Kuidas küpsetada savi?

Kuidas küpsetada savi?

TULEST SÜNDINUD: Tiiu Saluse (keskel) võtab raku-põletusest välja oma ametikooli lõputööd “Industriaalne mõttemaailm”. Esiplaanil koolitaja Ingrid Allik ja taga Heinrich Liis.
Foto: Lauri Saluveer

30. ja 31. mail toimus Kuressaare ametikoolis raku- ja puupõletuse täiendusõppekursus keraamikaõpetajatele.

Toit ja keraamika elutsevad paralleelselt. Esimene asetatakse tavaliselt teise peale. Lähivaatlusel selgub aga, et kokandus ja keraamika on rohkem seotud, kui pealtnäha paistab. Alustades sellest, et keraamik armastab puulusikaid, rullib savi tavalise tainarulliga ja katab oma savi glasuuriga. Ka lõppvaatuses on nii toidu kui ka keraamika küpsetamisel suur vahe – kas teha seda elektriahjus, gaasiahjus või puudega köetavas ahjus. Kui küpsetada ühte ja sama rooga kolmes eri ahjus, saab tulemuseks ka kolm erimaigulist toitu. Täpselt sama lugu on savi küpsetamisega.

30. ja 31. mail toimus Kuressaare ametikoolis raku- ja puupõletuse täiendusõppekursus keraamikaõpetajatele, kus osalesid ka keraamikaõpilased ja -huvilised. Kursuse viisid läbi Eesti kunstiakadeemia õppejõud Ingrid Allik ja tema abikaasa, Eesti ainus keraamika puupõletus-ahjude ehitaja Andres Allik. Koolitus ja töötuba toimusid Kuressaare linnuse taga savikojas, mille puupõletusahju on ehitanud Andres Allik ja mis on teadaolevalt ainus omalaadne ahi Saaremaal.

Raku on Jaapanis 17. sajandil väljakujunenud põletusviis, mis lähtub jaapanlaste sügavast loodusearmastusest, zen-budismist ja lihtsast askeetlikust ilust ning on tugevalt seotud meditatiivse teetseremooniaga. “Zen-teetseremoonia eesmärk on luua atmosfäär, kus kõiki meeli rahustades ja rahuldades saavutatakse harmoonia iseenda ja kõige ümbritsevaga ning jõutakse isetusse seisundisse,” rääkis Ingrid Allik.

Tänapäeval mõistetakse raku all keraamikapõletusviisi, kus madalal kuumusel põletatud poorsest savist ese jahutatakse kiiresti põleva materjaliga täidetud kinnises nõus. Valminud ese on tugevate suitsujälgedega, savi on muutunud mustaks, glasuuri pinnal võib märgata täppe, mulle, pragusid. “Ese näib räsitud, vanunud, aga teisalt loomulik ja looduslik,” ütles Allik. Raku on tulnud läänemaailma ja juurdunud seal teisenenuna, ent väljendub sama spontaanse, vaba ja juhuslikkust nautivana.

Töötoa esimesel päeval nautisid õppijad Ingrid ja Andres Alliku sissejuhatavat loengut, teisel päeval häppeningielementidega keraamikaahjude kütmise ja keraamika põletamise protsessi, milles on tähtis roll koostööl, partneriga arvestamisel ja ruumi jätmisel juhusele. Juhusele, mis on tingitud eripalgelistest komponentidest nagu ilm, ahi, materjal ja vorm, koht, kütteallika iseloom ja inimtegevus.

Keraamikaahju kütmine erineb tunduvalt tavalise ahju kütmisest: küttepuud peavad olema kuivad, et tagada ühtlane temperatuur ja pikk leek, kütmist alustatakse väga aeglase temperatuuri kasvatamisega kuni 1200 kraadini, mis saavutatakse pärast päevapikkust kütmist. Ahju jahtumist tulemuste nägemiseks tuleb oodata teist samapalju.

Puuküte oli kasutusel juba aastatuhandeid tagasi primitiivkeraamikas. Tänapäeval kasutatakse seda eriti unikaalkeraamika valmistamisel, sest puit annab põlemisel rohkesti kõrvalsaadusi – tahma, suitsu, lendlevat tuhka, põlemisgaase ja veeauru –, mis võivad oluliselt mõjutada eseme nägu, ehk ahi teeb niinimetatud kingitusi. Ahjumeister Andres Allik nimetaski ahju avamise päeva naljatamisi jõuludeks. Ahjusuu muutub kingikotisuuks, kõik on ootusärevad, oskavad küll loota, ent päris täpselt ei tea, mis sealt välja tuleb.

Töötoas osalejad said oma savitööd kätte nagu hea toidu – ahjusoojalt. Nii said õppijad tundma savikoja keraamikaahju, et milline osa sellest põletab nõrgemalt, milline tugevamalt. Iga perenaine tunneb oma ahju, iga keraamik oma.

Ja nii nagu toit on maitse asi, nii ka nõu, millest seda süüa. Kellele sobib plastnõu ja kiirtoit, kellele maitseb enam puudega köetud ahjus küpsenud toit, mida serveeritakse inimkäe voolitud ning tule ja leegiga põletatud savinõust.

Kaisa Laas

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 542 korda, sh täna 1)