurmede perekonna täisväärtuslikuks liikmeks. Isegi nimi on talle antud – Kaaru. Ka linnu käitumine on noorele pereliikmele kohane. Võõraid pelgab, aga harjudes hakkab eputama; palju pahandust ei tee, aga naabrite juures käib ikka raksus (eriti meeldib talle naabermaja aknast sisse minna ja suitsukonisid varastada); sööki on küllalt, aga ikka on parem, kui ema – või keda ta emaks peab – otse peost söödab ja loomulikult meeldib talle üle kõige ema seelikust sikutada.

Kui perenaine hoovis seisab ja Kaarut hõikab, kostab puulatvadest kohe ka vastus ja peagi on lind kohal ja noolib sooja kohta käsivarrel või õlal. “Kuna ta peab mind vist ikka oma emaks, kipub ta mind nokkima,” kirjeldab Õisnurm haki tegevust. Oma liigikaaslastega Kaaru palju kokku puutunud ei ole. “Ilmselt on nad praegu põldudel kõhtu täitmas,” arvab Õisnurm. “Eks näis, mis saab, kui teised hakid asulasse tagasi tulevad,” räägib perenaine. “Praegu elame päev-päevalt.” Eesootava talve kohta ei oska pere midagi arvata.

Koera ja koduabilise asemel

Hakk käib perega kaasas nagu koer. Aitab rohida ja porgandeid harvendada, ainsa probleemina on tal lindude vana hea komme oma seedekulglat valimatutesse kohtadesse ja liigsetes kogustes tühjendada. Kaaru võiks muidu lausa toas elada, aga kombed ei luba. Öiseks peatuspaigaks on talle siiski antud kassipuur, kuhu ta öö saabudes perenaise kutse peale ise ronib.

Kuumadel suvepäevadel meeldib hakile nagu inimestelegi end jahedas vees kasta. Jooksva vee hääle peale tuleb ta kiirelt kohale ja asub kümblema. Keha maha jahutatud, kaob ta mõneks hetkeks end päikse kätte kuivatama ja alles siis, kui ta on end puhtaks pesnud, soengu ära kuivatanud ning sabasuled õigesse järjekorda pannud, on Kaaru nõus koos peretütre Andraga poseerima.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 97 korda, sh täna 1)