Jaan Järvsalu: Hoiame isadelt päritud vabaduseiha au sees

Jaan Järvsalu: Hoiame isadelt päritud vabaduseiha au sees

 

Jaanilaupäeva ja jaanipäeva on eestlased ikka ja alati meeldivaimaks suvepühaks pidanud. Kas aga pärast Teist ilmasõda Eestis sündinud lapsed teadsid 23. juunist ka kui võidupühast? Paljud, väga paljud ei teadnud. Vabadussõjast ja eestlaste vabadusepüüdlustest kõva häälega ei räägitud. 1941. aasta küüditamine ja punaväelaste sageli jõhker käitumine tsiviilisikutega panid eestlaste suud lukku. Ometi hõõgusid tukid tuha all.

Pärast poole sajandi möödumist toodi sinimustvalged lipud välja, ühenduti Balti ketiks ja laulva revolutsiooni nime all võideldi taas vabaks. Vabadussõjas Eestile riikluse kätte võidelnud meestest ei näinud kahjuks enamik pärast poole sajandi pikkust punalipu lehvimist Pika Hermani tornis selle mahavõtmist ja eesti rahva rõõmuks trikoloori heiskamist. Vaid vähestel kõrges eas vabadusvõitlejail õnnestus oma viimased eluaastad mööda saata taasiseseisvunud riigis.

Õnneks meie kodus ei vaikitud maha Vabadussõda ega sellele järgnenud iseseisvusperioodi. Minu isa Mihail Järvsalu oli Vabadussõja veteran ja tihti rääkis ta sõjasündmustest lastelegi. Soomusrongide pataljonis vaenlase vastu sõdinud isa meenutustest seisab mul selgemini meeles tema kirjeldus Pihkva silla pommitamisest. Kauglaskesuurtükkidest silda pommitanud vaenlasel ei õnnestunud ühendusteed puruks lasta ega Eesti soomusrongile teed sulgeda.

Isa jutud nii Vabadussõjast kui ka Teisest maailmasõjast, millest ta küll ise vanuse tõttu osa ei võtnud, olid paeluvad ja panid meie pere lapsi selliste poliitiliste sündmuste üle tõsiselt järele mõtlema. Muide, minust kakskümmend aastat vanem õde Asta oli kuulunud koolis kodutütarde malevasse ja saanud seega ka juba koolis patriootilise kasvatuse.

Nii nagu teistelegi vabadussõdalastele kinkis riik ka minu isale talukoha. Kuna kingitud maa asus tema sünnikodust kaugel, müüs ta selle maha ja ostis maatüki oma isakodu lähedale. Nõnda sai Vabadussõja sõdurist Randvere mail väiketalunik, kelle perre mina noorima lapsena kahe õe kõrvale pärast Teist maailmasõda sündisin.

Vanemate ja vanema õe meenutustest sobib selles loos suurest sõjast esile tuua üks tõik, mis meie peregagi seotud. 1944. aastal tuli Saadu tallu (meie talu nimi) peavarju küsima salk Saksa sõdureid. Isa andis nende kasutada ühe toakese. Ilmselt olid sõdurid puhkehetkel seal natuke konjakit timminud ja pilligi välja võtnud. Ühel hetkel tulnud nende ülemus isa juure ja palunud luba 17-aastase peretütrega tantsida. Kuigi isa natuke kõhkles, ei öelnud ta sõjamehele ära. Sõdurid tantsinud mu õega mõned tantsud, saatnud siis oma partneri vanemate juurde tagasi, neid samas viisakalt tänades.

Teise näite rääkis isa punaväelasest, kes majja sisse tormanud, pani automaadi köögilauale ja käratas: “Davai mjasa! (Anna liha!)” Isa oligi siis kutsumata külalise kõhu täis söötnud. Mees tõusnud ja lahkunud tänamata.
Kui Vene võimud oleksid meie pere külalislahkusest Saksa sõdurite vastu teada saanud, siis poleks minu vanematel ega õdedel (teine õde oli sakslaste külaskäigu ajal vaid mõnekuune) karistusest pääsu olnud. Külarahvas hoidis aga kokku ja keegi kaebama ei läinud.

Valvel pidid vanemad aga pidevalt olema. Isalt kuuldu põhjal võin öelda, et kartis temagi. Kunagi ta ütles, et pärast esimest suurküüditamist tuli talle igal õhtul magama minnes hirm peale. Vabadussõja veteranina ja üldse eestimeelse mehena oli tal põhjust karta küllaga. Kõik läks aga õnneks.

1987. aastal viisime tööka ja aatelise mehe viimsele teekonnale tema oma talust. Emal õnnestus sinimustvalge lipu väljatoomist näha. Ükskord televiisori ees istudes oli ta siiralt õnnelik, kui nägi trikoloori lehvimas. “Poiss, tule siia! Sinimustvalge on väljas!” kutsus ema mind köögist teleka ette. Eesti Vabariigi taassünd jäi aga temalgi nägemata.

Vabadussõdalasena isa Eesti taasiseseisvumisse ei uskunud

Elukogenud mehena isa Eesti taasiseseisvumisse eriti ei uskunud. Ta nägi Nõukogude Venemaa sõjalist võimsust, öeldes, et selle vastu on raske võidelda. Samas väitis ta sedagi, et kui maa peal hakkavad mingil teisel viisil muutused toimuma, siis on Eestilgi võimalusi vabaks saada. Ja nii juhtuski.

Lapsena sain minagi punaväelaste ees hirmu tunda. Meie küla lehmad käisid kodust üsna kaugel karjamaal. Karjatee viis üle raudtee. Ühel õhtupoolikul, kui naabripoistega koos lehmadega juba koduteel olime, nägime rongi Kihelkonna poolt tulemas. See liikus aga teokiirusel. Meie juures vedur peatati ja sõdurid, täägid püssi otsas, astusid rongilt kiirel sammul meie poole.

Maruvihased soldatid püüdsid meile midagi selgeks teha. Poisikestena ei saanud me aga vene keelest mitte mõhkugi aru. Olime väga hirmul. Siis juhtus aga meie juurde tulema üks vanem mees. Kes ta oli, kahjuks ei tea. Vene keelt ta aga oskas. Selgus, et sõdurid süüdistasid meid selles, et me olevat poolpõiki üle rööbaste tõstnud ühe raudteerelsi.

Vedur sõitis relsist üle ja see kiilus rataste vahele kinni. Sõduritel vedas, et rong teele püsima jäi. Ilmselt oli relss selleks pandud, et rong rööbastelt maha sõidaks. Külamees suutis soldatitele selgeks teha, et poistel küll niipalju jõudu pole, et niisugust rauakolakat üles tõsta. See jõudis lõpuks ka punaväelastele kohale. Mäletan seda surmahirmu siiani. See oli minu esimene kogemus võõrvõimu esindajatega.

Koolis sunniti mindki nii oktoobrilapseks kui ka pioneeriks ja komsomoliorganisatsiooni astuma. Ka vene kroonus jäin oma põhimõtetele kindlaks. Kellelgi ei läinud õnneks mind veenda. Jäin oma seisukohtadele. Selle üle võin ma siiani uhkust tunda.

Läänemaailmas tehtu huvitas

Lääneriikidesse turismireisile minekust unistas N. Liidus vist küll igaüks. Tollases Saare KEK-is töötades esitasin minagi ametiühingukomiteele avalduse, et mul võimaldataks Skandinaaviamaid külastada. Anti lootustki. Kolme aasta möödudes küsisin, kas mul õnnestub kunagi turismireis ette võtta. Vastati eitavalt.

Välisraadiojaamadest edastatut kuulasin kodus suure huviga. Terve kaustik oli täis kirjutatud lainepikkusi ja kellaaegu, millal üks või teine saade eetris oli. Kuigi saateid segati, õnnestus mul vajalik info kätte saada. Saates “Eesti vabaduse hääl Hispaaniast” korrati iga saate lõpus: “Eesti vaim ei sure iial!” Lääne muusika köitis samuti.

Tallinnas kinokoolis käies pani mind ühe konkreetse õpetaja ütlemine pikalt mõtisklema. Õpetaja ütles ükskord vihahoos, et Hitler müüs meid Stalinile maha. Mida see tähendas? Molotovi-Ribbentropi paktist ju tollal ei räägitud. Tollal jäigi see mulle teadmata. Ütlus jäi aga meelde. Hiljem sain ühest raadiosaatest, kus avalikustati Molotovi-Ribbentropi pakt, oma küsimusele vastuse.

Miks ma kirjutasin need värsid?

Isalt kuuldu ja oma kogemused ajendasid mind värsse kirja panema. Panin need read paberile viis aastat tagasi. Nüüd, võidupüha hakul sobivad need read avaldamiseks. Nii nagu viimases salmis kirjas, soovin Eestis näha rohkem ühtsust ja arukust. Usun, et see aeg tuleb.

Jaan Järvsalu
arvaja

Eestimaa saatus 1939–1993

Vaba Eesti meile oli kallis,
kuni saabus aasta 40 siis.
Maale tulid punahordid hallid,
algas pihta eesti rahva piin.

Siberisse! GPU nüüd paugub,
hävitatud elurõõm ja püüd.
Komissar veel takkajärgi haugub.
Igast asjast leitaks surmasüüd.

Rahvast vabastada võis vaid sõda.
Ainus lootus paistis Saksa mailt.
Paljud Eestis ootasidki seda –
valida sai kahest halvast vaid.

Saksamaa on sõja võidus kindel.
Eestlasel seal oma huvid on.
Bolševikke peksis idarindel
Saksa-Eesti soomuspataljon.

Tiigrid tormasid kui tuulekeeris,
läksid Messerid kui maruhoog.
Segi löödi punaväed, ta leerid,
Rindel langes mehi nagu loog.

Valge Maja kaalutles ja vaatas:
Saksamaa ehk annab võidu käest.
Siis kui Stalinile abi saata:
autod, lennukid ja liitlasväed.

Pärast sõda eestlus ikka ohus.
Toompeal istub jälle punavõim.
Keel ja rahvas vajumas on sohu.
Kostab kõikjal venekeelne sõim.

Aga eestlane ei anna alla,
temas ikka veel on mehemeelt.
Päästab oma julged mõtted valla.
Kaitsmaks kodu, kaunist emakeelt.

Nüüd, kui Eesti jälle saanud vabaks,
Eesti vaimu sooviks näha igal pool.
Rohkem ühtsust, arukust, ja tahaks,
et me kodu ehiks ikka trikoloor!
 
Jaan Järvsalu

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 54 korda, sh täna 1)