Mõeldes elamisest maapiirkonnas, siis inimestele on kõige tähtsam see, et oleks võimalus leiba teenida, tingimused laste kasvatamiseks (lasteaed, kool), liikumist lubav transpordisüsteem ning teenused, milleta argipäevas hakkama ei saa. Viimaste hulka kuuluvad ilmselgelt ka teenused, mis peavad pakkuma turvatunnet.
Ei ole uudis, et tänane seis ei soosi elu maal. Paljud maapiirkonnad on jäänud koolide ja lasteaedadeta, bussiliiklus on kärbitud kriitilise piirini, arstiabi on muutunud väljaspool linnu luksuseks. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi plaan kärpida bussiliiklust Saare maakonnas järgmisel aastal veelgi nullib valitsuse jutud Eesti tasakaalustatud arengust. Äsja avalikkuse ette jõudnud valitsuse plaan vähendada riiklikku päästeteenust muudab meie riigi veelgi õhemaks ja kvaliteetse elu võimalikkus väljaspool linnu muutub järjest keerulisemaks.
Plaan rajada päästeteenus vabatahtlikkuse printsiibil on meie ühiskonna praeguses arenguetapis täiesti toores. Vabatahtlikkuse põhimõttel saab pakkuda teenust vaid siis, kui põhiteenused on olemas. Ühesõnaga, riik PEAB TAGAMA päästeteenuse kättesaadavuse igas Eestimaa nurgas.
Vabatahtlikud pritsumehed saavad toetada palgalisi päästjaid ja on seda siiani väga tublisti teinud, kuid elude ja vara päästmisega tegelevat teenust ei saa jätta vaid vabatahtlike õlgadele. On ülipositiivne, kui maapiirkonnas on piisavalt teotahtelisi mehi ja naisi, kes suudavad võtta vastutuse ja vajadusel reageerida väljakutsetele. Kuid elude päästmisel jääda lootma vaid heale tahtele on riigi poolt vastutustundetu.
Arutleme nii, et Kihelkonna ja Leisi komandode palgalised töötajad on valmis hakkama pärast riiklike komandode sulgemist vabatahtlikeks. See tähendab seda, et nad peavad leidma sealsamas mingi põhitöö, et palka saada. Tööga on aga maal kitsas, leiva järele minnakse ka mandrile või välismaale. Kes siis hakkab vabatahtlikuks päästjaks? Kustkohast need inimesed tulevad? Päästetöö eeldab tõsist koolitust, seda ei saa teha vaid õhinapõhiselt. Päästeteenistus saab tulemuslikult funktsioneerida vaid kompleksselt.
Näide elust enesest: riiklikust päästeteenistusest kolme kilomeetri kaugusele tulekahjule ei suudetud operatiivselt abi saata, sest samal ajal oli päästjatel veel kaks väljakutset. See näitab, et süsteem on juba praegu viidud kriitilise piirini. Nimetatud juhtumi puhul hoidsid halvima ära vabatahtlikud Pihtlast, olukord sai positiivse lahenduse. Kodanike jaoks on parim lahendus riiklike ja vabatahtlike päästjate ühine süsteemis tegutsemine.
Riikliku päästeteenuse orienteerumisel vabatahtlikkusele peab ühiskond olema kordi paremas majanduslikus olukorras kui meil praegu. Maapiirkonnas peavad olema töökohad ja inimesed, kes oma põhitöö kõrvalt suudavad ja tahavad oma aega panustada koolitustele ja päästetööle. Räägitud on ka kohalike omavalitsuste vastutusest. Praegu on omavalitsused hädas isegi oma tavafunktsioonide täitmisega.
Vabatahtlike päästekomandode töö korraldamine käib enamikule omavalitsustele lihtsalt üle jõu. Kõigepealt on vaja tugeva tulubaasiga omavalitsusi ja alles siis saab arutada uute ülesannete lisandumist. Soome kogemus vabatahtlikkuse printsiibi rakendamisel on olnud positiivne, kaasatud on omavalitsused ja erinevad ühendused. Soome näide kinnitab, et riik ise peab selle süsteemi välja ehitama ja selleks ka rahalised vahendid leidma.
Eestis on olemas seadusandlus, mis reguleerib vabatahtlike päästjate tegevust. Ometigi julgen väita, et lähiajal ei ole meie ühiskond valmis päästeteenuse järjekordseks reformimiseks ja seda nii majanduslikus kui ka emotsionaalses mõttes. Kui kahandada riigi osa väljaspool linnu veel ühe riigiteenuse järjekordse vähendamisega, siis see elu maal hääbubki.
Samal teemal: “Poliitikud kaaluvad taas väikeste päästekomandode sulgemist”; SH 1.07.2011.
Loading ...
Laanet hakkab järjest enam meeldima, suht õiget juttu ajab.
Laanet presidendiks!
Laanet on küll keskerakondlane kuid kõva reformaator sellegi poolest. Neid õnnetuid jõustruktuuri üksusi reformiti ka tema juhtimisel üsna kõvasti. Aga nagu eestlaste puhul ikka – taheti paremat, aga välja kukkus nagu alati. Statistiline kuritegevus, statistiline põlengute arv – eks ole need läbi ajakirjanduse jooksnud sadu kordi. Numbritega manipuleerivad kõik, kes vähegi kõrgema koha peal on. Aga ei jagu raha töötajatele maksmiseks. Raha kulub statistikute ja nende poolt toodetud numbrite ettelugejate palkadeks. Ja kahjuks on ka Laanet üks nendest ettelugejatest. Jutu mõte – pole mõtet tõstatada teemat, mille elluviimiseks puuduvad vahendid ja TAHE.
jutt õige
kahjuks reform aga lammutab edasi….
räägib mees kes lammutas aastaid tagasi kuressaare päästeteenistuse maja
Kirjutises “Poliitikud kaaluvad taas väikeste päästekomandode sulgemist” on ka järgnev info:
“Siseminister Ken-Marti Vaher: Vabatahtlikud on juba täna väga olulised koostööpartnerid päästealal. See tähendab, et aktiivsed kogukonnaliikmed on valmis panustama oma aega valves olekule. Riik peab siin vabatahtlikke toetama vajalike koolituste, varustuse, tehnika, väljasõitude tasustamisega jms.
Analüüs, kuidas tänapäevast päästeteenust korraldada, alles käib. Siin tuleb jälgida nii seda, et tekiks kogu Eestit kattev ühtne võrgustik, kui ka arvestada kohalike oludega. Väikesaared on erilised nii elanike vähesuse kui ka eraldatuse poolest, neilegi tuleb leida sobiv lahendus. Täna töö analüüsiga alles käib.”
Tore, pimesi, ilma uuringuteta ei saa vastu võtta mingeid otsuseid. “Uuringuga” saab aga teha täiesti vastanlikke asju – “uuringuga” saab teha kindlaks, milliseid otsusesid on vaja teha ja “uuringuga” saab ka põhjendada, miks mingi otsus tehti. Oli ju “roheliste” universaalne ründerelv “vaja teha täiendavad keskonnamõjude uuringud”. Uuringuid tehakse pidevalt – riilkik tellimus oli Konjuktuuriinstuudil, mis tegi pidevalt igasugu uuringuid. Aga enne valimis saime ajakirjanduse vahendusel teada, et “värske valitsuse tellitud Emori uuringu põhjal…” Oot oot oot, mis Emori uuring, kui sama uuringu tegi ka Konjuktuuriinstituut?! Lihtne – Konjuktuuriinstituudi uuring andis sellise tulemuse, mis valitsevale klikile ei sobinud ja tuli teha uus “Emori” uuring. Nüüd võitis riigihanke Emor, küllap varsti saame kuulda “Värseke Saar Polli” uuringu tulemustest. Uuringud on üldse toredad asjad, SÜGis teevad juba algklasside lapsed uuringuid. Kuressaare Linnavalitsuses viid läbi soolise rahulolu uuring. Indrek Peil annaks sellise uuringu eest tugeva kolme, linnavalitsus aga andis tugeva kolmsadatuhat eesti krooni (16778,59 EUR). Halenaljaks selle seksuaalse rahulolu uuringu juures on veel see, et töö tegid Pirjo, Barbi, Hille ja Margo, raha võtsid vastu aga Alar, Jako, Kaspar ja Margo. Kena sooliselt tasakaalukas tööjäotus. Ja tegelikult ei me tea siiani, kas see uuring t’itis oma eesmärgi – eemärk oli ju võrõigulikkuse voliniku antav sertifikaat Kuressaare Linnavaitsusele. Selleks, et saada selgust, kas uuring täitis oma eesmärgi tuleb teha vast vastav “uuring”!? ;)
jätkub…
…jätk
Nii, nüüd olen teemast küllalt kaugele läinud, et saaks kõrvalt vaadata asjale ja oleks mingi ülevaade – Mis analüüsist Siseminister Ken-Marti Vaher räägib?
Selleks analüüsiks saab olla ainult üks asi – RISKIANALÜÜS!
Kirjutise autor on “Kalle Laanet”, ei ole “Kalle Laanet – Riigikogu liige”. See “Riigikogu liige” ei omagi suurt tähtsust, väga tähtis oleks “Kalle Laanet – endine siseminister”.
Mis selles “endine siseminister” siis nii erilist on?
Siseminister Kalle Laanet pani oma määrustega väga täpselt paika kuidas toimib RISKIANALÜÜS. Isegi järelevalvemehhanism oli paigas ja järelevalvet pidid teostama maavanemad ning puuduste korral olid ette nähtud isegi rahalised karistused. Kuidas aga asi tegelikult välja kukkus? Peale Laanetit sai siseminstriks teine saarlane ja Jüri Pihl lammutas kogu eesti sisejugeoleku süsteemi ning hetkel olemegi lõhkise küna ees. Õnneks päris kõike ei suutnud isegi Jüri Pihl lammutada.
Kuidas tehti viimane maakondlik riskianalüüs – ülevalt allapoole. Päästeamet kirjutas midagi kokku ja maavanem Kasemaa kirjutas alla. Aitähh, seltsimes reformierakondlane!
Riskianalüüs ei ole ühekordne tegevus vaid on pidev protsess. Ühekordse uuringuga saab näidata, et kutselist komandot on vaja ja sama uuringuga saab näidata, et kutselist komandot ei ole vaja. Arusaadavalt keerleb kogu asi tegelikult raha taga. Rahaga on kitsas ja peame püksirihma pingutama ning päästekomandosid sulgema, et raha kokku hoida.
Päästekomandod tuleb sulgeda, sest raha on eestil hädasti vaja, kuna selle raha viime ilusasti Kreekasse, sest muidu ei tule 4500 EURi palka saav ja 50aastaselt pensionile saav kreeklasest päästeteenistuja tööle!!!
jutt sul Kalle! Millise perspektiivi, või vastutustundega peavad mehed seda tööd tegema, kui valitsuse “kirvega” käsi on juba meile kaela taha tõstetud? Samas nõutakse meeskonnavanematelt hirmkallite kutseeksamite sooritamist ja omast taskust maksmist.
Kätlin oma ennetustööga püüab küll lastele tuletõrjuja elukutset tutvustada, kuid igaüks näeb ja kuuleb, et tuletõrjujad on just need esimesed, kellelt piskugi palk maha kistakse ja viimased, kellel palku tõstetakse. Kurb fakt.
Ja ega siis tulevikus depoo vabatatlik meeskond ümber depoo ela. Enamusel võtab kohalejõudmine ca 15 min. See aeg+ väljasõiduaeg on aga otsustavad!