Algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama

Nii võiks kirjeldada mõne vastse riigikoguliikme esimest istungiaega, kui riigikogu sisuline töö oleks üksnes raamatupidamislik etendus suures saalis. Nii see siiski ei ole.

Seaduseelnõud valmistatakse istungile viimiseks ette komisjonides, kuhu need omakorda jõuavad eelnõu algatajatelt. Väga sageli vabariigi valitsuselt, kuna koalitsiooni eelnõud liiguvad enamasti ministeeriumide kaudu. Muidugi ka fraktsioonide poolt sisseantuna. Opositsiooni esitatud eelnõud tulevad fraktsioonide kaudu. Eelnõu menetlemise juhtivkomisjon määratakse riigikogu juhatuse otsusega.

Iga riigikoguliige saab kuuluda ainult kahte komisjoni. Komisjonid on need kohad, kus tehakse sisulist tööd ja vaieldakse nii maailmavaateliselt kui ka poliitikaüleselt seaduseelnõude sisu ja vormi üle. Komisjonide ette astuvad igal nädalal nii ministrid kui ka tippametnikud, kelle abiga tehakse käsil-olevad teemad selgeks ja seaduseelnõud korrektseks. Mina olen näiteks Euroopa Liidu asjade komisjoni (ELAK) ja rahanduskomisjoni liige. Tegin enda jaoks kindla otsuse, et närin ennast põhjalikult läbi Euroopa Liidu temaatikast.

Regioonist valitud saadiku, endise omavalitsusjuhi ja lihtsalt Eesti kodanikuna tahan olla väga hästi informeeritud ja sõna sekka öelda struktuurifondide uut rahastusperioodi puudutavates küsimustes. See on nii ELAK-is kui ka rahanduskomisjonis võimalik ja lausa vajalik. Kõik pehmed valdkonnad, mida tavaliselt naistele pakutakse, jätsin seekord teadlikult oma huviorbiidist välja. Miks? Sellepärast, et rahaotsused on seotud kõigi valdkondadega ja paljalt sõnadega maailma soojaks ei küta kusagil.

Samuti on Euroopa otsustel ja arengutel meie üle rohkem võimu, kui tahame tunnistada. Olulised teemad minu jaoks on eelarve ja kohalik areng, struktuurifondide uus rahastusperiood ja investeeringute jätkusuutlikkus, turism, saarte ja mereäärsete alade areng rahvastiku vähenemise tingimustes. Aga ka globaliseerumise kultuuriline ja majanduslik mõju väikeriikidele üldisemalt ja regioonidele eriti ning inimressursi arendamine ja hoidmine.

Võtame näiteks ELAK-i istungi (ELAK töötab ka suvekuudel). Paljude teemade seas oli päevakorras Eesti seisukoha kujundamine Euroopa Komisjoni rohelise raamatu “Äriühingu üldjuhtimise ELi raamistik” suhtes. Euroopa Liidus soovitakse muuta äriühingute, eriti börsifirmade juhtimine ühtsemaks ja seada rohkem raamidesse. Lisaks erialasele ja rahvusvahelise mitmekesisuse nõudele juhtimises soovitakse isegi sookvoote sisse tuua.

ELAK-i soovitus Eesti esindusele oli seista Euroopa nõupidamistel kindlalt vaba ettevõtluse põhimõtete ja võimalikult väikese sekkumise eest, et äriühingud saaksid paindlikult reageerida muutustele, ja mitte lubada üle reguleerida ettevõtluse juhtimist. Isegi mitte soovituslikus vormis. Kohustuslik harmoneerimine nõrgendab konkurentsivõimet, leian ka mina. Aga see arutelu on Euroopas veel pooleli. Järjest huvitavamaks küsimuseks muutub minu jaoks ühe riigi roll ja võimalused üldist protsessi mõjutada suures riikide liidus.

Kui rääkida veel riigikogu tööst, siis komisjoni esimees määrab igale eelnõule kõneisiku. Näiteks kevadel vastuvõetud kodualuse maa maksustamise muutmist kaitses riigikogus rahanduskomisjoni esimees Sven Sester, tulumaksuseaduse muutmise eelnõu Aivar Sõerd. Lisaks kõnelevad fraktsiooni poolt määratud sõnavõtjad. Minule kui uustulnukale avaneb võimalus rahanduskomisjoni kõneisikuna suures saalis pulti astuda seoses sotsiaalmaksu- ja tulumaksuseaduse muutmise eelnõuga juba uuel istungiperioodil.

Kui minu käest hiljuti küsiti, mida ma tahan seal riigikogus ära teha, siis kindlasti ei ole minu eesmärk skoorida sõnavõttudega, millest midagi ei muutu. Kuigi jah, ka see on parlamentaarse demokraatia pärisosa. Olen viimase kümne aastaga muutunud Tallinna-kesksest inimesest regionaalselt harmoonilise arengu põhimõtteliseks ja “paadunud” pooldajaks.

Olen ilusate Eesti väikelinnade ja maakohtade patrioot kõige tõsisemas mõttes ja tahan, et inimestel oleks võimalik elust rõõmu tunda igas Eesti nurgas. Tean, et see on idealistlik hoiak ja vastuolus maailma arenguga üldiselt. Siiski tahan seista selle eest, et kohtadel ei kaoks ettevõtlikkus, initsiatiiv ja tahe elu paremini korraldada ja oma lapsi õnnelikuks kasvatada. Mulle meeldib see vanasõna: palju kisa, vähe villa. Ka suures poliitikas on õpipoisi aeg.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 25 korda, sh täna 1)