Aare Laine: Selle suve mosaiik (2)

Aare Laine: Selle suve mosaiik

 

Rahvajutu järgi võib pärast jaani kohe jõulusid ootama hakata. Vahepeal nagu polevatki midagi. Aeg lendab linnutiivul. Ometi mahub suvekuudesse, nii enne kui pärast jaani, kuhjaga kultuuri- ja spordisündmusi, ole vaid mees nendest osa saama. See, kes väidab, et suvel pole Saare- ja Muhumaal ning maakonna väikesaartel midagi teha, eksib rängalt.

Vaatamata uute kiirete parvlaevade kasutuselevõtule on sõidukite järjekorrad sadamates võrreldes mulluste suvedega palju lühemad. Ometi nõudis jaanipäevaeelne aeg saartele sõitjailt kannatust. 22. juuni pärastlõunal seisid sajad või vist tuhanded reisijad Virtsus kannatlikult sabas 3,5 tundi ja vahest rohkemgi. Kuigi raadios räägiti, et sadamates ei pruugi saartele sõitjad parvlaeva üle tunni oodata, osutus see info vääraks.

Kui siinkirjutaja tolle kuupäeva õhtupoolikul Tallinnast Virtsu jõudis, ulatus üldjärjekorra lõpp sealse bensiinijaama juurde viiva tee ristmikuni. Rea lõpus seisnud Läti numbrimärgiga autost välja astunud juht tahtis järjekorra uustulnukalt teada, kas ta seisab ikkagi õiges järjekorras. Saanud jaatava vastuse, tundis lätlane huvi, kui kaua tuleb meil veel teel olla, kuni parvlaevani jõuame.

Vastasin siis raadiost kuuldud infole tuginedes, et umbes tund aega, lisades, et uued parvlaevad võtavad peale tunduvalt rohkem sõidukeid ja ületavad väinagi vanadest laevadest kiiremini. Peagi sai tund täis, siis teine ja kolmaski. Üldjärjekorra autod liikusid edasi teosammul, vahel aeglasemaltki. Üllataval kombel vuhises meist mööda sadama poole tiheda vooluna lugematu arv autosid. Kas neil kõigil on tõesti broneeringud, kerkis keelele küsimus. Ju siis, mõtisklesin endamisi.

Kui kahe ja poole kilomeetrine “finišieelne” aeglussõidurada kolme ja poole tunniga läbitud, tuli tõde päevavalgele. Virtsu vana võõrastemaja ees seletas silm kõrgel tablool kahte ühesugust kirjapilti, mis kutsusid sõidukijuhte üldjärjekorrast pileteid ostma. See tähendas üldjärjekorras olijaile kahte piletikassat. Samas tuhises mitmekümnekilomeetrise tunnikiirusega sõiduk vapralt järjekorras tunde seisnud autodest mööda otse ühe kassa juurde, millel kiri “üldjärjekord”.

Sealgi läks lendstardist kohale saabunud reisiseltskonnal kõik ladusalt. Otse joonelt sadamasse saabujail oli ü l d j ä r j e k o r r a s t vaba pääs parvlaevale avatud. Keegi ei protesteerinud. Arvata võib, et see ei olnud ainuke ülbust üles näidanud seltskond. Ja kellele sa sadamas protesti avaldadki. Sellist ametnikku seal lihtsalt polnud.

Lõpp hea, kõik hea, saime meiegi laevale. Ka lätlased, kes ilmselt esimest korda saarele sõitsid. Mitmes kord see meile oli? Kes teab? Võib-olla juba tuhandes?

Viieaastase tütrepojaga laeval ringi käies esitas väikemees äkki ootamatu küsimuse. Mitte laeva, vaid kaasreisijate kohta. “Vanaissi, miks need onud ja tädid seal nii valjusti räägivad?” jättis mehehakatis targu pärimata, miks nad laevatekil ka joovad ja suitsetavad. Ometi oli suitsetamist keelav märk nendest vaid paari meetri kaugusel nähtaval kohal.

Jäin täpse vastuse võlgu. Kõva häälega vestluse kohta sain vaid öelda, et need onud ja tädid (teismelised ja paarikümneaastased noored) on purjus. Lauaviina pudel ja mahlapakk asetati auto katusele. Aeg-ajalt sealt siis rüübati. Sigaretisuitsu vines püüdsid nad üksteisest üle rääkida. Kas nad niisuguste hägustena ka jaanipäevaaegsest Saare- ja Muhumaa loodusilust osa said? Vaevalt.

Džentelmenid pole siit ilmast kuhugi kadunud

Kontrastiks eelmisele loole on heameel kirjutada hoopis teist masti liiklejatest-reisijatest, kes kaasliiklejaisse mõistvalt ja abivalmilt suhtuvad. Sama Tallinna reisi ajal peatusime enne pealinna jõudmist Laagri Maksimarketi juures. Poest tagasi auto poole kõndides märkasin oma auto juures meest, kes midagi esiklaasi ja “kojamehe” vahele pani.

Kui olin oma sõiduki juurde jõudnud, tuli meie auto taha parkinud džiibist välja juht, kes kohe ligi tõttas ja esiklaasilt sedelikese maha võttis, öeldes, et näete panin teate, teie auto vasakpoolne tagumine rehv on tühjavõitu. Heitsin siis ka ise sellele pilgu ja nii see oligi. Ei jõudnud meest veel tänadagi, kui ta juba tagasi oma suure sõiduvahendi manu marssis ja sealt minu jaoks väikese kompressori kaasa tõi. Mõne minuti pärast oli tagarehvis taas vajalik 2,2 atmosfääri õhku sees.

Kuidas abivajajat tänada? Raha pakkumine olnuks liiast. Niisugust abi ei osutata raha pärast. Kaasale meenus, et olime poest ostnud väimehele külakostiks mõned õlled. Mõeldud-tehtud. Kaks purki kesvamärjukest turukotist üles otsitud, ulatasin need heategijale. “Suur tänu! Ega ma sellepärast, aga teil on hea valik, see on tõesti hea õlu,” sain abistajalt kiita.

Tänades tundmatuks jäänud abistajat (Laagri parklast sõitis ta edasi Pärnu suunas), saab selle loo kokku võtta ühe sõbra tihti lausutud sõnadega: džentelmenid pole siit ilmast kuhugi kadunud.

Kohalikud kontserdid

Tartus elavad ja Kuressaares suvitavad noored sugulased olid vaimustuses juuni alguses toimunud suvemuusika kontserdist lossipargi kõlakojas. 11. juunil Kuressaare lossipargi 150. aastapäevale pühendatud kontsertetendus “Kohtumised pargis” oli stiilne ja muljetavaldav. Kõik esinejad – laulja Meribel Müürsepp, Kuressaare linnaorkester, harrastusnäitlejad ja -tantsijad kui ka etenduse juht, näitleja Andres Ots – andsid endast parima. Ülikoolilinnast siia tulnuile meeldis. Meeldis ka kodulinlastele.

Kahju küll, aga mõnikord satub kõlakoja ees suvemuusikat nautlevate kontserdikülastajate sekka neidki, kes esinejaist ja pealtvaatajaist ei hooli. Neile on ilmselt esmatähtis enese näitamine, häälekas sekkumine esinejate etteastetesse ja demonstratsioonesinemine alkoholi pruukimisest.

Esmaspäeval toimetusse helistanud põlissaarlane just sellise pildi viimasest suvemuusika kontserdist ajakirjanikule silme ette maaliski. Tõsi, kontsert oli tasemel. Muhulasest dirigendi Ants Oidekivi juhatatud Türi orkester esitas suurepäraseid palu. Samas “dirigeerisid” õlut rüüpavad kaks nokastanud noormeest omakeskis pargipingil, aeg-ajalt muusikute ja publiku poole halenaljakaid repliike saates.

Helistaja hinnangul olnud dirigent sellest üle, visates kontserdisegajate pihta tabavaid ja humoorikaid verbaalseid noolekesi. Ajalehele infot edastanud kultuurihuviline pani imeks, miks taolistel vabaõhukontsertidel pole ühtegi turvameest või politseinikku, kes vajadusel purjutajaid korrale kutsuks.

Ja veel üks asi, mis helistajale tuska tegi: pärast kontserti ei saanud dirigent ühtegi lilleõit. Lauljate, näitlejate, muusikute, dirigentide lilletamine on ilus tava. Miks sellest enam lugu ei peeta? Kontserdi korraldajailgi võiks olla niipalju oidu, et omalt poolt saarerahvale muusikaelamusi pakkuma tulnud artistidele ja dirigentidele lilleõiekene ulatada. Seda pole palju tahta.

Õnneks saan tuua loo lõpetuseks sellest valdkonnast ka positiivseid näiteid. Eelmise nädala Viki suvesimmanil tänas Mihkli muuseumi juhataja Tiina Ojala tänukirja ja lilledega nii tantsurühmade juhendajaid kui etnotoa tegelasi, kõiki, kes andsid oma panuse simmani kordaminekuks. Laupäeval Lümanda söögimaja juures toimunud merelaulude õhtul käisid meeneid vastu võtmas need, tänu kellele see väärt kultuurisündmus teoks sai.

Karala Odagalal tänati võistluse lõppedes nii osalejaid kui korraldajaid. Seda oli kena vaadata, soe tunne puges südamesse. Ja oh üllatust! Karala küla tähistusega pisikese meene sai ka ajakirjanik. Suur tänu!

Pool suvest on ees. Kuressaare ooperipäevad, merepäevad, vilsandlaste ülemaailmne kokkutulek koos laulupeoga, Ölletoober ja palju muid suvesündmusi ootab nii esinejaid kui osalejaid. Saagem siis nendest osa!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 69 korda, sh täna 1)