Ettevõtluse võimalikkusest väikesaartel (5)

Ettevõtluse võimalikkusest väikesaartel

 

Kui me nüüd läheme ajalukku, siis on väikesaared olnud need paigad, vähemalt Eestis, kus ettevõtlusega on tegeldud iidamast-aadamast alates. Teada-tuntud tõde on see, et ranna-aladel elanud randlaste elatusallikas oli see, et nad süütasid valelõkkeid majakate asemel ja meelitasid laevu madalikele.

Kirjutamata mereseadus ütles toona, et kõik, mis meri randa tõi, oli rannarahva oma. Eks seda saabki ettevõtluse algseks vormiks pidada.
Tänapäeval paraku sellise, sõna otseses mõttes piraatlusega, väikesaarel tegeleda ei saa. Tänapäeval peab kõik ikkagi legaalne olema ja üldiselt on asi sedamoodi, et ega töö pole otsa saanud. Inimene ja töö tuleb lihtsalt kokku viia.

Tule saarele sa!

Väikesaartele on seadusandja loonud küll tausta ja fooni, mille najal ettevõtlust saartel rajada, aga üldiselt on selge, et üks väikesaar ei saa konkureerida väga hea infrastruktuuriga paigaga või kusagil turismi- või muu magistraali ääres asuva paikkonnaga. Siia pead sa inimesed kuidagi kutsuma. Ükskõik kas me räägime siis turismist või ettevõtlusest ja tootmisest.

Viimaste puhul on asi juba logistika taga kinni. Saarele on vaja ju tooret tuua ja pärast tuleb valmistoodang kuidagi välja vedada.
Aga tulen ikkagi selle juurde, et ettevõtluse arendamiseks väikesaartel on kümneid, kui mitte sadu ja tuhandeid võimalusi. Kõigepealt peaks muidugi riigi tahe olema. Miks mitte näiteks moodustada koostöös ministeeriumide, teadusasutuste, ärimeeste ja ettevõtjatega pädev komisjon, kes töötaks need majandusharud välja, lähtudes kohalikest oludest.

Ega saar ei tähenda seda, et Abrukal elatakse samamoodi nagu Kihnus või Vilsandil. Igal saarel on oma eripära ja igal saarel on oma erilised suunad ettevõtluseks, võib-olla turism ja loodusturism on üldine suund. Need kõik saaks asjatundlike oma ala spetsialistide toel teaduslikel alustel välja töötada, mis oleks kindlasti valitsusele, ükskõik kes siis mitmendat aastat pukis on või kes järgmistel valimistel tuleb, pädev argument, et mismoodi seadusi välja töötada.

Minu pärast võiks luua kas või vabamajandustsooni. Näiteks maksuvaba. Kui registreerid ettevõtte Abrukal, siis oledki maksuvaba. Tulu laekub osaliselt vallale ja osaliselt saarele. Seadused on ju inimeste tehtud ja kui inimene mõistuse piires need ringi kohendab, nii et paikkonnal ja inimkonnal ja loodusel hea on, siis ei ole see ju midagi uut ega enneolematut.

Ega see valdkond, millega Abrukal tegeletakse, olegi enneolematult suur. Üks väikene asi on kindlasti turism, loodusturism rõhuga sõnal “loodus”, seega loodushoiutöödega tegeletakse piisavalt, hooldatakse puisniite ja rannaniite.
Abrukal on maid, kus kasvavad haruldased taimed või pesitsevad haruldased kaitsealused linnud või loomad ja sitikad. Kindlasti võiks tegeleda näiteks jahiturismiga, mis on üldiselt puutumatu teema. Aga sellest on kuluaarides palju räägitud ning see eeldab jahiseaduse muutmist riiklikul tasandil, mis annaks võimaluse luua siin oma jahisektsioon. See tähendab, et kohalikud noored jahimehed, keda meil on kolm-neli tükki, oleksid huvitatud asjast.

Kui jahiturism toimiks, nagu peab, siis annaks see tööd ka meretranspordile, mis turistid saartele tooks, majutajatele, toitlustajatele. Ei saa öelda, et selle valdkonna tuludest mingi suur armee siin söönuks saaks, aga neljale-viiele-kuuele kohalikule inimesele annaks see kindlasti tulu.

Loomakasvatus on ka üks suur haru, mis käib paraku küll loodushoiutööde hulka. Mul on endal lambad ja Šoti mägiveised, aga see suunitlus on natuke teine. Vestlesin hiljuti siin loomapidajatega ja kui tavaliste lihaveisekasvatajate eesmärk on saada liha ning seega loomalt siis võimalikult suurt lihakeha, siis väikesaarte loomakasvatajate eesmärk on, et see veis või lammas oleks nagu maastikuhooldusvahend. Lihakeha on kõrvalprodukt, mis tuleb teise tööna.

Missioonitunne ajendab

See kõlab küll väheke pateetiliselt või kuidas iganes, aga saarel peab seda tööd ikka suuresti missioonitundest tegema. Ei saa mõelda selle peale, et täna ja kohe ja palju, vaid sul peab olema see tunnetus ja nägemus, et sa kujutad ette, mis nägu see Abruka peab olema.
Mul on õnneks see kujutlus olemas. Ma tean, mis nägu see oli, kui ma väike poiss olin, ja mul on see silme ees. Õnneks ühtib see ka keskkonnaameti ja loodushoiuspetsialistide nägemusega ning suur töö käibki niitude taastamise ja rannaniitude hooldamise alal.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 48 korda, sh täna 1)