Ilp metsast raamatu kaante vahele (6)

Mõned nädalad tagasi tekitas elevust kellegi Martin S. Kulli raamatu “Elmar Ilp. Veri mu kätel” turule tulek. Sõna otseses tähenduses müüdi seda kõvade kaantega, 231-leheküljelist raamatut Kuressaare turul. Peaks veel märkima, et nimetatud teose kaanekujundus on nii kavalalt tehtud, et ilmselt varjunime all esinev autor on ülaservas vaevalt märgatav, ja üks soliidne ajaleht avaldas arvamust, et raamatu autor on suure šriftiga trükitud Elmar Ilp ise. See veel puudus!

Lendav Surm

Saaremaa tuntuim metsavend kirjutas omal ajal küll mõne informatiivse sedeli. Aga alla kirjutas varjunime – Lendav Surm. See on paljuütlev nimi, millega saab veel kuuskümmend aastat hiljem inimesi ärevile ajada.
Mõni näeb Elmar Ilbis ja tema kaaslastes vabadusvõitleja tunnuseid. Suur hulk raamatu lugejaid näib aga loetletud hirmutegude faktide põhjal kalduvat olema üht meelt autori seisukohtadega.

Mustvalged sündmused raamatus, mis justkui on allikate lisamisega tõesed, ei ava siiski Elmar Ilbi kui inimese käitumise tagamaid, ei näita selgelt tema olemise ja tegude muutumisi selle viie aasta jooksul, mil ta end varjas. Ainult ühe korra saame me teada, et selline eluviis on teda muserdanud ja vastikuks muutnud. Ta viitab kavatsusele Rootsi põgeneda. Aga miski pidas teda kinni.

Verejanuline Reseeda

Olen ise 1949. aasta hilissügisel õhtul hilja rahvamajast näidendiproovilt koju tulles tundnud hirmu võimaliku kohtumise ees Ilbi kambaga kõrgete kadakate vahel, kus tulirelva lask plaksatab sumbudes. Halvim variant olnuks see, kui Ilbi kõrval olnuks Reseeda Tomson. Metsistunud tüdruk Haeska külast, kes otsustas palju kordi pealiku eest inimeste elu ja surma üle. Ja teadaolevalt tulistas esimesena.

Kõnealuses raamatus on kirjeldatud, kuidas Asuka lähedal vangistatakse maanteel nooruke mereväelane, et saada temalt vormiriided. Ta kistaksegi alasti ja Ilp on valmis teda ellu jätma. Aga Reseeda Tomson nõuab verevalamist ja saabki tegevusvabaduse.
Üsna vererohke raamat puudutab ka lühidalt Ilbi kamba kohtumist kohalike jahimeestega Haeska ligidal Kuremäe külas Seljamäe talu juures 23. oktoobril 1949.

Tahaksin sellele sündmusele natuke teavet lisada. Esimetsavend Elmar Ilp oli kolme kaaslasega juba kaks päeva külas õlut joonud. Koos puudesaagimise talgulistega. Ta tantsis seal toas lõõtspilli saatel Reseedaga. Väsis ja otsustas magama heita. Enne seda korraldas ta kamba valvekorda, mida peeti õues. Iga kahe tunni tagant vahetusid Feliks Vahter, Kalev Kööp ja Reseeda Tomson. Hommikul, kui uduvinega kaetud metsast ja Valjala–Haeska poriselt teelt kuuldus võõraste meeste hääli, tõmbus Reseeda oma vahipostil pingule. Tema nägemisvälja ilmus alguses kaks meest.

Selle asemel, et hiilida tuppa ja äratada Ilp ja teised ning akna kaudu libiseda maja taha metsa, käratas mereväelase vormis naine vene keeles: “Stoi! Stoi! Siin julgeolek!” Jahimeheriietes Valjala miilitsavolinik Peeter Poopuu vastas hüüdega, et tema on miilitsavolinik. Ja Reseeda tulistas. Tabas jalga, mees kukkus. Ilp ja ta kaks kaaslast kargasid laskmise peale õue. Puhkes äge konflikt. Automaadid tärisesid. Jahimehed viskasid oma jahipüssid maha.

Reseeda tulistas miilitsavolinikku veel püstolist ja kargas talle saabastega näkku. Trampis laibal. Tapeti külanõukogu esimees Eduard Au (raamatus ekslikult Aus; muide, raamatus kohtab tihti vigu kohanimedes ja situatsioonide kirjeldustes) ja rahvakaitse mees Oskar Siiner. Viimane viidi maja taha, kus Feliks Vahter tulistas teda püstolist ja nooruke Kalev Kööp pidi kambas püsimiseks näitama oma pühendumist sellega, et lõi ohvrit veel kaks korda pussiga. Ilbi käsu peale pandi ellujäetud jahimehed teele pori sisse istuma. Ilp võttis laskemoona kaasa, kuid tagastas laadimata püssid. Ja meestele anti viimane käsk: kahe tunni jooksul mitte üks liigutus! Metsavennad kadusid tuttavaid radu pidi Kuruaru metsa.

Verise lõpuga konflikti alustas naine, keda Elmar Ilp armastas vaatamata tema mässulisele iseloomule. Samal 1949. aasta sündmusterohkel suvel redutas Ilbi kamp Sagariste suletud palvemajas. See sai julgeolekule teatavaks. Korraldati haarang. Teel pandi seisma kolhoosi heinaveovoor, mis pidi normiheinad linna viima. Koorma otsast oli näha, kuidas haaranguahelik palvemajale lähenes.

Siis hakkas palvemajas tärisema kergekuulipilduja, mis surus metsapoolse aheliku maha. Sinnapoole jooksid ka Ilp ja Reseeda. Naine jäi piirdeaia okastraati hetkeks kinni ja sai vasakust käest haavata. Ilp kaitses teda automaaditulega, kuniks naine lahti pääses. Suur ja tugev Feliks Vahter oli Reseedat pealiku käsul kandnud ligi kümme kilomeetrit Kuremaa Laane tallu, kus teda raviti. Ilbi ja Reseeda Tomsoni suhe oli traagika surmasuus. Mees tahtis näidata naisele oma suurust, vaprust ja viha kommunistide vastu, tema kuju aitas tugevdada relv, mis paukudes iseendagi hirmud peletas.

Riis: Ilp oli suli

Ühel 1987. aasta sügisõhtul ajasin Pärnu lähedal Lepplaane asunduse külas juttu sinna varjule tõmbunud Vassili Riisiga. Olin tookord seal ajakirjanikuna. Küsimuse peale, mida teab tema Ilbist, vastas Riis, et Ilp oli suli. Ta ei nimetanud teda mõrtsukaks. Saksa ajal, kui Ilp varguse eest kinni pandi, oli Vassili Riis ise metsavend ehk ideeline varjuja. Järelikult nägi Riis hiljem, kui Ilp oli põgenenud Kuressaare ajutisest vanglast metsa, et temal pole suuri ideelisi eesmärke.

Nende oluliste teemade juurde värskelt üllitatud raamat ei jõua, sest Elmar Ilbi verine nimi kindlustab juba ise kavandatud edu raamatuturul.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 297 korda, sh täna 1)