Anti Liiv: Miks sai Breivikist massimõrvar? (8)

Praegu on õhus palju küsimusi, miks sai Norras kaks terroriakti korraldanud Anders Behring Breivikist massimõrvar? Kas ta on skisofreenik, vaimuhaige, küsitakse.

Ütlen kõigepealt, et esmalt tuleb ennekõike teha vahet inimeste isiklike arvamuste ning ülemaailmselt kehtestatud seadustamata mängureeglite vahel. Need sageli langevad kokku, aga väga sageli ka mitte.

Enamasti arvatakse, et vaimuhaiged teevad midagi, mida terved inimesed ei tee – näiteks tapavad. See on sügavalt ekslik arvamus. Kui tapmine on tõepoolest inimeste arvates jõle tegevus, siis miks on kriminaalkoodeksites kirjas karistus tapmise pärast? Kui meie humaanne ühiskond 20. sajandil vaimuhaigeid ei karista, poleks ju sellist punkti mõtet üldse koodeksisse kirja panna. Ometi on see seal sees ja on ka täiesti normaalsed ja auväärsed inimesed, kes osutuvad mõrvariteks.

Erinevus on selles, mis motiividel mõrv toime pannakse. Kui me võtame ajaloost näiteks Vladimir Iljitš Lenini – kui palju tema inimesi mõrvas? Hoolimata, et seda tehti tema käsul ja vahendusel. Tema vend üritas mõrvata tsaari. Jossif Vissarionovitš Stalin mõrvas miljoneid, Hruštšov lasi rinnetel inimesi maha oma käega, Kuressaare lossi hoovis tapeti 30–40 inimest, Tartus mõrvati inimesi. Kuidas see siis ei ole vaimuhaigus?
Vaimuhaigusel on olemas oma definitsioon. Kõigepealt peab inimene oma tegude tähendusest aru saama ning tal peab olemas olema valikuvabadus ehk otsustamisvõime, kas teha oma tegusid või mitte. See, kuidas inimene oma otsust poliitiliselt motiveerib, ongi üks huvitav küsimus.

Näiteks – mis vahe on moslemi pommiterroristil ja sellel tegelasel? Keegi läheb ja tapab inimesed ära. Praegu erineb Breivik pommiterroristist ainult selle poolest, et ta ei tapnud ära ennast.

Aga ta esitab enda õigustuseks selliseid põhjendusi, mille seletamine teleekraanidel ja ajalehtedes on kuidagi väga ebameeldiv, sest tegemist ei ole õilsa mõrvaga. Samas jätkavad pommiterroristid oma tegevust Ameerika Ühendriikides, Nõukogude Liit rakendas korduvalt massimõrvasid.

Alles hiljuti näidati televisioonis filmi, mis rääkis tšekistidest kui punase terrori mõrvainstrumentidest. Need olid samasugused. Küsimus on selles, kas üht või teist mõrva on võimalik seletada kangelaslikkuse, isamaa eest ohverdamisega. Breiviki puhul sellist selgitust ei ole ja seetõttu püütaksegi öelda, et tegemist on vaimuhaigega.

Aga ka siin Eestis räägitakse, et vaimuhaigeid ei tohi dogmatiseerida. Eesti ühiskonnas on skisofreeniahaigeid vähemalt üks protsent elanikkonnast. Aga selliste asjadega võivad hakkama saada ka psühhopaadid. Aga kui tulemus on jube, tahetakse öelda, et tegemist on hulludega.

Inimesed ei ole hullud, vaid haiged

Ärge öelge, et inimesed on hullud. Nad on ka inimesed, nad on ainult haiged inimesed. See probleem on taas päevakorral. Võib kindel olla, et Eesti ühiskonnas on piisavalt palju vaimuhaigeid.

Ma võin öelda, et minu alluvuses on töötanud kaks psühhiaatrit, kellel on teine grupp – tänapäeva mõistes töövõime kaotus 60–80 protsendi ulatuses. Aga nemad ikka töötasid psühhiaatritena, kusjuures määrasid, kas inimesed on terved või vaimuhaiged.

Diagnoos ei ole rahva-hääletuse küsimus

See ei ole sugugi rahvahääletuse küsimus. Seda peab rahulikult ja kainelt kaaluma ja mõtlema. Ka Norra sündmuste puhul on vajalik eelkohtuistung, mis seoks selle õudse loo üldse selle inimesega ja siis tuleb edasi uurida, kas ta on haige või mis motiivid tal üldse on.

Võib-olla on tegemist tulevase bolševikuga, kes alustas seda laadi sõda? Võib-olla ilmnevad seal mingid muud motiivid? Loomulikult ei ole poliitilise põhjusega seda mugav lahendada, lihtsam on, nagu kunagi ühes Moskva instituudis tehti, diagnoosida skisofreenia.

Kui me räägime aga Breiviki tegevusest, siis kõigepealt tuleb kindlaks teha, kas ta oma enam kui 1400-leheküljelise manifesti üldse ise kirjutas. Meil tarvitseb vaid lugeda Lenini elulugu – massimõrvar! Samuti löödi juutide rahutuste juht Jeesus Kristus 33-aastaselt risti ja seda tehti kohaliku kohtu otsusega – juutide kohus ja roomlaste kohus.

See, mis ajalugu ütleb, on omaette keeruline öelda, sest soosingud muutuvad hetkega. Ka Prantsuse revolutsiooni kangelased tunnistati varsti kurjategijateks. Rahulikku uurimist läbi viia nüüdisaja kohtu tingimustes, kus toimub ettetembeldamine, on suhteliselt võimatu.

Peaks ju olema nii, et haiget inimest peavad aitama kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajad, mitte ütlema, et sa oled kõlbmatu, sa ei tohi üldse olla. Ühiskonnas on väga palju probleeme, samamoodi Norras. Meil toimub külaühiskonna lagunemine, perekondade lagunemine. Väikeses külas tundsid kõik kõiki, aga tänapäeval on inimesed üksteisest võõrdunud, perekonnasidemed on katki.

Me püüame oma probleeme peita selle taha, et ütleme “see on hullumaja probleem”, tulemata selle peale, et meil Eestis on samasugused probleemid. Tänapäeval kõiki haigeid inimesi hullumajadesse ei suleta, nad elavad avahoolduses ja kui te arvutate selle ühe protsendi elanikkonnast, saate te 12 000 – 13 000 inimest. Neid inimesi te enne ei märka, kui midagi juhtub.

Me muide tegime spetsiaal-se uuringu, kus võrdlesime skisofreeniahaigeid nn tavaliste inimestega ja selgus, et esimesed neist teevad ühiskonnaohtlikke tegusid harvemini kui teised, sest skisofreeniahaiged on arstliku järelevalve all. Kuid tavaline inimene võib näiteks joomase peaga teha palju tõsisemaid asju. Tõenäoliselt oli see norrakas psühhopaat, mitte aga skisofreeniahaige.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 59 korda, sh täna 1)