Mart Saarso: Hülged vs. kalad – kuhu on koer maetud? (4)

Mart Saarso: Hülged vs. kalad – kuhu on koer maetud?

 

9. juuli Saarte Hääles võeti jälle ette vana teema – hüljeste tekitatud kahju kaluritele. Lugesin kommentaare ja lisasin ka omalt poolt ühe, juhtkirja juurde. Tundub, et saime taas natuke välja elada ning elu veereb omasoodu edasi nii kaluril kui hülgel.

Mõni aasta tagasi toimus päris aktiivne arutelu piirangutega hülgeküttimise taaselustamisest mõnel Eesti rannikualal. Olgu kohe lisatud, et piiranguteta küttimisest 21. sajandil rääkida pole mõeldav. Peamiselt käis jutt Kihnu kultuuri säilitamise kontekstis.

Toonased argumendid olid veenvad ja ajuti näis, et jõutaksegi kõiki rahuldava mõistliku lahenduseni. Siis aga sai aur otsa ning teema soikus, nagu see arukate algatuste puhul sageli juhtub. Aga püüaks nüüd asjadele vaadata kaine pilguga ja emotsioonid tagaplaanile jätta.

Soomes-Rootsis küttimine lubatud

Kalurite peamise peavalu tekitaja, hallhülge arv kogu Läänemeres on teadlaste hinnangul 23 000 isendit. Tegemist on ühe asurkonnaga ning seega ei ole eraldi olemas Eesti hallhülgeid. Seireperioodil, mis toimub mais-juunis, on Eesti vetes 3500–3800 isendit, poegimise ajal Saaremaa ümbruses ilmselt rohkemgi. Küttimine on meil keelatud aasta ringi, kuid samal ajal on see lubatud nii Soomes kui ka Rootsis.

Võrdluseks: pruunkarusid on Eestis ca 700 isendit ja aastal 2010 langes neist küti kuuli läbi 57 ehk 8,10%. Võimalik, et mesinikele on see teadmine kosutav, loodusesõpradele ilmselt mitte nii väga. Sama proportsiooni kasutades võiks me hallhülgeid aastas maha lasta 283–307.

See on loomulikult vaid mehaaniline arvutus, millel pole pistmist ühegi loodusteadusliku põhjendusega. Küll aga võiks pruunkaru või mõne teise uluki küttimise lubamine, väikesele arvukusele vaatamata, pakkuda ainest senised seisukohad kriitilise pilguga üle vaadata.

Kuhu siis koer tegelikult maetud on? Kalurid kiruvad ja kurdavad. Looduskaitsjad kaitsevad kiivalt. Kuni nende kahe vastasleeri vahel ei teki konstruktiivset dialoogi, ei ole lahendust loota. Lahendus aga peab mõistagi olema kompromiss. Näib, et teadlaste katsetatavad seadmed, mis hülgeid püünistest eemale hirmutavad, on samm lahenduse suunas. Seda muidugi juhul, kui nende soetamiseks vajalik raha ei tule kaluri taskust.

Kuid siiski, mis juhtuks hülgeküttimise taaselustamise korral? On ju avalik saladus, et illegaalselt toimub see näiteks Kihnus niikuinii. Olen kuulnud väidet, et küttimise tegelikku mahtu on raske kontrollida, kuna merel pole ülearuse püssipaugu kuuljaid. Ei ole tõesti, aga neid pole ka praeguse salaküttimise ajal.

Kumba eelistaks randlane, kas salaja vahelejäämise hirmus hüljest tulistada või teha seda esiisade kombel ausa mehena? Usun, et ikka viimast. Legaalse hülgejahi korral jääks vast vähemaks ka omamoodi kättemaksuiha rahuldamine, mille räigemateks ilminguteks on näiteks hülgepoegade kaigastega mahanottimine, mis juhtus veel mõned aastad tagasi.

Hüljes ujub paadi järel

Üks Nasva kalur kirjeldas mulle kunagi ilmekalt, kuidas hallhüljes tema abiga ennast toidab. Ootab jõesuudmes ja siis ujub paadi järel. Kui mees võrgujada viimast kuppu merre laseb, pidavat hüljes juba teisest otsast kala nõudma. Loomad on nutikad ja kohanevad oludega kiiresti. Kui hülgeküttimise ajastul hoidsid nad paadimootori häälest ohutusse kaugusesse, siis nüüd teavad hästi, et ohtu pole ja söök on priilt käes ilma suuremat vaeva nägemata.

Kaluri pahameelt kõlbmatuks rapitud kala ja lõhutud püüniste pärast võib pidada igati õigustatuks. Ja süüdi pole ka hüljes, kelle elukeskkonda on inimene paigaldanud ahvatluse kerge kalasaagi näol. Kui kaluril oleks paadis püss ja kaasas kehtiv jahiluba, siis vahest jääksid võrgud terveks ja hüljes toituks viisil, mille emake loodus talle on ette näinud.

Mõistan täielikult ka loodusesõprade argumenti, et inimloom suudab tänapäeval ellu jääda jahti pidamata ja mingit isiklikku vaenu mul karvakalade vastu ka ei ole. Pigem suhtun hülgesse ikka sügava austusega, nagu kõigisse teistesse planeedi asukatesse. Olgu lisatud, et olen näinud töönduslikku hülgejahti Venemaa põhjarannikul ja nii õõvastavat kogemust ei soovitaks kellelegi. Seega ei propageeri ma tapatalguid ega kättemaksuaktsioone, vaid väärikat hülgejahti, mis on aastasadu olnud randlaste elu osaks.

Kui Soomes-Rootsis on suudetud asjad nii korraldada, et hülgeid kütitakse nende arvukust ohtu seadmata ja pealegi samast karjast, kes meiegi vetes elab ning toitub, siis ei tohiks mõistliku jahiregulatsiooni kehtestamine ju keeruline olla. Saaksime selgi korral harjumuspäraselt põhja- ja läänenaabritelt eeskuju võtta.

Eestis toimub regulaarne hüljeste seire ja mõistliku kvoodi, küttimispiirkondade ning aja kehtestamisel on meil omadelt teadlastelt tarkust kindlasti saada. Randlaste elus taastuks aga iidne traditsioon, mis inimese enda rumaluse ja ahnuse tõttu vahepeal keelustada tuli.

Olen sügavalt veendunud, et hülgejahiks ettevalmistumine ja selle kunsti poegadele pärandamine pole teps mitte vähem väärt kui kevadisele räimepüügile seadmine. Me ei põlasta ju jahimehi, kes metsas tegutsevad, tehes seda kokkulepitud reeglite järgi.

Peame end ekslikult looduse krooniks

Võimalik, et järgneva näitega teenin hülgekaitsjate pahameele, kuid lubage siiski. Olen oma senise elukogemuse ja maailma nägemisega jõudnud arusaamisele, et loodust ja inimest eraldi vaadelda on sageli esinev viga. Meie, kes me end ekslikult looduse krooniks peame, oleme suutnud oma tegevusega tasakaalu sedavõrd kõigutada, et peame selle enam-vähem säilimise nimel ka samme astuma.

Paarkümmend aastat tagasi silmitsesin võsaservas silti, millel kiri: “Tagamõisa puisniit” ja siis veel, et riikliku looduskaitse objekt, ära murra kõrt. Kaitse alla võetud puisniidul oli keelatud ka niitmine ning karjatamine. Tulemus – läbitungimatu võsa, sest kaitsmisega mindi lollusest liiale. Siit siis tiiruga tagasi: kas hüljes ongi püha lehm, keda kalur nuumama peab? Ehk peaks ta siiski püünistes vargil käies end samuti tundma kui võsavillem lammaste kallal või rebane kanalas.

Ja lõpetuseks. No ma ei usu, et mere ja loodusega kokku kasvanud randlases on sedavõrd hävitajahinge, et hülge tulevik päriselt ohtu seada. Pigem seame nii karvaste kui ka soomustega kalade tuleviku kahtluse alla ikka ilma püssita. Toitumisahela ülemisel korrusel elutsev hüljes peab meie saasta ära seedima ja see võib talle ajuti üle võimete olla. Sellele tahtsingi tähelepanu juhtida.

Mart Saarso
arvaja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 56 korda, sh täna 1)