Anni Hartikainen: Saaremaa väikelaevaehitus AD 2026 – vee all või vee peal? (7)

Anni Hartikainen: Saaremaa väikelaevaehitus AD 2026 – vee all või vee peal?

 

Ma ei julge arvata, mis toimub väikelaevaehituses 10–15 aasta pärast. Väliseid mõjufaktoreid on liiga palju ja tehnoloogia areng on liiga kiire, et kindlat arengurada kokku panna.

Võib-olla leiutatakse 10 aasta jooksul selline materjal ja tehnoloogia, mis võimaldab laevu printida või orgaanilistest ainetest laboritingimustes valmis kasvatada. Võib-olla ei suuda me seda tehnoloogiat siin maanurgas rakendada ja võib-olla muudab see meie väikelaevaehituse tükkis konkurentsivõimetuks.

Küll aga saab analüüsida aeglasema arengutempoga asjaolusid ja ennustada tulevikku lähtuvalt nende mõjust sektorile. Üks faktor, mis ajas palju ei muutu, on inimloomus. Vabadusetunne, adrenaliin jt emotsioonid tõmbavad paljusid merele ilmselt ka edaspidi.

Unistajaid jagub

Ühiskonna ja seega ka sihtturu trendidest on kogu maailma väikelaevaehituse jaoks vahest tõsiseim probleem ja väljakutse sihtgrupi vananemine ja järjest suurem sõltuvus (info)tehnoloogiast. See mõjutab mõistagi turunduskanalite valikuid, kuid olulisem väljakutse on laeva kasutamise lihtsus.

Neid, kes merele tahavad ja oma jahtlaevast unistavad, jätkub ka edaspidi, aga neid, kes seda julgeksid ja oskaksid teha, jääb järjest vähemaks. Laevad peavad muutuma lihtsamaks, ohutumaks, mugavamaks, personaalsemaks. See pole mitte ainult müügi ja turundusega seotud probleem, vaid mõjutab ka tootmisvõimekust. Kui sa ei oska omaenda toodet kasutada, ei oska sa seda ilmselt ka piisavalt hästi valmistada, disainida, arendada, müüa jne.

Kui purjed kõrvale jätta ja kaatritele panustada, võimendub keskkonnaküsimus. Jällegi, võib ju olla, et leiutatakse metsikult keskkonnasäästlik energiaallikas ja päris kindlasti arendatakse edasi elektri- ja hübriidmootoriga paate, kuid vaevalt et need kunagi keskkonnasõbralikkuse mõttes tuule jõul sõitvate alustega võistlema hakkavad.

Eelmisel nädalal Rotterdamis toimunud ICOMIA (International Council of Maritime Industry Associations) ja European Boating Industry (Euroopa väikelaevaehituse erialaliitude katusorganisatsioon) kongressil, kus Eesti väikelaevaehituse liit liikmena osales, demonstreeriti elektrooniliselt trimmitavate raa-tüüpi purjedega laeva disaini. Võib-olla on see üks tulevikutrende, kuid kindlasti ei rahulda selline lahendus neid, kes tahavad ise oma kätega soote sikutada.

Mida need arengud Saaremaa kontekstis tähendavad, pole raske arvata. Meie probleem on mõnes mõttes valusam, sest meil ei ole veel tekkinud piisavalt suurt ja kandvat eesti soost jahiomanike klassi – üks põhjus on raha, teine traditsioon.

Õigemini mõlema puudumine. Jah, traditsioonide osas päris nii üheselt nullseisu kohta väita ei saa, aga siiski, meil on potentsiaali rohkem. Arvan, et lähiajaloolistel põhjustel on meil selliseid keskealisi seilamishuvilisi rohkem kui mujal, kes ilusa ilmaga sadamas koha peal kaabivad ja läheksid ka merele, kui oskaksid ja kui rahakott võimaldaks.

Kui meil on siin tervelt kaks seltskonnatantsu trenni, miks meil ei võiks olla üks täiskasvanute purjetamiskool, mis näiteks nädalavahetustel neile huvilistele järeleaitamistunde annaks, kes ei söanda minna SMS-i kolmapäevakutele avariiohtlikke situatsioone tekitama? Mina oleksin küll käsi. Ja muide, naised on laevaostjate hulgas uus ja kasvav sihtgrupp, ütleb Soome Finnboat’i uuring. Tundub usutav.

Võib ju küsida, et miks meil seda kodukasutajat ülepea vaja on. Eesti väikelaevaehitus ekspordib ju mehiselt ja võimekalt ning ilmselt teenib seetõttu suuremat kasumimarginaali, kui seda koduturult võtta saaks. Ma arvan, et päris mõneks ajaks see nii jääbki, sest koduturu areng võtab kenasti aega, 10 aastat ikka julgelt.

Aga teada tõde on, et nõudlik koduturg on sektorite arengule hea, sest kohalikul kliendil on rohkem võimalusi kohalikku tootjat kiusata. Näiteks Saksamaa trükikodades võeti esimesed ofsetprinterid kasutusele tänu saksa ajalehelugejale, kes oli niivõrd pirtsakas, et jalutas iga trükivea ja loetamatu trükimustarea pärast toimetusse õiendama, nõudis oma raha tagasi ja ostis järgmisel hommikul konkureeriva päevalehe.

Aga teine lugu koduturuga on palju põnevam ja palju perspektiivikam. Meilt on laevu eksporditud nüüdseks umbes 20 aastat. Mingi osa neist laevadest käib siin ka talvehoiul ja hoolduses, ja neid võiks olla oluliselt rohkem.

Huvilisi tilgub, aga ühe-kahe jahi pärast ei pane keegi angaari või ellingut püsti ega hakka sadamat arendama. Arusaadav, et 10 saksa jahiomanikku ei moodusta selleks ka mingit klubi, et esitada Saaremaale tellimus oma laevade ületalve pidamiseks. Seega saab selline hoiuteenus välja kujuneda kohaliku nõudluse pealt.

Trendid on positiivsed

Õnneks on koduturu trendid positiivsed. Eestis registreeritud laevade arv on kasvanud, väikelaevajuhi tunnistusi väljastatakse järjest rohkem, laste purjetamistrennide arendamisega tegeletakse, jahisadamaid on viimaste aastate jooksul arendatud jne. Võib-olla see ongi nii, et eelmise majanduskasvu ajal osteti maja ja muru-traktor, ning need, kellelt pank neid majandusmõõna aegu konfiskeerinud ei ole, hakkavad nüüd ehk ka hobidesse investeerima.

Mul on usku ka Saaremaa merispordi seltsi rahvapurjeka väljaarendamise projekti, mis võib anda eestlastele Eestis toodetud ja igas mõttes jõukohase jahtlaeva, millega ehk mõne aasta pärast on võimalik ka täiskasvanute purjetamiskooli pidada.

Kuna mereharrastused on tervislikud nii meditsiinilises kui majanduslikus mõttes, arvan, et ka avalik sektor võiks siinkohal kaasa tulla ja purjetamisharrastustesse panustada.

Veel üks oluline asi, mis on avaliku sektori mõjualas, on normaalne ja hõlpus ligipääs veele ja merelemineku barjääride mahavõtmine. Mind kohati hämmastab Eesti ja Euroopa ülepaisutatud tundlikkus teemal “keskkond”.

Kas keegi tõsimeeli arvab, et see traalipüügiga võrreldes olematu kogus kala, mis harrastusrannakalur merest välja nõuab, muudab meie veed kalavaesemaks? Tuttav Sõrve naine muljetas paar aastat tagasi, kuidas ta säärel lesta rookides oli turisti käest kõvasti võtta saanud, et ta oma lestarappidega Läänemere ära reostab.

Kohati tundub, et seadusandja arusaam merereostusest on samasugune. Kogu meie kalaasjandus tundub olevat liiga keeruline ja ülereguleeritud just nendes valdkondades, mis on traditsioonilised, rannaäärsed ja keskkonnasäästlikud. Kui süsteemiga võidelda ei õnnestu, ehk võiks siis Saaremaa kuulutada vabakalandustsooniks harrastuskaluritele?

Lühidalt, olles paadunud opti-naivist, arvan ma, et kui hästi läheb – kui koduturg muutub tugevamaks, kui väikelaevaehituse kompetentsikeskus läheb käima ja toob siia võimalused väikelaevade toote- ja ajuarenduseks, kui Eesti ettevõtluskeskkond jääb soodsaks ja toob siia väikelaevaehituse investeeringuid, kui kohalikud väikelaevaehituse ettevõtjad jätkavad elutervet koostööd ja kui avalik sektor mereharrastuste kaudu meremajandusse investeerib –, siis võib Saaremaa 10–15 aasta pärast näidata nii ulmelaevu kui ka vähemalt Euroopa mastaabis tasemel mereturismi ja -kultuurikeskkonda. Ja veel arvan ma, et kui kohalik kogukond seda visiooni jagab – ja tundub, et vähemalt saartel see nii on –, siis on sel unistusel määratud täide minna.

Anni Hartikainen
Eesti Väikelaevaehituse Liit

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 98 korda, sh täna 1)