Kui maha sülitasid, kukkus jäätükk lumme (12)

Kui maha sülitasid, kukkus jäätükk lumme

Andrejevka 7-klassiline kool.
Foto: Erakogu

Täna on leinapäev. 70 aastat tagasi viidi eestlasi külmale maale. Saarte Hääl avaldab lühendatult Valjala põhikooli 8. klassi õpilase Johanna Kallase kirjapandud mälestused oma vanaema Elvi Väli (sünd Nau, 4.02.1937) koolielust Siberis. Ainsa Saare maakonna õpilastööna avaldati Johanna kirjutis eelmisel nädalal trükivalgust näinud raamatus “Siberi karm kool”. Praegu on Elvi Väli pensionär, ta on kolme lapse ema ja seitsme lapselapse vanaema.

Küüditamine

1949. aasta 25. märtsi öösel umbes kell 2 klopiti aknale. Sisse tulid Valjala valla täitevkomitee esimees ja kolm relvastatud sõdurit. Loeti ette akt Eesti NSV piiridest väljasaatmise kohta tähtajatule asumisele. Meie perekonna süü seisnes selles, et isa oli olnud aktiivne Omakaitse liige ja töötas Saksa okupatsiooni ajal politseis. Isa oli juba ammu vangistatud.

Aega asjade kokkupanekuks anti meile kaks tundi. Kaasa lubati võtta 2 tonni kraami. Küla alguses seisis kolm suurt veoautot. Koksi külast viidi ära kolm perekonda. 29. märtsil algas sõit tundmatusse.

Elu Sergijevkas

9. aprillil peatus rong Novosibirski oblastis Kozurla jaamas. Algas meie uus elu Baraba metsastepis, kust algasid mõõtmatud Vasjugani sood. Küla lähedal oli Itsa jõgi.

Ema läks kolhoosi tööle. Algul käis ta põllutöödel, hiljem töötas lüpsjana. Kolhoosist palka ei saanud. Anti lõssi ja kaerajahu või kaeru, mis olid sageli hallitanud. Lapsi kevadel kooli ei sunnitud, nii istusime vennaga kodus. Peagi hakkas kodust kaasa võetud toit lõppema. Samuti lõppes raha.

Müüsime kartulite, piima ja kalade (peamiselt kogred) eest kõik, mis müüa oli. Ema müüs peaaegu kõik oma kleidid, mantlid, rätikud. Kraasisime kohalikele villa, nad ise ei osanud, ja kudusime mustriga kindaid.

Toiduga oli kitsas, peamiselt kartul, hiljem oli ka jahu ning leib majas. Kõige parem toit oli paks kartuli- ja rukkijahusupp, muidugi lihata. Sugulased ja tuttavad saatsid pakke ja raha.

Sergijevka 4-klassiline kool

Et me vene keelest suurt ei jaganud, alustasime meie, küüditatud, algklassidest. Niisiis läksin jälle 1. klassi. Tähti tundsime ja natuke sõnu ka. Olime pisut pööramist ja käänamistki õppinud. Hääldamisest ei maksa rääkidagi. See oli ikka väga raske. Kõige rohkem nägime vaeva susisevate häälikutega: z, ž, tš, š, štš. No küll oli tegu. Pöördelõppudega saime hakkama, kuid käänamisega oli palju rohkem tegemist.

Oma küla koolis oli 4 klassi. Koolitee polnud pikk. Koolimaja asus küla keskel. Koolivormi meil ei olnud. Õpikud ikka jõudsime kuidagi osta. Need olid odavad. Tint pidi tingimata lillat värvi olema. Kirjutamiseks kasutati viisnurgaga sulge, sulepea meenutas puupulka.

Meenub üks pakaseline talvehommik, mis on hinge jäänud. Oli vist veebruar. Päike tõusis, see oli kõige külmem aeg päeva jooksul. Enne koolimaja elas üks vanamemm, kes oma loomi millegi pärast lauta ei pannud. Niisiis ühel pakaselisel hommikul läksime kooli ja nägime, et maja räästa all seisavad lehm ja paras kesik. Päike oli just tõusnud ja valgustas maja seina ning loomi. Lehm tõstis kordamööda jalgu, kesik samuti, ise kogu aeg vingudes. Külma võis olla 40 kraadi piires. No küll oli kole vaatepilt, kuidas need loomad seal piinlesid.

Läbisaamine kaaslastega oli hea. Eks kohalikud olid võõrastega juba harjunud. 1941. aastal olid sinna küüditatud volga-sakslased. Nende lapsed olid juba nii venestunud, et tekkis omapärane suhtlemine: vanemad rääkisid saksa keeles, lapsed vastasid vene keeles. Oli veel tšuvašše ja tatarlasi. Tšuvaši lapsed oskasid oma emakeeles rääkida. Mul oli isegi üks tšuvaši sõbranna Veera. Mul ei olnud ühtegi omaealist eesti tüdrukut sõbraks, minuvanuseid eesti tüdrukuid ei olnud. Võib-olla oli sulandumine venekeelsesse keskkonda seetõttu lihtsam.

4. klass lõppes 4 eksamiga. Käisime eksamitel naaberkülas 7-klassilises koolis. Eksamid olid: vene keel, kirjalik ja suuline; matemaatika, kirjalik ja suuline. Nii lõppesid minu õpingud Sergijevka 4-klassilises koolis Mihhailovski rajoonis Novosibirski oblastis.

Andrejevka 7-klassiline kool

Sügisel alustasin Andrejevka 7-klassilises koolis. Koolimaja oli 3 klassiruumiga kahekorruseline hoone. Seal õppisid koos 4 küla lapsed. Andrejevka oli meie külast umbes 6 km eemal. Kõige kaugemad lapsed käisid 12 km kauguselt. Need olid internaadis.

Esimesel aastal meie küla lapsed internaati ei jäänud. Algul käis meie külast Andrejevka koolis päris palju lapsi, nii 17–18. Kooli läksime suure lärmiga. Talvel olid tikud ja paberid kaasas, et hunte hirmutada. 5. klassis käisime 2. poolaastal teises vahetuses. Hakkasime nii 11–12 paiku astuma. Ilmad olid talvel selged ja päikselised, kuid külmad. Nii kui maha sülitasid, kukkus jäätükk lumele.

6. klassis jäime internaati. Uus internaat oli just koolimaja aia taga. Seal oli üks tuba poistele, teine tüdrukutele. Ees oli köök ja Vene ahi. Sööki pidime ise valmistama. Eks kohalikul rahval oli, millest süüa teha, mul alati ei olnud. Kodust oli õpilastel kaasas kartul, mõnel leib, liha ja külmutatud piim. Venelastel oli komme piim alumiiniumkaussides jääks külmutada. Sellist piima sai hoida kevadeni, sest talved olid külmad, üles ei sulanud. Eks seda piima siis sulatati.

Internaadi ahjud tegi üks üle 80-aastane pottsepp. Ahi lagunes vist kehva ehituse ja ülekütmise tagajärjel ära ja tüdrukute tuba läks põlema. Kõrbesid tekid-padjad. Muretseti uued. Et ahi lagunes, olime mõnda aega kütmata toas. Hommikuti kammisime teki all juukseid, siis ruttu peoga vett näole ja kooli. Valgustuseks olid petrooleumilambid. Oi neid klaase, mis purunesid! Ega neid keegi meelega lõhkunud. Tuli vist keerati lambis liiga suureks.

Meenub, kuidas me 6. klassi sügisel internaati kolisime. Küsisime brigadirilt härja ja vankri. Härjad olid jõe (Omi jõgi) ääres. Tõime ühe punavalgekirju suurte sarvedega Solovei (ööbik) ja rakendasime vankri ette, panime moona peale ja asusime koolimaja poole teele. Oli ju sügis, päevad lühikesed, kuid härg astus oi kui aeglaselt. Juba hämardus, kui kohale jõudsime.

Paigutasime kraami maha ja hakkasime hämarikus veel koju tagasi tulema. Läks ikka täiesti pimedaks. Ilm oli pilves, ei kuud, ei tähti. Mis viga oleks täiskuuga tulla olnud. Pool maad tulime ikka õiget teed. Siis sain aru, et miski ei klapi. Lõpuks vedas härg meid jõe äärde samasse kohta, kus ta enne koos teistega oli. Tulime kuidagi käsikaudu külla tagasi. No küll see oli reis.

Veel üks juhtum hommikuselt kooliteelt. Oli pinnatuisk. Tee umbes. Jõudsin peaaegu Andrejevka küla alla, kui leidsin, et tee oli kadunud. Õnneks oli täiskuu. See paistis läbi udu. Suund oli õige, kuid teed ei olnud. Sumpasin tükk aega lumes. Terav külm tuul lõõtsus ja puistas lund põlvedele. Lõpuks leidsin tee üles. Jõudsin internaati, põlvedel olid suured villid. Kooliõed hakkasid mu põlvi lumega hõõruma. Kutsuti tohter. Arstipunkt medõega oli samas külas. Arst oli üks vana daam, arvatavasti ka väljasaadetu.

Ta andis mulle tablette ja mingit salvi. Olin internaadis pikali mitu päeva. Villid paranesid. Õpetajad käisid mind internaadis juhendamas, kui haige olin, Lõpetasin Novosibirski oblasti Mihhailovski rajooni Andrejevka 7-klassilise kooli. Viisin avalduse ja lõputunnistuse rajooni keskusesse Tšumakovi keskkooli 8. klassi. Vastu mind võeti, kuid majanduslikel põhjustel ma õpinguid ei alustanud.

Õnneks saime 1956. a talvel vabaks ja 17. jaanuaril tulime Eestisse. Kool oleks ikka pooleli jäänud. Järjekordselt.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 63 korda, sh täna 1)