Ajakaja: Jaanipäevane mõte (1)

Käes on jaaninädal. Üks neist erilistest, mis on aastaaegade vaheldumises pöördeline, ning pöördeline ka igapäevase elamise-olemise kontekstis. Nagu omamoodi tähis, otste kokkusõlmimise aeg, iseendaga arvete klaarimise ja arupidamise aeg. Mõtiskluste aeg.

Õnnelikumad on end juba puhkama sättinud, on ilusat ilmagi olnud sel aastal ja esimesed päikesepõletusedki saadud. Aga see pole tavaliselt häiriv, sest suures päikesenäljas kiputakse ju ikka liialdama. Ja pealegi on see vaid füüsiline häda, see natuke kibe selg või jalg või käsivars.

Jaaninädal on aga sisulise tähendusega. Mõtled jälle kord aastaringi kulgemise taktis läbi oma tegemised ja olemised. Võtad aega, et käia surnuaial ja panna memmele värsked lilled, et tal ka suvisem olemine oleks seal vana kalmistu suurte põlispuude all. Teed kodu puhtaks ja korjad kauni metsalillede kimbu vaasi. Teed aknad lahti ja lased suure suve tuppa ja südamesse.

Jaanipäeva aegu sobib ka tagasi minna oma juurte juurde – küla või suguvõsa kokkutulekule või kilomeetrite kaugusel elavale üksikule sugulasele külla või niisama vana sõbra manu, kelle juurde mõte sageli eksleb, aga kelleni argirutus liiga harva jõuad.

Ja kui kõik need käimised kenasti tehtud, jääbki vaid jaanituli. Koduõlut võib ju lonksu võtta, naabrimehe õlletegu on testimist väärt. Kuid tantsujaks peab jalgadesse jääma, sest niimoodi on ilus ja ehe. Selge pea on ikkagi parim variant jaaniõhtuks, mismoodi ja kus iganes see siis ka mööda saadetakse.

Ühel mu vanal sõbral oli aastaid unistus jaanilaupäeva õhtul heinamaa peale tehtud tantsuplatsil üks “Saaremaa valss” tantsida. Armastatud inimesega. Kuldsed kingad jalas, valge seelik ja hõbehall tukk tantsukeerus lehvimas. Ta unistas sellest aastaid, viimaks tegi ära. Õnneks enne, kui südamehäda armastatud inimese haigevoodisse aheldas.

Unistustega ei maksa viivitada, need tuleb kiiremas korras eluks elada. Samuti tuleb eluks elada need suhted ja sidemed, mis meil on ja millesse argirutiinis jaksame panustada liiga vähe. Mäletada ja meenutada on pärast aega küll, elavate inimestega tuleb koos olla nüüd ja kohe. Jaanipäeva aegu on meil jälle see võimalus.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 29 korda, sh täna 1)