Juba kolmandat aastat järjest on Kuressaares elavad puudega vanurid välja lülitatud Euroopa Liidu tasuta toiduabi saajate hulgast. Igaühele on selge, et kui IRL tahaks EL-i tasuta toiduabi ausalt ja õiglaselt jagada, siis poleks selles keerulist midagi, sest nii Euroopa Komisjoni kui ka Eesti põllumajandusministri määrustes ja PRIA ettekirjutustes on antud kriteeriumid, millele peab vastama EL-i tasuta toiduabi saaja.
Seega tuleks nendele, kelle jaoks abi telliti, abi saabumise korral nendele kuuluv osa kätte anda ning siis ei jääks Ringtee 12 ladudesse ka mingeid ühest aastast teise ülekanduvaid ülejääke või, nagu 2010. aastal saabunud ja puudust kannatavatele inimestele kätte andmata jäänud toidukoguste kohta sotsiaalosakonnas öeldi, “avariivarusid”, mis on tegelikult ju seadusega keelatud.
Jagajale jääksid vaid näpud?
Vanurite ignoreerimine lähtub aga kaalutlustest, et ausa jagamise korral jääksid jagajaile endile vaid näpud ning tulusam on, kui panna seesama toiduabike raha teenima. See oleks pisike kindlustus ka ametnike tulemuspalkade väljamaksmisel, sest tulemuspalk koosneb ju suhteliselt suurest ametipalgast ja veelgi suuremast toetusrahast, mis hindade hoogsa kasvu tingimustes pole ju nende arvates sugugi kurjast.
2007. ja 2008. aastal EL-i tasuta toiduabiga kelmustükke veel teha ei kavatsetud ning kui Kuressaare päevakeskuses üks EL-i tasuta toiduabi jagamine osaliselt ebaõnnestus kaubavarude lõppemise tõttu, siis üldiselt oli asi ikkagi joones. Kuigi kogemusi selle EL-i abi tellimiseks ja jagamiseks veel nappis. See on iga uue asja puhul nii, et kõik ei laabu kohe kõige paremini.
Tõsised vigurdamised EL-i tasuta toiduabiga algasid alles 2009. aastal, kui sotsiaalosakonna tööd asus juhtima seda ametit praegugi veel pidav poliitikamees. Tema koos oma alluvatega kehtestas sotsiaalosakonna sotsiaalkomisjoni sildi all ka keelu anda EL-i tasuta toiduabi vanuritele – olgu nad siis jalutud või millise puudega või haigusega tahes.
Sotsiaalkomisjoni protokollilises otsuses on öeldud, et EL-i tasuta toiduabi saavad vaid need puudega inimesed, kes on veel tööeas. Seda, et vanu äraaetud hobuseid üle talve ei peeta, selles ka ajalehtedes palju kordi avaldatud otsuses otse välja öeldud ei ole, kuid mõeldud on küll nii – sellest saab ju iga vähegi arukas inimene aru.
2009. aastal levitasid sotsiaalosakonna töötajad ja ka teised sotsiaalala töötajad vanurite hulgas valet, et 2009. aastal saavad EL-i toiduabi vaid erivajadustega inimesed. Paljud vanurid jäid seda uskuma ja nende hulgas ka mina. 2010. aastal aga, kui hakkasin EL-i toiduabi andmise asju omale selgeks tegema, ütles Argo Kirss mulle nii: “Kes käskis sellist kuuldust uskuda!”
Tõepoolest, keegi ei käskinud, kuid paljud uskusid ning tahavad siiani uskuda iseseisva Eesti Vabariigi ametnikke. Nii et 2009. aastal sotsiaalosakonnas sõlmitud intriigid hakkasid 2010. aastal kopitama. Ajakirjanduses avaldati riigikogu tollase sotsiaalkomisjoni esimehe Urmas Reinsalu pikem kirjutis sotsiaalsetest probleemidest Eestis.
Selles kirjutises väitis Urmas Reinsalu, et Eesti ühiskonna üks valulisemaid probleeme on üksinda elavad eakad, kes põevad kroonilisi haigusi ja peavad seetõttu neelama päevas 3–4 tabletti kalleid ravimeid selleks, et mitte otsekohe oma haiguse kätte maha surra.
Reinsalu väitel ei tule paljud vanurid seetõttu kõrvalt saadava abita enam toime. Niisugust juttu rääkis Urmas Rein-salu ka kohtumisel vanuritega Kuressaare päevakeskuses 2010. aasta suvel ja rõhutas, et sotsiaaltöötajad peavad niisugused vanurid välja selgitama ja neid ka abistama.
Kui Reinsalu pöördus publiku poole ja palus küsimusi esitada, siis vihjasin mina sellele, et Kuressaare sotsiaalosakond lülitas juba teist aastat järjest EL-i tasuta toiduabi saajate hulgast välja nii üksinda elavad kui ka puuetega ja haiged vanurid, rääkimata muust.
Valimisi pole ees
Sellepeale kargas abilinnapea kui ussist nõelatult püsti ning sõi sealsamas vanurite ees ja Urmas Reinsalu juuresolekul oma selle sotskomisjoni sellelaadse otsuse ära, kuigi see ei olnud vist seedimisele hea. Nüüd aastal 2011, kus mingeid valimisi päris ukse ees veel ei ole, lasi Argo Kirss Juri Zabellevitši suu läbi 9. juunil ühele 83-aastasele Kuressaare elanikeregistris olevale südamehaigele, kes EL-i toiduabi paluma läks, öelda: “Vam ne položeno.”
Vanuritel on seega küsimus IRL-ile ja Kuressaare linnavalitsusele: kas selline vanurivaenulik poliitika on “položeno” ja kui kaua veel?
Loading ...
See mees oskab kirjutada. Vist on hiidlane?
Hetkel on ta küll Tori kandi mees ;)
Mis siia IRL puutub jäi küll segaseks aga ega see jutt üldiselt kah nüüd ülearu klaar pole.
Kas VINN tähendab PUNN?
see on niiväga? Olid vist makaronid ja kaerahelbed ja vist ka jahu? Minumeelest need kolm toiduainet on kaupluses odavad, et neid jõuab igaüks ise endale osta. Mis on aga kallis- liha-, piimatooted, kala, mida niiväga tervislikuks peetakse, puuviljad, üleüldse kõiksugu roheline kraam ja ometigi vajab inimene iga päev mitmekesist toitu, jahu ja makaronid on selles loetelus kindlasti viimasel kohal!
lugege palun: http://www.pria.ee/et/toetused/valdkond/euroopa_liidu_toiduprogrammid/toiduabi/
Abisaajate määramise aluseks on perekonnaliikmete sissetulek! Vaadake pensionärid korraks üle oma sissetulek ja siis võrrelge mõne lastega perekonna omaga. Seda esiteks, teiseks iga aasta lõpus on linn jaganud toiduabi KÕIGILE soovijatele sh maakonna teiste omavalitsuste inimestele. Ei saa väita, et linnavalitsus teid diskrimineerib või kõrvale heidab, lihtsalt tehakse esmane valik nii, et saavad väiksema sissetulekuga inimesed ja siis need, kelle sissetulek on suurem ja regulaarsem. Ning tuletan siin kohal meelde – vaadake poes hindasid ja mõelge, milline tegelik rahaline väärtus sellel pakil on ning kas teil seda EL ülejääki ikka tarvis on?
Ei saa magada? Jonn tuleb peale?
Saaremaa Perenõuandla OÜ OOTAB SIND KALJO VINN
Pikk 30 Kuressaare
Tel: 4539800
Selle artikli põhisõnum on see, et info moondub või läheb kaduma. tegelikult ongi toiduabi sihtrühm ju puudust kannatavad inimesed. Arusaadav, et linn ei jaga esimese lainega kõigile, sest ka pensionäride ja puuetega inimeste seas on mitte puudust kannatavaid inimesi. Linn on minu meelest viimasel ajal pidevalt meedias andnud mõista, et KÕIK, kellel on muresid, pöördugu sotsosakonda. Kui on vaja, makstakse ühekordseid toetusi või antake toiduabi. Lähtugem ikka reaalselt abivajajatest. antud kodanik pole ka suutnud väljendada, et ta puudust kannatab, pigem on rõhunud puudele ja peansionieale.
Linna pensionärid sooviksid, et need pakid viidaks lihtsalt kõigile koju kätte ja jääks ära see palumine ja piinlik sabas seismine. Valdades viidavat pakid koju ja enam vähem kõigile.
Samas tõesti, selle paki omahind on vist 100 eeku kõige rohkem. Kui inimene ostaks pensipäeval hulgilaost 100 kr eest makarone ja jahu, siis saaks ka vägeva tagavara ja eriti vaesemaks küll ei jää. Rohkem selline emotsionaalne teema see kõik.
Kui mees kogu oma rämpsu Iru jäätmepõletuse jaamale elektritootmiseks ära müüb, saab ta ise saadud rahahunnikuga hakata puudustkannatajatele abi jagama.
kui sa vaid teaksid, et EL toiduabi, mida “vam ne polozeno”, hoitakse Koovi Kalle isiklikus garaazis, siis sa läheksid küll vihast lõhki.
Kirjutajalt tubli artikkel! Just see lõpp, “vam ne polozeno”! Eks niisugune see linna juhtimise tase olegi, headel aegadel on loodud linnavalitsusse mitmesuguseid huvitavaid sotsiaalseid töökohti.